Rahvusriigi eest tasub võidelda, et hiljem, kui eestlased on sunnitud tantsima murjanite paaritustantsude ajal metsikute hordide pilli järgi orjatantsu, ei oleks hilinenud jõuetut kahetsust oma tegevusetuse pärast. Praegu on veel võimalik midagi teha, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kunagi kasvas minu lapsepõlvekodu hoovis kask. Ilus valge kodukask. Ta oli minust oma viisteist aastat vanem ja ma mäletan tema sirgumist noorest kasest suureks puuks. Ta oli peaaegu minu eakaaslane ja ma olin uhke, et ka minul on oma kodukask, mille kasvamist ma oma koduhoovis nägin.
Pika elu jooksul oli mul igasuguseid perioode ja erineva raskusastmega ajajärke. Kodukase poole oli alati hea oma pilku pöörata, justkui lohutust otsides ja lohutust ma temalt ka alati sain. Ainuüksi selle kase silmitsemine aitas mul hetkekski unustada ületamatuna näivad mured ja eluraskused. Kask oli truu, kuigi vaikiv seltsiline ja liitlane.
Kask oli osa minu lapsepõlvest ja noorusest ja mõnes mõttes justkui saatusekaaslane. Mis ka ei juhtuks, teadsin ma, et minu koduõues Põhja-Tallinna eestiaegses majahoovis ootab mind vana hea kodukask, kes lohutab mind taas ja taas ja et nii jääbki see kestma kuni minu maise teekonna lõppuni. Puud elavad ju inimestest kauem. Kui neil lastakse elada.
Minu kodukasel ei lastud.
Selgus, et suurte tuultega võib see kask oma juurtega maast välja tulla ja hoovis pargitud autodele peale langedes neile viga teha. Kujutage ette – autodele viga teha. Kutsutigi kohale erivarustusega ja eririietuses asjamehed.
Nende kiivritel olid orgaanilisest klaasist silmakaitsed ja nende kõrvadel olid muljetavaldavad kõrvaklapid. Nende tuhande taskuga kombinesoonidel olid klapid ja ühest taskust paistsid neil spetsialistidel otsapidi välja pikad noad. Mehed ise olid noorepoolsed ja pikad ning sihvakad nagu kask, mida nad maha võtma tulid. Kaks mootorsaagi oli neil kaasas, et maha võtta üks õnnetu kask.
Otsustajad, kes tellisid selle elava looduse osa hävitamise, millega koos võeti maha osa minust endast, käisid oma süütute ja häbelike mägranägudega edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Nende jaoks ei juhtunudki midagi. Kõrvaldati autosid justkui ähvardanud ja ohustanud ohuallikas. Kõik oli justkui korras, aga sellest hetkest saati, kui mootorsaag kase maha võttis ja siis kaks saagi korraga mahavõetud kase juppideks saagisid ning need jupid nagu laibatükid hoovimurule pargitud autokasti loobiti, muutus minus miski.
Mehed, kes seda „tellimust" teostasid, olid tublid töömehed. Enne töö algust panid nad plärud ette ja pistsid käed sügavale kombinesooni taskutesse. Jalgu laiali ajades seisid nad nagu õhtul kodus nähtud ulmefilmi peategelased – tähesõdade kangelased ja naersid millegi üle omavahel vesteldes. Vaatasin neid oma köögiaknast – kask elas just oma viimaseid minuteid.
Üks täitsamees tunkedes keeras korra minu akna poole ja meie pilgud ristusid. Midagi toimus selle tegelase sees, sest teine mees keeras ka kohe oma pea minu akna poole.
Ma mõtlesin siis just mõtteid, mida ma ei jaga teistega, aga mehed said minust aru küll. Nad pöörasid pea ära ja alustasid oma „tööd", minu poole ei vaadanud enam kumbki nendest. Nii nad siis sõitsidki koos kasejuppidega minema, jättes murule oma kaubiku rataste mustri.
Ehh, poisid, oleks praegust aega sada viiskümmend aastat tagasi saanud keerata, oleks ma teile näidanud Baltische Biedermeierit või vähemalt oleks aasta 1943, siis oleks te mul laulnud „Wenn alle untreu werden". Oleks muidugi ei loe – praegu on praegu ja siis oli siis.
Isegi kui tublid töömehed poleks suitsu näkku pannud ja käsi endale sügavale taskusse toppinud, oleks nad puu ikka maha võtnud, sest see oli tellimuse täitmine.
Arborist ei halasta metsale, kui harvesteri juhib spetsialist, kes on täitmas tellimust. Umbrohi võidab alati vabades „konkurentsitingimustes" kasvuhoonetaime ja sotsid ning globalistid sõidavad teerulliga üle normaalsetest valgetest ja mõistlikest Euroopa põlisasukatest veel olemas olevates rahvusriikides.
Meie aeg paistab olema ümber. Kolmanda maailma hordide aeg on kätte jõudnud ja kes neid horde juhivad, on teadmata. Juhitavad aga on need hordid igal juhul.
