Kunagi ei ole veel olnud nii palju raamatuid. Kunagi veel ei ole inimese jaoks olnud kättesaadav nii suur hulk kirjutatud lehekülgi – ja kunagi veel pole olnud nii vähe haritud inimesi, kirjutab filmirežissöör, näitleja ja muusik Emir Kusturica.
Olla haritud tähendas eelmisel sajandil olla austatud! Seda ei ole vähe … tihti aga tähendas enamatki! Meenutame Gabriel Garcia Marquesi, kelle sõnul kirjutas ta ainult selleks, et olla armastatud!
Kuhu ka ei ilmunud õpetatud inimene, oli ta alati tähelepanu keskpunktis. Koolis, kinos, tänaval, teatris, trammipeatuses, mustlaskvartalis. Ja me ei räägi grammatilisest kirjatarkusest, ega viirastusest, mida luuakse kaasaegse informatsioonirevolutsiooni korraldajate poolt.
Kui kedagi nimetati eelmisel sajandil harituks, väljendati sellega kuuldavalt austust inimese suhtes, kelle kohal hõljus tema pead kattev pilv nagu suur saladus. Ja veel oli selle juures tema inimlike väärtuste kogum. Haritud inimene ei olnud täiuslik, see ei olnudki tema eesmärk. Ta lohutas end inglisekeelse vanasõnaga nobody is perfect ja tema kehastuse mäetipuks sai Argentiina kirjanik Jorge Louis Borges. (Borgese novellid on koondatud kogusse "Fiktsioonid. Aleph", 2000. Eesti keeles on ilmunud ka Borgese esseekogu "Valik esseid", 2000).
Haritud inimene kadus, olles maetud informatsioonirevolutsiooni prügi alla …
Haritud inimene ei olnud kuri, korrumpeerunud, ega nõustunud ideega sellest, et Jumalat ei ole olemas.
Äärmisel juhul oleks ta nõustunud Jungi ideega, et rumalamad nendest, kes kinnitavad, et Jumal on olemas, võivad olla vaid need, kes Teda eitavad!
Haritud inimene pürgis tõe suunas, headuse ja ülendatu poole. Ta ei olnud milleski sarnane antikangelasele, kes on saanud kehastuseks ajastule, milles elame meie. Ta ei kuulunud kunagi täielikult reaalsele maailmale, kuigi meie tervitasime seda käepigistusega. Pigem meenutas ta tegelast mõnest raamatust, kes ootamatult astus tema lehtede vahelt välja ja seisis meie ette, nagu see tõde, et meeldejäävate piltideta ja tervete peatükkideta haritud inimest ei eksisteeri!
Haritud inimene oli täis väärikust. Ta oli kärsitu, kirglik nagu Oscar Wilde, aga veel võis ta sõnaga nagu saabliga lõigata maitsetuse ära sellelt, mis on maitsekas, näidata teile teed, kuidas tuleb mõelda. See kõik on vastupidine meie aja antikangelasele, niinimetatud „selfiinimesele," ajalugu mitte uskuvale eneseimetlejale, kes võtab korporatiivset kapitalismi kui saatust ja töötab pingsalt tõestamaks, et tema naaber või kogu rahvas ei maksa punast krossigi. See antikangelane teeb selfisid oma iPhonega ja jälgib suure erutusega oma näkku tekkinud vistriku arengut …
Me ei sirutunud ajaloo poolt paika pandud eetika- ja moraalinormide poole mitte üksnes hirmust vanemate ähvarduste ees. Meie äsja tärganud vaimsete protsesside salamehhanisme avastas koos meiega ja meie jaoks haritud inimene. Õppisime tudeng Raskolnikovilt. Kui meile aga ei olnud arusaadav, miks tahtis ta tappa liigkasuvõtjat vanamutti, sukeldusime tema kannatustesse, suhtudes tema dilemmadesse nagu isiklikesse ja õppisime temalt, millised kiusatused ja hädad meid ees ootavad. paremini kui õpiks kahe elu jooksul omast kogemusest.
Kui tühi on selle inimese noorus, kes ei ole enda jaoks avastanud Anton Tšehhovit! Tema kangelase kõrvu tõi tuul sõnad „Ma armastan teid," kuigi me ei ole kindlad, kas need sõnad ütles see, kes oli armunud … lihtsalt sõna, tuulest kantuna, sai armastuse sümboliks … Mis juhtuks meiega, kui meie hinge ei täidaks Tolstoi sõnad, milles valgus tungis isegi kõige väiksemasse detaili! Me teame, milline oli Vronski mundrinööpide värv, Anna Karenina tegelaskuju oli eredam kui kõige efektsem näitlejanna kinolinal. Kõik oli nii, kui ta juhtis meid mööda oma raamatu lehekülgi, mis soojendasid meid õilsusega, seejärel aga täitsid inimlike tunnete meeletute lainetega …
Kuidas me tunnetaksine absurdi ja paradoksi, kui ei oleks Bulgakovit? Aega ei jätku loetleda kõiki nende kirjanikke, kes ei ole ehk kõik võrdselt väärt, ent ometi olulised, sest ilma nendeta ei saanud haritud inimene areneda.
