Objektiiv avaldab 11. juunil 2022 ERR-i portaalis ilmunud õiguskantsler Ülle Madise arvamusloo, milles Madise lahkab väga sirgjooneliselt poliitikakultuuris ja ühiskonnas juurdunud nn vaikimiskultuuri, kus ei julgeta enam asjadest otse ja ausalt rääkida.
Kümmekonna viimase aastaga on maailma tekkinud tohutult prügi, sh digiprügi. Järelemõtlematult levitatakse kuulujutte, raevupurskeid ja lihtsalt jampsi. Ju siis tõsi, kui nii paljud usuvad, kipub seesuguse info laviini alla jäänu mõtlema.
Mõneski riigis on agressiivse vähemuse juhatusel jõutud vaikimise nõiaringi: mõistuse hääl surutakse ühismeedia õhutusel julmalt maha, mistap jääb üha vähemaks neid, kes rahulikult, teadus- ja loogikapõhiselt arutleda tahavad. Eestis ei ole asi kaugeltki nii hull kui näiteks USA-s, ent tark õpib teiste vigadest.
Ameerika teadlased on leidnud, et ühiskonna heaolu ja edukuse seisukohalt olulised institutsioonid, sh teadlased, kvaliteetmeedia ja sõltumatud ametikandjad, on oma sõltumatusest ja mõjust tubli tüki kaotanud. Oleme ju kuulnud näiteks välja vilistatud professoreist, kes on moevoolust irduvaid seisukohti esitanud.
Oli aeg, mil "ühe arvamuse festival" ja "lubatud fraaside leksikon" kõlasid irooniliselt. Enam vist mitte, sest mõtlema sundiv argumentatsioon ajab närvi, isegi vihale. Teadus olgu poliitika! Lõpp sõltumatusele! Katsume nüüd õige leeride vahel jõudu, ja kes häälekalt poolt ei vali, on vaenlane!
Muidugi ei keela keegi ametnikul, teadlasel, ajakirjanikul või kohtunikul püüelda tõe poole, mis ehk üles köetud – loodetavasti näilisele – enamusele ei meeldi. Võib, ent mis on selle hind talle enesele? Ju siit koorub vastus küsimusele, miks üha enam ollakse pigem vait või kiidetakse valele takka. Ka nende seas, kelle ametieetika peaks erapooletut tõepüüdu nõudma.
Kui valitsevale (väär)uskumusele vastukaal tekib, siis leeripõhiselt ja hüsteeriliselt, arutelu välistavalt. Nõnda võrsub kujuteldava enamuse hoiakust mõnikord lihtsalt rumalaid, vahel aga põhiõigusi rikkuvaid poliitilisi otsuseid.
Teistsuguseid, võõraid või ka ebamugavaid tõsiasju sedastav riigimees karjutakse kärmelt maha, poliitikutevahelise konkurentsi võistlusreeglid tõepüüdu ega tasakaalukust ei kaitse. Piinlik ehk on, ent teised teevad ka ja kui see toob valimistel hääli, ei jäävat ju muud üle.
Ometi peaks tõeline riigimees, samuti teadlane või ametnik julgema öelda, et kuningas on alasti, nagu too silmakirjalikust pugemisest ja mahategemise hirmust rikkumata laps sääl Hans Christian Anderseni muinasjutus, aga ei ütle.
Inimsuhete uurija Elisabeth Noelle-Neumann avaldas juba 1970. aastatel avaliku arvamuse teooria, mida saksa keeles nimetatakse Schweigespirale' ks, eesti keeles võiks see olla vaikimise nõiaring.2 Ta kirjeldab olukorda, kus üks ja tihtilugu just vale arvamus saavutab avalikkuse poolehoiu, ühiskondlik surve vaigistab kahtlejad ning lõpuks ei olegi võimalik inimesi säästes rahulikult parema lahenduse poole püüda.
Vaikimise nõiaring teeb kahju põhjusel, et inimeste soovimatus kord juba võimendunud ning vaat et kivisse raiutud avaliku arvamusega vastuollu minna võtab tõelt võimaluse.
Mõtelgem endamisi rahulikult: kas parem üks süüdlane vabaduses kui üks süütu vangis? Kas koroona tõttu peab terveid, nohu, köha ja palavikuta koolilapsi igaks juhuks testima ja nad koju kinni panema?
Mida enam inimesi otsustab vaikida, et mitte saada raevukate süüdistuste ja halvustamise sihtmärgiks, seda enam väärarusaam kinnistub. Seda väiksem on tõenäosus, et alasti kuningas kunagi jälle riidesse saab.
Eelarvamused ja kuulujutud on ühiskonnas alati olemas olnud, selgitas elutargalt juba kadunud Marju Lepajõe. Vahe on aga selles, et nüüd aitavad õelaid kuulujutte ja haavavat valet levitada masinad.
Vaikimise nõiaring toetab autoritaarse valitsemisstiili sugenemist poliitikakultuuri. Propaganda ja hirmutamine on olnud vabaduseta ühiskonna lõa otsas hoidmise tööriistad.
