Nagu igal rahvusvaluutal või rahvusvahelisel valuutal peab olema tagatis kullas, kalliskivides ja muus, nii ka sinimustvalgel lipul peab olema tagatis – eestlased. Kui eestlasi enam ei ole, jääb Eesti nimel puht geograafiline ja sinimustvalgel lipul pelgalt ajalooline tähendus, kirjutab Ivan Makarov.
„Gaisarīx, ära ründa Roomat! Pöördu migratsiooniametisse, saad niisama sisse ja elatisraha kätte!" – Ivanhoe
Viimastel päevadel näitavad eesti erakanalid uut Snickersi reklaami: ühiskondlikus transpordis sõidavad teineteise kõrval istudes neeger ja kurjade mustade silmadega tõmmu senjorita, nendest eemal istuvad valgenahalised reisijad – noor naine ja poiss, kes tõmbab kõrrest mingit jooki.
Kuna joogikõrs luristab, on neeger silmnähtavalt rahulolematu, tema kaaslanna nägu aga lausa tõmbleb vihast ja teeb kurje grimasse. Lõpuks kargab see naine püsti, jookseb poisi juurde ja rikub ära tema kõrre… „Ebaviisakad" valged kaassõitjad on kultuursema rassi poolt paika pandud.
Kuidasmoodi see jama reklaamib Snickersit, jääb arusaamatuks, sest mitte mingit loogilist seost selle videoklipi süžees ei ole. Isiklikult mina pole kunagi selle firma toodangut tarbinud, ja nüüd tänu sellele rassistlikule reklaamile võivad selle ebatervisliku ersatskauba tootjad kindlad olla, et ka tulevikus ma sellist jälkust suhu ei võta. Mitte sellepärast, et sellest suhkrupommist võib diabeedi saada, vaid põhimõtteliselt.
Ilmselgelt ei reklaami Snickers enda batoonikesi USA-s, Aafrikas ja mujalgi nii, et valged reisijad tõmbavad luristavalt neegrilt kõrre suust. Nii võib mõnitada ainult „kahvanägusid". Ehk tegemist on ettekavatsetud sihipärase rassismiga. Oleks meie telekanalitel veidigi eneseväärikust, keelduksid nad selliste klippide näitamisest Eestis elavatele inimestele. Aga mida pole, seda pole.
Mind pole Eestis mitte kunagi venelasena diskrimineeritud, valge rassi esindajana aga küll. Olen juba aastaid lugenud meie meedias halbadest „keskealistest valgetest meestest", iga tumedanahaliste meessõprade armastusküllane maaletooja võib iga kell kirjutada Delfisse, et tema kaaslast vaadati trammis paha silmaga meie sallimatud rassistlikud reisijad. Olen neid artikleid lugenud küll. Meie põhimõttelage kahvanäost president avas hiljuti Veneetsias „Eesti" näitusepaviljoni, kus „Eesti" kultuuri esindasid aafriklased, kes tagatipuks pookisid meie rahvale külge veel ka kolonialismi. Alles see oligi, kui meie süüdimatud aktivistid tahtsid korraldada Tallinnas suure BLM-i meeleavalduse, mille peale vihastas isegi härra Abdul Hamid Turay.
Aga see siiski toimus – väiksemas mahus, aga see-eest eriti jultunud kujul, kui Nigeeriast pärit tudeng sai eksamil madalama hinde, kui tahtis, ja kohe süüdistas Eesti riiki, pedagooge ja eestlasi rassismis, kükitades õppehoone esikus põrandal koos plakatiga, mille tekst laimas meie siinset valget rahvast. Kusjuures plakat oli inglise keeles, sest isegi pärast mitut aastat siin õppimist ei söandanud neegritar ilmutada elementaarset viisakust teda võõrustanud maa ja inimeste suhtes.
Kui mõni opositsioonipoliitik kritiseerib Kaja Kallase valitsust, kasutades oma põhiseaduslikku õigust seda teha, siis järgnevad kohe süüdistused, et häbene ometi, on käimas sõda ja igasugune kriitika on vesi Putini veskile ja Kremli jutupunktid. Isegi saadeti välja paar Eestit vihkavat ja meie riiklust õõnestanud kaabakat, keda asus kohe kaitsma estofoob Yana Toom. Aga Tartus istub eksamil läbi kukkunud umbkeelne aafriklane ühiskondlikus kohas põrandale ja laimab Eestit ja eestlasi. Sõja ajal! Mille poolest see Ojochide Obidi siis Jesakovist, Revast ja Usmanovist parem on, et teda ei saadeta välja kodumaale?
