Pole sünnis võõrustada Tallinnas sõjakat putinisti ja agressiooni toetajat ajal, kui Mariupoli teatri varemete all hukkus vähemalt kolmsada naist ja last ning kümned tuhanded ukrainlased on põgenenud Eestisse. Te lasete selle paabulinnu lavale aplausi ja honorari nautima? Minge te koos tolle vene sõjalaevaga ja võtke oma Filipp ka kaasa, kirjutab Ivan Makarov.
„Kui Bulgaaria saadab välja Venemaa diplomaadid, saadab Venemaa sinna kättemaksuks Kirkorovi" – aktuaalne poliitiline anekdoot
Eesti seisab hamletliku dilemma ees: olla või mitte olla Filipp Kirkorovi kontserdil Tallinnas. See on täiesti absurdne olukord, kus tuntud poliitikud, riigiametnikud ja ühiskonnagrupid väitlevad, vaevad ja muretsevad, nagu oleks tegemist mingi Eestile eluliselt tähtsa küsimuse ja olulise persooniga.
La Scala andis hiljuti kinga putinistidest dirigent Valeri Gergievile ja sopran Anna Netrebkole, kes on tõesti muusikamaailma üsna olulised tegijad. Ja nüüd ei saa mingisugune Tondiraba jäähall ära jätta mingi estradniku Filipp Kirkorovi kontserti. Venemaal käisid need asjad juba enne Ukraina sõda väga lihtsalt: korraldajatele teatati, et poliitiliselt ebasobiva artisti esinemiseks mõeldud saalis juhtus avarii ja on alustatud remonditöödega. Või siis tuletõrjeinspektsioon on avastanud normidele mittevastavust ja ei luba läbi viia inimeste elu ohustavaid üritusi. Kogu lugu. Nüüd aga, kui käib sõda, ei vaevuta teha isegi seda. Ei esine. Ja kogu lugu.
Korrumpeerunud keskerakondlikus Tallinnas on asi keerulisem: Ukraina ründamist ja ukrainlaste tapmist tervitava Filipp Kirkorovi kontserti korraldava Artmusic Kontserdiagentuuri juhatuse liige Zoja Goor astus 21. veebruaril keskerakonda ja seega on ta nüüd ka ametlikult võimuerakonna kaitsva tiiva all. Tema erakonnakaaslasest Tallinna abilinnapea Vadim Belobrovtsev kurtis Postimehele, et kontserdi ärajätmine on keeruline, sest Tondiraba jäähalli rendilepingust taganemisele järgneks kompensatsiooni maksmine korraldajale. Hämmastav, et see häirib Belobrovtsevit, sest sellisel juhul läheks ju raha lihtsalt ühest keskerakondlikust taskust teise keskerakondlikusse taskusse..
Loomulikult ei tasu unustada ka asjaolu, et keskerakonnal oli aastakümneid ka kehtiv leping Jedinaja Rossijaga, millest on lõpuks „taganetud", ja Eesti Vabariik teatas ametlikult ka igasuguse koostöö katkestamisest Venemaaga kultuurivallas. Kas siis Tallinna keskerakondlased hakkavad nüüd vastu töötama omaenda erakonna poliitikale riigi tasemel?
Keskerakonna siseminister Kristjan Jaani võiks selle olukorra lahendada silmapilkselt: Kirkorov sissesõiduluba ei saa ja riiki ei tule, ja kogu moos. Ning polegi vaja, et Tondiraba jäähalli keskerakondlastest juhtkond „taganeks" rendilepingust keskerakondlasest Gooriga. Olgu hall tol päeval tema käsutuses ja korraldagu ta seal kasvõi keskerakondlase Sergei Maasini kontserti – Belobrovtsev noorem ei vastuta selle eest, et mingi verejanuline magamistoaööbik piirile toppama jäi. Artmusic Kontsertagentuur pühkigu selle rendilepinguga oma rasvaseid huuli, sest jäähall ei vastuta selle eest, et artist piiri peal libastub ja jalga nihestab.
Aselinnapea vaadaku parem, et tema enda Tallinna aukodanikust isa ei räägiks Stolitsas lolluseid, nagu kavatseksid eestlased venelasi vägistada. Siin pole teile vene „vabastajate" poolt hõivatud Ukraina alad. Aitab juba sellest linna juhtkonna sugulaste ja parteikaaslaste poolt olukorra pingestamisest ja lellepoegadele papi jagamisest. Mis õigusega pajatab aselinnapea lähisugulane Belobrovtsev 25. märtsil Stolitsas pika loo sellest, kuivõrd russofoobsed on kõik teised erakonnad ja Eesti valitsus? Ja sõnastab kolm punkti, „mida peab tegema valitsus": esimeses nõuab aselinnapea isa, et „valitsus lõpetaks russofoobia kultiveerimise, vastandades kohalikke venelasi ukrainlastele", mis on otsene laim; teises nõuab paps Eesti kodakondsuse andmist kõigile hallide või vene passide omanikele, kes avaldavad sellist soovi.