Demokraatlikud õigusriigid on paari aastaga ära õppinud, kuidas propaganda toel peale suruda mõnd ideoloogilist hoiakut eesmärgiga panna rahva enamus sellele kuuletuma. Halvemal juhul kehutab hirm inimesi ütlema ja tegema asju, mida nad meelerahu seisundis ei teeks. Näiteks ründama kõiki, kes näitavad tõepüüdu. Agressiivsed äärmused tõmbavad kahjuks halvale teele igati häid inimesi.
USA sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt kirjeldab oma suurepärases essees3 traditsioonilise vasak-parem-poliitskaala mõlema äärmuse ühesugust julmust. Sõltumatuid institutsioone, vaba arutelu ega tõepüüdu ei salli kumbki. Paremat tulevikku ähvardavad aga mõlemad.
Koroonapandeemia puhkedes püüdis konservatiivne paremserv väita, et koroona pole midagi erilist ja vaktsineerida pole vaja. Progressiivsed liberaalid seevastu hakkasid ohtusid võimendama ja hirmutama, nõudes kõige karmimaid piiranguid. Mäletate ju küll: mõnes seni õigusriigiks peetud riigis keelati üksi tuulisele rannalegi minna …
Teaduspõhja pole kummalgi poolel, kahju sündis aga oi kui palju.
Saksamaal söandas üks professor selgitada, et ka koroona ajal peavad piirangud olema põhiseaduspärased ja teaduspõhised. Selle vaate eest, mida täielikult jagan, lasti mu Saksamaa kolleeg ülikoolist lahti ja sotsiaalmeedia hävitas ta maine. Sellele vaatamata, et teadlasena oli tal õigus.
"Enam ei arutata, kas seisukoht on õige või vale, vaid öeldakse, et inimene on halb, kui ta ametieetikast lähtudes valitseva arvamusega kaasa ei jookse."
Miks nii läks? Eks ikka põhjusel, et võimendatud äärmused ründavad üha enam just inimest, mitte aga tema seisukohti. Enam ei arutata, kas seisukoht on õige või vale, vaid öeldakse, et inimene on halb, kui ta ametieetikast lähtudes valitseva arvamusega kaasa ei jookse.
Online-süüdimõistmine eirab konteksti, tõde ja halastust, põhiseadust ehk süütuse presumptsiooni niikuinii. Halvemal juhul piisab karistuseks ka kujuteldavast süüteost.
Võib ju soovitada paksemat nahka ja sedagi, et kafkalikud virtuaalprotsessid tasuks tähelepanuta jätta. Mõne meelest see ongi ju kõigest mäng.
Paraku ei ole. Virtuaalne ja õiglaste reegliteta protsess lõpeb päriselus kurvalt. Ebaõiglase ja ülemäärase häbistamise ohvrid, sageli lapsed ja noored, võivad ilma jääda oma vaimsest tervisest ja seejärel elust. Teised aga kaotada meelepärase töö, õigemini selle eelduse ehk maine ja hea nime.
Online-hukkamise võib põhjustada ka sõltumatus, fakti- ja tõetruudus. Isegi halastus.
Ühiskonna tasandil hävitab ideoloogiline, kahtlemist või kriitikat mitte kannatav hoiak teadusliku mõtte, mille sisuks ongi kahtlemine, uurimine, täpsus, nüansirohkus. Kui hävib kriitiline teaduslik mõte, tõmbab ühiskond oma edulootusele kriipsu peale. Pole ju juhus, et autoritaarsed, propagandale, müütidele ja hirmudele rajatud ühiskonnad pole kuigi silmapaistvad ei loomingus ega teaduses.
Vaikimise nõiaring teeb kõik rumalamaks. Seetõttu on alati mõistlik ja ka kasulik tööle palgata endast targemaid; kõige rohkem kasu on kriitilistest küsimustest ja teistsugustest seisukohtadest. Seda muidugi juhul, kui ise olla valmis oma veendumusi muutma või teisel arvamusel olijat ümber veenma. Piisab ka oskusest rahumeeli eriarvamusele jääda.
Vabas ja edukas ühiskonnas on vaja õiglasi reegleid ja sõltumatuid institutsioone: eetilisi ja julgeid teadlasi ning ülikoole, fakte arvamusest lahus hoidvat vaba ajakirjandust, ausaid valimisi, sõltumatuid asjatundlikke kohtuid, erapooletuid ametnikke.
Mõistuse ja tunnete igaveses vastasseisus võitku alati mõistus, eriti siis, kui kaalul riigiasjad ja teiste inimeste saatus. Kibe rahvatarkus "räägid õigust, saad peksa pealegi" ei tohi sõltumatuid institutsioone sadulast lüüa. Kuristiku suunas pole mõtet kihutada ega rumaluse rajal teistest mööda trügida.
1 Artikli aluseks on 20. V 2022 Tartu ülikooli aulas väärikate ülikooli lõpuaktusel peetud loeng.
2 https://noelle-neumann.de/scientific-work/spiral-of-silence/
3 https://www.theatlantic.com/magazine/archive/2022/05/social-media-democracy-trust-babel/629369/
Toimetas René Allik