Et kõik ei ole kadunud – kunagi ei ole kõik kadunud – seda kinnitavad meile sellised nähtused, nagu üksikud lipud tühermaal lehvivad meile andmaks teada, et on veel haritud inimesi! Nad on ainult meie vaateväljast eemale tõrjutud.
Nad on surutud tuhandete informaatikaleiutiste, Youtube'i, reality-show vahele ja siia kõigele lisandub veel enesetsensuuri uusim versioon – poliitiline korrektsus. Nende ridade autor usub, et selliseid lippe on rohkem, kui me oletame. Vahel me tervitame neid kahtlustamata, kellega meil on tegemist.
Kunagi ei ole veel olnud nii palju raamatuid. Kunagi veel ei ole inimese jaoks olnud kättesaadav nii suur hulk kirjutatud lehekülgi ja kunagi veel ei ole olnud nii vähe haritud inimesi.
Kes kõik täna ei kirjuta ja nii vähe on lugejaid. Selliselt pinnaselt ongi välja kasvanud see teistsugune inimene, keda me nimetame „Selfitajaks," ja kes on meile ette topitud otse kui vulgaarne neidis kõrtsis. Ta ajab sassi meie mõtted, ta segab meid, ent ta ei korista end ära enne kui juhtub võimas katarsis. Selfitaja on üles kasvanud arusaamade sassi löödud prügimäel, arusaamaga, et informatsiooni kättesaadavus on võrdne haridusega. Pahaloomulise kasvaja – valitseva rahaideoloogia ja liigkasuvõtmise ajal on tema ainsaks oluliseks küsimuseks seesama vistrik näos.
Esiteks ajas Selfitaja segamini reaalsuse realismiga, mille Dostojevski eelmise sajandi lõpus nimetas fantastilisemaks kui kõik teised kirjandusvoolud … Küsin endalt – millega siis mõõdetakse seda reaalsust ja millega seda kõrvutada kui mitte juba mainitud raamatupeatükkidega. Kui inimene ei ole võimeline võrdlema olemasolevat maailma mitteeksisteerivaga, kui ei oska luua päris enda maailmakaarti – seda teha suudab aga ainult haritud inimene, sellisel juhul see teine elab elu, milles ei ole vajagi vangikambreid, et kõik muutuks reality show'ks – väljendiks, mis kroonib uuspaganliku tsivilisatsiooni, mille eesmärgiks on tõestada, et oleme lurjused, päevavargad, ning lontrused ja meid on vaja pidevalt karistada.
Olla haritud – see tähendab omada vormelit, mis avab saladuste värava, milleni me võime jõuda, õnnistuse väravad, milleni võib inimene küündida juba oma lühikese Maa peal viibitava aja jooksul. Kui inimene on haritud, võib ta olla õnnelik!
Kui tal puudub tõeline haritus, siis kuidas võib ta mõista Jonathan Franzenit – Ameerika kirjanikku (sündinud 1959), kes tõstis romaanikirjutamise Tolstoi tasemele, või mõista Vladimir Ketsmanovitši filosoofiat (Serbia kirjanik, sündinud 1972).
Avan laada, mis on alati mind meelitanud kui koht, kus inimene võib kergelt petta saada ja mõelda inimhulga pärast, et algamas on autolaat, mitte raamatulaat, kus letiridade vahel voolab vahel inimjõgi, kes põgeneb reaalsest elust raamaturohkusse moel, nagu usklik tõttab Jumala juurde!
Mitte vähem tähtis on ka mõte sellest, et aegajalt ärkab siin Elusse seesama haritud inimene, kellest ma rääkisin, et ta sammub siin vabalt, taaselustades pildid möödunud ja ülemöödunud sajandist ja seda just nimelt siin, kui mitte mujal, kiidetase teda ja pannakse tähele, nagu varem, kui ta oli linnas tähelepanu keskmes. Ja teda näeb laps, kelle elus, siis kui ta suureks kasvab, saab kõik olema teisiti, kõik saab olema parem!
Svetlana Goljaki tõlke alusel väljaandest „Izbrannoe"
Tõlkinud Roland Tõnisson