Kes on volitanud Tallinna munitsipaallehte Stolitsa tegema selliseid poliitilisi avaldusi? See kesksugulaste jauramine ja maksumaksjate raha kulutamine selles munitsipaallehe lambanahas parteiväljaandes kestab juba aastakümneid.
Ei ole üldse sünnis võõrustada Tallinnas sõjakat putinisti ja agressiooni toetajat ajal, kui Mariupoli teatri varemete all hukkus vähemalt 300 naist ja last ning kümned tuhanded ukrainlased on põgenenud siia Eestisse. Ja te lasete selle paabulinnu siin lavale aplausi ja honorari nautima? Minge te koos tolle vene sõjalaevaga ja võtke oma Filipp ka kaasa…
Üks patoloogilisemaid nähtusi ongi just igasuguste staarikeste koondumine Putini selja taha. Need, kes toetavad ukrainlaste tapmist, saavad endiselt esineda, edvistada, ülbitseda, määrida kaaviari saia peale. Ja ka ellu jääda. Teised aga on põgenenud või lähiajal põgenemas. Sest kui Venemaalt lahkub Alla Pugatšova ise, siis see on nüüd juba totaalne tektooniline muutus.
Kuna igatsorti estraaditähed, ja seda eriti Venemaal, on reeglina teineteise julmad konkurendid ja ei salli teinetest silmaotsaski, tegeledes intriigide, laimamise, nägude üleslöömise ja kaigaste kodaratesse loopimisega, siis sportlastel on mõnevõrra teine kuvand: nad pooldavad ausat võistlust, peavad reeglina teineteisest lugu ja on solidaarsed. Nagu laulis kunagi Tõnis Mägi loos „Olümpia-80", „Spordis on rivaalid, spordis pole vaenlasi". Eks see ole mõnevõrra idealiseeritud ettekujutus, kuid sellelaadseid positiivseid elamusi on spordis siiski rohkem, kui alatut või vaenulikku käitumist. Ja pärast võistluse lõppu ikka enamasti vennastutakse ja tehakse koos pilti.
Seda ebameeldivam on vaadata, kuidas tugevad, julged ja ilusad inimesed hakkavad pugema mingisugusele endisest nuhist väiksele kiilakale diktaatorile ja toetama tema sooritatavaid jälkusi ja massimõrvu. Sport toetab Venemaal poliitikat veel nõukogude ajast, iga sportlase võit kuulutatakse kohe süsteemi võiduks, nii on sportlased aidanud ka president Vladimir Putinil valitseda kindla käega ja naljagi visates. Ja suur juht võlgu ei jäänud – riiklik palk ja pension, luksusautod, auastmed, poliitiline karjäär. Riigiduumas võib näha näiteks mõnda poksijat sellise väljendusrikka näoga, nagu tühja kõhuga koopast väljunud ja mammutit näinud neandertallasel.
Mingu siis koos Putini ja Lukašenkaga jääle ja lasku neil endale teatud kohta kümmekond litrit hokikepiga sisse taguda. Tegelikult ei ole ma Venemaa sportlaste suurvõistlustelt eemalejäämise tõttu midagi kaotanud, sest jälgides üsna paljude sportputinlaste ülbeid žeste ja miimikat, nende riiklikku dopingusõltuvust, kirge teisi solvava sümboolikaga liputamise vastu, ja ka seda, kuivõrd šovinistlikult ja üleolevalt nende edu serveeriti vene meedias, hakkasin paratamatult elama kaasa kõigile teistele, ainult et mitte nendele, mis ei olnud ju spordi seisukohalt kõige õiglasem: tuleb elada kaasa omadele ja lemmikutele, mitte oodates, et kellelgi läheks halvemini. Nüüd aga saab kaasa elada kõigile.