Ükskord, eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate keskel sain ma Harju tänaval kokku endise klassivenna Erkki-Sven Tüüriga. Ma küsisin, kuidas tal läheb ja me arutasime tollase elu ja olu peamiste küsimuste üle. Muuhulgas ütles Tüür, et „minu üksinduses on minu jõud!" Mul jäi see lause meelde.
Omalt poolt võin ma nüüd, nelikümmend aastat sellest jutust hiljem öelda – „minu üksinduses on minu valu". „In solitudine mea fortitudo mea" asemel „in solitudinem est dolor." Kellele kirjutada, kellega rääkida – pole kõrvu, kes kuuleksid ja pole silmi, kes loeksid. Minevik on aga müürikivides ja vanades puudes, kuni nad ei jää ette uutele autodele ja kuni neid vanu müüre ei tõmmata maha, et mahuks ära uued autoparklad.
Minevik elab edasi minus, kuni minust ei sõida üle elektril töötav tõukeratas või mõni muu kaasaja liiklusterrori vahend. Uus elu tuleb peale suure kiirusega ja sunnib ajaga kaasas käima ehk ajale jalamatina alla heitma. Sellest ei ole pääsu. Ometi oli kord aeg, millal arvasin, et ei hakka iialgi kasutama mobiilsidet ega arvutit. See aeg ei olnud nii ammune – mingi kakskümmend aastat tagasi.
Paljud Eestit juhtivad poliitilised topised nõuavad rahvalt kuuletumist, mõistvat suhtumist ja lugupidamist. Nõudma hakkate te oma armukestelt ja elukaaslastelt, rahvas jätke aga rahule. Aga ei nad jäta.
Sellepärast on Eestis vaja muutusi, suuri muutusi. Võimult tuleb kõrvaldada praegune, püütonina oma haaret rahva kui ohvri ümber koomale tõmbav triumviraat ja asendada see seaduslikult valitud uue valitsusega, ausalt valitud riigikogu erakondade esindajatest. Rahvuslus tuleb tõsta uue poliitika lipukirjaks ja globalism meie ajastu suurimaks ohuks ühele rahvusele. Kaotades rahvusriigi kaotab Eesti kõik, mis tal kaotada on.
Rahvusriigi eest tasub võidelda, et hiljem, kui eestlased on sunnitud tantsima murjanite paaritustantsude ajal metsikute hordide pilli järgi orjatantsu, ei oleks hilinenud jõuetut kahetsust oma tegevusetuse pärast. Praegu on veel võimalik midagi teha, vähemalt globalismihüdrale vastu hakata. Homme võib olla juba hilja.
Meie elu ei maksa midagi arboristide silmis. Meie oleme ammu kõikide globalistide jaoks kerge saak. Palju kannatada seda võimalik ei ole, aga teha justkui ka midagi ei saa. Mulle ei meeldi, kui mulle lastakse krae vahele ja nimetatakse seda soojaks kevadvihmaks. Mulle ei meeldi, kui mulle pähe lastakse ja nõutakse minult selle eest tänuavaldusi – siiraid ja rohkeid. Kiiduavaldustest rääkimata.
Tänapäeva poliitilised arboristid ihkavad kõigest väest saada enda kätte võimumonopol, et seda siis käest mitte kunagi lasta. Selle nimel on nad valmis kõike tegema, isegi suitsu, kui seda nõuaks mingi kõrgemal seisev organ europaabelis.
Kui rahvas laseb endaga teha seda, mida on selle rahvaga siin maal teinud reformarite triumviraat sotside ja kahesajalistega, siis on see rahvas väärt kandma oma õlgadel praeguses valitsuses istuvaid parasiite.
Juriidiliselt on kõik justkui korrektne, aga tegelikkuses on paljudel valijatel siiani suur kahtlus, et valimistulemusi võltsiti. On ka palju selliseid valijaid, kellel ei ole kahtlusi, vaid on sügav veendumus, et võltsiti. Tõestada ei saa kahjuks midagi. Selle eest kandsid hoolt võltsijad, kes nad ka ei oleks, aga paha hais nendest valimistest ei taha kuidagi ära hajuda.
Loodetavasti ei lase vaba ajakirjandus endal jalgu alt lõigata ja sõnavabadust ei oota samasugune mahavõtmine nagu kodukasel minu hoovis. Enda õiguste, ka kodanikuõiguste eest peab võitlema, muidu tabab kõiki veel oma peaga mõtlevaid inimesi sama saatus, mis tabas omal ajal Põhja-Korea elanikke.
Aeg on alustada võitlust globalismi ja sotsialismi ning kommunismi metastaasidega, kuni on veel millegi eest seista punase ideoloogia poolt anastatavas Euroopas.
Koonduge rahvuskonservatiivide taha – see on ainus võimalus võidelda head võitlust vana, hea Euroopa tsivilisatsiooni ja traditsioonilise peremudeli ning inimeseks olemise kaitseks.