Kuna ma ei taha elada riigis, kus ümberringi sagivad tundmatutes keeltes kõnelevad igat masti karvased ja sulelised, valin ma mitte lihtsalt konservatiive, vaid rahvuskonservatiive ja mind ei huvita üldse, mida arvab sellest minu seisukohast Rootsis elav väliseesti sots või liber-sots, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Elu pidi olema võitlus. Kui see on nii, siis koosneb meie teadvustatud tegevus elatud elu jooksul tervest katkematust reast lahingutest, mida me oma sihtide saavutamiseks paratamatult andma oleme sunnitud.
Lahingu edukaks võitmiseks on väga tähtis vägede õige paigutus enne lahingu andmist. Tihti ei sõltu lahinguvälja valik meist. Väga tihti sõltub edu meie vastase tegevusest ja paljudest ettenägematutest asjaoludest.
À la guerre comme à la guerre. Kui me saaksime väejuhtidena alati ise valida lahinguvälja ja eriti kui saaksime valida vastast, ei kaotaks me suure tõenäosusega ühtegi lahingut. Sellisel juhul ei oleks aga tegemist lahinguga, vaid manöövritega ehk lahingõppusega.
See on paratamatus ja seega on raske vaielda nende sõjaveteranidega, kes liigitasid ellujäämise ja edu lahingus selliselt jaotuvaks, et eelnev väljaõpe ja lahinguks ettevalmistatus tagavad 25% edust, isiklikud omadused nagu taibukus, vaprus ja osavus 25% ja ülejäänud sõltub õnnest, mis võitlejal kas on või siis puudub. 50% edust on seega lahinguõnne otsustada.
Kui kaalul on üksikvõitleja elu, siis on asi iga võitleja isiklikus saatuses. Kui tegemist on mõne väekoondise ülemaga, siis on kaalul lahinguoperatsioon, millest omakorda võib sõltuda rindelõigu taktikaline edu. Taktika on vahend strateegiliste sihtide saavutamiseks ja siin tulevad mängu palju suuremad asjaolud kui lihtsalt õnn. Tulejõud ja tehniline ülekaal vastasest on ammu asendanud mõiste lahinguõnn.
Eks see kõik ole ammu teada, aga mis siis üle jääb neil inimestel, kes tahavad oma riigis muutusi näha ja kes ei saa ise valida ei lahinguvälja, ei vastast ega ka ilmastikku ega muid tingimusi. Nad ei saa isegi õnnele loota, kuna valimistulemustega võimaliku manipuleerimise ja võltsimise korral ei ole enam tegu õnnega, vaid manipulaatorite osavuse või osavusetusega.
Olla või mitte olla, selles on küsimus. Valida või mitte valida, see on veelgi raskem küsimus, millele ühest vastust ei ole.
Võõrandununa ühiskonnast on mul väga raske kellelegi nõu anda. Võõrandununa inimestest ei saa ju kellelegi midagi soovitada. Lolle ju pole. Kõik on targad, vähemalt enda arust. Mida soovitada niigi tarkadele ja teadlikele valijatele. Ainult seda, et valima tasub ikka minna.
Oma riik on ehk ainult valimiste läbi kodanikule nähtav ja kokkupuude selle oma riigiga vast ehk ainult valima minnes on reaalsus, mitte aga virtuaalne sõnakõlks.
Valimisteni on jäänud vähe aega ja ilmselt on seekord valijad juba ammu otsustanud, keda nad eelistavad ja kellele oma hääle annavad. Mina olen juba kordi teatanud avalikes kirjatükkides, keda ma eelistan ega hakka kedagi agiteerima.
Ma lihtsalt püüan ise aru saada, miks ma valima lähen. Ilmselt sellepärast, et saaksin siit ilmast lahkuda iseendana ja sellisena, nagu ma siia ilma ükskord tulin – valge inimesena, kelle jaoks on meesugu meessugu ja naissugu naissugu ja kelle jaoks on perekond mehe ja naise liit. Sellises perekonnas sündinud lapsed on kas poisid või tüdrukud aga mitte mingit soovahetamist vajavad sootud ja hingetud substantsid. See kõik kannab kokku nimetust traditsiooniline perekond.
Selline perekond vajab tänapäeval kaitset igasuguste piiride avardajate ja ümberlõikajate ning endale oma segasugu leiutavate isendite eest. Eks see olegi peamine põhjus, miks ma lähen valima ja valin konservatiive.
Kuna ma ei taha elada riigis, kus ümberringi sagivad tundmatutes keeltes kõnelevad igat masti karvased ja sulelised, valin ma mitte lihtsalt konservatiive, vaid rahvuskonservatiive ja mind ei huvita üldse, mida arvab sellest minu seisukohast Rootsis elav väliseesti sots või liber-sots.
Ma ei karda ka Kanada või USA liberaalseid hõimukaaslasi. Mina ei sekku nende valikutesse ja ei lase siin neil lombitagustel globalistidel sekkuda minu valikutesse. Ma usun enamuse eesti rahva selgesse mõistusesse, mis peaks tõkestama müüdavate kollaste oravate võimuletulekut peale valimisi Eestis ja loodan, et see sama rahvas ei vali ka sotsiaal-demokraate.
Need kaks parteid tagavad eestlaste vähemusse jäämise oma esiisade maal ja lõpuks ka paratamatu väljasuremise.
Libaeestlasel ei ole siin riigis võimu juurde asja. Need, kes mängivad siin eestlaste suuri sõpru ja toetajaid, õppigu enne selgeks õige eesti keel. Valus on kuulata seda aktsendikammitsas lamisevat keeleväänamist igasugustelt „külalistelt", kes arvavad, et siin sündimine teebki neist kohe eestlased.
Eestlasel ei ole kahte kodu ega kahte isamaad. See on eestlasel üks ja ainus ja püsib see üks ja ainus kodu siis, kui teda juhivad rahvuskonservatiivid ja hoiavad teda kindlates kätes.