Nendele aga, kes on koondunud massimõrvari taha ja kiidavad takka Venemaa fašismi, terrorismi ja süütute inimeste massiküüditamist ja massimõrvu, ka oma poiste saatmist surmale vastu, rõõmustades selle üle, kui hukkuvad oma kodu kaitsvad ukraina kolleegid-sportlased, tahaks öelda raamatu „Vahva sõduri Šveiki juhtumised" tegelaste sõnadega tagalarottide aadressil: „Teid tuleks eesliinile ajada, kurat võtaks, kaitsekraavidesse tääkide otsa kihutada, traattõketesse, mürsuaukudesse ja miinipildujate tule alla. Tagalas oskab igaüks vedeleda, kuid surma ei taha keegi minna… See on ju väga ilus, kui sind täägiga läbi torgatakse, ja veel kaunim on kuuli kõhtu saada, ja veelgi ilusam on, kui granaat inimese tükkideks rebib ja inimene ise näeb, et tema jalad koos kõhuga vedelevad temast eemal, ja see on nii imelik, ei ta sureb imestuse pärast enne, kui keegi talle seda ära jõuab seletada."
Aga olla fašistliku putinismi sõja pooldaja on praegu kõige mugavam, eriti meil Eestis. Võib rahumeeli jätkata riigikogulase palga saamist, suruda end komisjonidesse, nautida kuluhüvitise kulutamist ja väita venekeelses meedias, et just meile, venelastele, tehakse liiga. Oleme toreda perspektiivi ees, kui tänavatele jälle tuleb zombide paraad, surnute kolud keppide otsas, nagu kunagi jivaro indiaanlaste surnute defileel muust maailmast isoleeritud selva salanurgas. Ja põlistallinlastele näidatakse uhkusega: näete, need on meie vanavanaisad, kes lõid mättasse teie vanaemad; meie vanaisad, kes pommitasid ja vabastasid meie linna. Oleme uhked ja võime korrata! Nagu praegu Ukrainas…
Nii mõnegi eesti poliitiku ettepanek tühistada selliste isikute elamisload on tegelikult geniaalne. Meil ei võeta enam vastu Venemaalt pärit tudengeid, sest ei saa ju kindel olla selles, et nende seas ei ole FSB nuhke ja muid terroriste. Aga siin märgistavad nad ennast ise lintide ja tähtedega: no et siin me oleme! Meil on siin paha elada, saatke meid juba ükskord välja! Väga lahke nende poolt. Samas ei jõua meie võim omavahel ikka kokkuleppele, kas ikka tasub keelata meeleavaldusi ukraina laste tapmise toetuseks, see riivaks ju tundeid…
Sofi Oksanen küsib Postimehes: „Kust me teame, et Putin meelega kriminaale rindele ei saada? Nad ründavad tsiviilisikuid kõige jõhkramal võimalikul viisil." Hea kirjanik, tegelikult me teame täpselt, et saadab, sest tema käsilased sellega lausa hooplevad. Mariupoli hävitamisega kaasneva kohutava julmuse taga on näiteks kadõrovlased. Ramzan Kadõrov postitas laupäeval Vene eriteenistuse poolt hallatavas sotsiaalvõrgustikus „V Kontakte", kuna tema lemmikinstagrami panid lollid ise kinni: „Sõbrad, täna me saime kaadrid lipu heiskamisest Mariupoli administratsiooni hoone kohal. Meie allüksus, mida juhib kallis VEND Ruslan Geremejev, alustas hommikut palvega Kõigevägevamale, ja Kõikvõimsa Allahi abil lõi eemale natsikud ja hõivas administratiivkeskuse… Minu kallis VEND Ruslan Geremejev „Dobrõi" viib talle antud ülesanded alati lõpuni"… Edu sulle, „Dobrõi"!"
Postitus on tegelikult pikem ja veel jubedam, ukrainlasi nimetatakse seal korduvalt natsideks ja šaitanideks, mis ongi terroristist postitaja vaimne tase, aga põhiiva on selles, kes siis nimelt saadeti Mariupoli linnaelanikke tapma. Sest „vend" Ruslan Geremejev on väidetav Boriss Nemtsovi mõrva organisaator, kuid teda ei õnnestunud võimudel isegi üle kuulata: nagu väitis kohtus uurija, „ma koputasin Geremejevi uksele, kuid keegi ei avanud". Milline delikaatsus! Venemaa praktikas on tavaline, et kahtlusaluse või lihtsalt ajakirjaniku uks lüüakse sisse koos osa seinaga. Või minnakse tuhande tankiga üle naabri piiri.
Nii et kes nii väga tahab minna Kirkorovi kontserdile või surnu näoga plakatiga inimesi hirmutama, sõitku Venemaale. Äkki hakkabki seal meeldima.