Just see on rassism, aga mitte kõrgeimast madalama hinde panemine isikule, kes ei oska Eestis õppides kaht lihtsat fraasi plakatile riigikeeles kritseldada. Venelastele me seda andeks ei anna. Aga Obidile anname?
See ei ole russofoobia, see on pesuehtne rassism. Eestlasi ja nende lapsi rassistlikel alustel põlgava ja peretoetuste tõstmisest raskel ajal ilma jätva Kaja Kallase valitsuse lömitamine Euroopa-multi-kulti-komisjoni ees on rassistliku iseloomuga. Ja see, et sellest protsessist võtab praegu osa ka Isamaa, mis hõlbustab vasakliberaalide poolt ettevalmistavat eestlaste genotsiidi Eesti võõrkultuuridest pärit migrantidega üleujutamise abil, teeb isamaalastest kõige inetumaid oma rahva reetureid. Sest nende erakonna nimi on ju Isamaa. See on nii mõistuse- kui ka loomuvastane, mida nad praegu teevad.
Eesti vasakliberalismist vaevatud peavoolumeedia on juba ammu (pahupidi) rassistlik, nagu ka meie meelelahutusäri. Kusjuures teiste rasside püüdlik eksponeerimine seal, kus see pole õigustatud ei loominguliselt ega rahvastiku koosseisuga, ei ole mitte sallivus, vaid justnimelt rassism – kui näiteks eestlaste antud punkte Eurovisioonil kuulutab Eestist Euroopale mustanahaline inimene. Mitte et tal midagi viga oleks, aga see on liiga nõukogulik „pakazuhha", kui selleks, et näidata rahvaste sõprust, lohistati Moskvas lavale okupantide sekka ka mõni rahvariietes eestlane, kasahh või muu „natsmen". Kui sind edutatakse Eestis pelgalt su musta naha pärast, siis tegemist on ka ühe rassismi vormiga, mis on alandav nii edutatavale kui ka edutamata jäänule. Meil küll topiti igale poole Emelaidi ja De Lunat, kes ei osanud õieti lauldagi, ja kõik lõppes sellega, et nad kasutasid eesti naisi narkomuuladena. Milline tänulikkus neid poputanud rahvale ja riigile.
Loomulikult võib täheldada rassismi vohamist ka meie venekeelses meedias ja Tallinna linnavalitsuses, kus on küll palju venekeelseid, kuid slaavlased, kes moodustavad venekeelsest elanikkonnast lõviosa, on kas kaduvväikses vähemuses või puuduvad üldse. Sama pilt on riigikogus: venekeelseid on, venelasi mitte. Aga venelasi ei leidu ka Venemaal ei oligarhhide, pankurite, võimurite, telenägude ja muude staaride seas. Ehho Moskvõ oli hea raadiojaam, kuid venelast tuli seal tikutulega otsida. See oli hämmastavalt range rassiline valik.
Eestlased olid seni selles mõttes palju õnnelikumad ja oma rahvusriigis omasid ka rahvusintelligentsi, kuid juurteta sallivuslaste ja multikulti apologeetide arvu geomeetrilise kasvuga taasiseseisvuse perioodil lõppeb see olukord niikuinii.
Kui meedia, haridus ja kultuur on tolerastide käes, sureb väikesearvuline rahvus välja paari-kolme põlvkonnaga, ja ka Pikal Hermannil lehviv trikoloor ei kutsu rahvuslikult steriliseeritud elanikke kaitsma oma maad samamoodi rahvuslikult steriliseeritud interventide eest. Kui vahet pole, milleks maksta eluga?
Kui hiljuti Venemaa ähvardas Rootsit ja Soomet, tekkis sealsetes soomlaste ja rootslaste palge ees sõjakate moslemite anklaavides paanika: kuhu põgeneda? Miks peaksidki nad kaitsma võõrast riiki? Tänutundest? Ärge tehke nalja: mis tänutunne uskmatute suhtes…
Nagu igal rahvusvaluutal või rahvusvahelisel valuutal peab olema tagatis kullas, kalliskivides ja muus, nii ka sinimustvalgel lipul peab olema tagatis – eestlased. Kui eestlasi enam ei ole, jääb Eesti nimel puht geograafiline ja sinimustvalgel lipul pelgalt ajalooline tähendus.
Ja me sammumegi iga päev selle poole. Kui märtsis asjaolud ei muutu, siis tagasiteed enam ei ole.
Veel üks, seekord tõesti viimane võimalus ärgata.