Kui tugineda Venemaa ametlikele infokanalitele, siis saab sealt teada, et Ukrainas ei käi praegu sõda, vaid erioperatsioon ja militaarturism – selline safari, kus saaklooma rollis on kohalik rahvas. Et vältida sellise debiilse „infovoo" monopoli, on vaja seista vaba ajakirjanduse poolt viimase võimaluseni. See on praegu tähtis nii siin kui sealpool idapiiri, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kui kuulsin, et Venemaa vastav riikliku järelevalvekomitee sulges infoportaalid „Ehho Moskvõ" ja „Dožds", ei olnud ma eriti üllatunud. Riik, kes sõdib teise riigiga ja on samal ajal ainuvalitseja võimu all, ei saa endale lubada vaba informatsiooni levikut. Eriti juhul, kui lisaks riigist sõltumatule infole on selle levitajad selgelt positsioneerunud sellesama riigi ametlikes infokanalites levitatavast propagandast erinevatele, et mitte öelda diametraalselt vastupidistele seisukohtadele.
Kui omal ajal suleti portaal „Ehho Moskvõ", kadusid sulgejad ise üsna pea peale portaali sulgemist ajaloo areenilt, nagu ütles üks vaba analüütik siiani veel sulgemata portaalist.
Vaba sõna levikuga olen ma viimastel kümnenditel niivõrd harjunud, et praegune tsensuur idapiiri taga tundub tegelikult täiesti jabura ja absurdsena, ometi on see nii. Eks selline tsensuur käib sõda pidavas riigis ilmselt asja juurde, ainult et infosajandil, kus on internet ja satelliitkanalid, ei ole selline käitumine eriti tõhus.
Aleksei Venediktov ei muutu sellest sulgemisest infovaesemaks ja küllap ei muutu ka infosulgu sattunud vabad ajakirjanikud ja reporterid kadunuks oma kuulajatele. Küllap leitakse mõni tehniline vahend oma kuulajatega suhtlemiseks, aga kurb on see, et tänapäeval võitleb mõni ühiskond ja riik informatsiooni kui sellise vastu.
Informatsioon oli kõige suuremaks defitsiidiks ammu ajaloo prügikasti vajunud N. Liidus. Avalikustamine ja vaba sõna levik mängisid nõukogude ajastu kadumisel väga olulist rolli. Põhimõtteliselt glasnostist algas nõukogude kolossi ja selle ideoloogia mõranemine. Infomonopoli käest lastes ei pidanud N. Liit uutes tingimustes informatsioonirindel vastu. See monstrum ei olnud lihtsalt info vaba levimise tingimustes konkurentsvõimeline kaitsma oma ideoloogiat. Võim ja infomonopol käivad totalitaarsete režiimidega ühiskondades alati käsikäes. Üks peab pidevalt täiendama teist. Võimumonopoli ei ole võimalik hoida ilma tsenseeritud ja ideoloogilistel kaalutlustel modifitseeritud infomonopolita.
Alati oli rõõm saada idanaabri juures toimuvast ülevaadet nendelt ülimalt professionaalsetelt ajakirjanikelt, kes töötasid suletud portaalide meeskondades. Nendeta on jäänud inforuumi üks oluline nurk tühjaks.
Kõike seda arvestades on hea elada läänelikus vabas inforuumis, kus saab vabalt väljendada oma mõtteid ja jagada neid oma kuulajate, vaatajate ja lugejatega. See on vaba maailma üheks oluliseks privileegiks. Avaldada vabalt oma maailmanägemusele ja põhimõtetele vastavat informatsiooni ilma ideoloogiliste moonutuste ja konjunktuursete varjunditeta. Tuleb välja, et selline, justkui iseendast mõistetav asi on mõnes riigis muutunud privileegiks. Vaba sõna levik ei olegi igal pool varnast võtta.
Mitte miskit pole igavest peale armastuse, nagu ütlevad filosoofid. Kasutage iga vaba minutit ja iga vaba päeva oma vaba mõtte vabaks avaldamiseks. Ei tea iial ette, millal võib selline vabadus lõppeda. Muuseas, juhul kui sõnavabadus lõppeb, siis lõppeb ta järsku, päevapealt. Selleks, et me ei näeks seda päeva ja hetke, tuleb hoida silm peal ühiskonnas toimuval nii siin kui lähimas naabruses. Tegelikult peab jälgima kõike toimuvat terves maailmas. Seisma vaba sõna tõkestamatu leviku eest peab iga südametunnistusega mõtleja ja publitsist. Seda peab tegema iga kirjutaja ja iga kolumnist ning üldse iga autor, kes jälgib ja käsitleb ühiskonnas toimuvat.
Headele vaba inforinde võitlejatele soovin vastu pidada praegustes raskes oludes ja tegutseda edasi.
Kui tugineda Venemaa ametlikele infokanalitele, siis saab sealt teada, et Ukrainas ei käi praegu sõda, vaid erioperatsioon. Hoopis militaarturism, selline safari, kus saaklooma rollis on kohalik rahvas, selline halb rahvas – natsirahvas. Harkiv on valdavalt venekeelne linn. Sanitaar-safari ja militaarturism.
Et vältida sellise debiilse „infovoo" monopoli, on vaja seista vaba ajakirjanduse poolt viimase võimaluseni. See on praegu tähtis nii siin kui sealpool idapiiri!
P.S.
Infoportaal „Ehho Moskvõ" suutis teha ennast vaadatavaks YouTube kanali kaudu vabas maailmas!