Laimata, valetada, kõiki mängureegleid rikkuda ning valetada, valetada ja veelkord valetada – kas ei meenuta selline poliitiline strateegia ja taktika bolševike oma? Meenutab ja kopeerib sajaprotsendiliselt. Pealt kollased ja seest vikerkaarevärvilised ning padupunased on Kaja Kallase parteikaaslased, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Võikalt ja kõrvulukustavalt kajavad tunnelis, kuhu on Eesti ajanud praegune valitsus, Kaja Kallase türannia ja diktatuuri sammud. Nende sammude kaja kisendab tunnelisse aetute kõrvadesse: „Mina olen Kaja, see ainuõige kaja teie kõrvadele, te tänamatud alamad. Meeldib see teile või mitte, selline on tegelikkus. Nii oli, on ja jääb. Teil ei ole muud valikut, sest sellesse tunnelisse jääte te igaveseks!"
Kaja Kallase käsilased ja tema meeskond on otsustanud ajada eestlased sellisesse tunnelisse, mille teisest otsast ei paista valgust, kuna sellel tunnelil ei olegi teist otsa ehk siis väljapääsu.
Kuni see tunnel ei muutu labürindiks, kust ei ole võimalik väljapääsu leida, tuleb eestlastel tunnelist tuldud teed tagasi minna ja välja, maapinnale ronida. Muud teed ei ole. Kallas on täitmas oma isandate käske vaid ühe tasu eest. See tasu on võim eestlaste üle Eesti Vabariigis.
Võim, nagu ütles üks teine Kallas, on magus. Seda magusat võimu söövad Kallased ja nende lähikond suure himuga. Muud nad ei tahagi kui nautida võimu vilju, mis on neile magusad, rahvale aga hukatuslikud, kuna nuumavad sööjate niigi nuumatud keresid. Rahval on niigi raske ägada selliste priskete kaanidega kukil, aga kaanidel on ikka vähe ja see teine Kallas, Siim Kallas, kutsus üles tõstma automaksu 1000 euroni aastas.
Automaks ja vihakõneseadus ehk otse öeldes tsensuur on vaid mõned nendest diktatuuri ilmingutest, millega soovib suukorvistada ja aheldada eestlasi Kallase valitsus.
"Jaga ja valitse" oli omaaegse Rooma keisririigi välispoliitiline printsiip. Peagi muutus see printsiip roomlaste jaoks sisepoliitiliseks printsiibiks, kuna Rooma Impeerium allutas oma naabrid ja muutis nad impeeriumi osadeks. Divide et impera – nii kõlas see printsiip ajal, kus Rooma riik oli oma riikliku ja ühiskondliku siseorgaanika sõnastanud akronüümis SPQR. See tähendas "Rooma senat ja rahvas" ning sümboliseeris võimu jaotumist senati ja kodanike vahel – Rooma senati ja Rooma kodanike vahel.
Kaja valitsuse akronüüm võiks olla Omnia mea (Kõik on minu oma).
Kaja eelkäijad Siim Kallas ja Andrus Ansip olid need, kes tsementeerisid võimu enda kätte koondamise vundamendi ja õpetasid oma noorele mantlipärijale, et magus elu võimu omades ei ole varnast võtta ja selle võimu kätte saanuna tuleb anda endast kõik, et seda võimu lõpmatuseni enda käes hoida. Reeta tuleb selleks, kui vaja, nii liitlasi kui sõpru ja olla halastamatu oma poliitiliste vastaste vastu võideldes.
Võideldes laimu ja lausvalega ning igati kõiki mängureegleid rikkudes ning valetades, valetades ja veelkord valetades. Kas ei meenuta selline poliitiline strateegia ja taktika bolševike oma? Meenutab ja kopeerib sajaprotsendiliselt. Pealt kollased ja seest vikerkaarevärvilised ning padupunased on Kaja Kallase parteikaaslased ning see kasvaja tuleb Eesti pinnalt eemaldada kiiremas korras.
Võim Kaja Kallase ja tema bande käes on Eestile sama ohtlik kui põlev tõrvik nelja-aastase lapse käes püssirohukeldris. Tõrvik peab olema hoopis õige poliitilise formatsiooni sümboliks – rahvuslaste tunnuseks. Tõrvik nende käes näitab, et konservatiivsus ei ole kummardamine möödunud aegade kustunud lõkke tuha ees, vaid on eelnevate põlvede poolt kogutud vaimuvara alalhoidmine.
Tulehoidjad ei ole tuhakummardajad.
Selliste tõrvikute valgel tuleb rahval välja tulla tunnelist, kuhu selle rahva on ajanud Kaja Kallas koos oma võimukiimas kaaskonnaga. Tunnelisse tuleb ajada hoopis reformarid ja kehtestada neile siis tunnelisolemise maks – nii umbes 20 000 eurot aastas. Samuti tuleb neile kehtestada kõnelemise maks – iga sõna eest peavad reformarid maksma kaks kuni neli eurot, sõltuvalt sõna pikkusest.
Tunnelis olemise siseeeskirju on aega veel viimistleda, kui Kaja Kallas oma erakonnaga sinna tunnelisse kord aetud saab olema. Tunnelis olevatele reformaritele tuleb valjuhääldajatest lasta kaheksa tundi järjest Baskini anekdoote ja puhkepäeviti kaksteist tundi järjest Kärna Ärni lugusid. Seda tuleb teha selleks, et neile meenuks nende õnnelik lapsepõlv nõukogude loomaaias ehk ENSV-s.
Riiklikel tähtpäevadel tuleb tunnelis viibijaid kostitada Karl Vaino (omaaegne EKP esimene sekretär) kõnedega. Olles loomult humanist, annaksin ma siiski ühe võimaluse nendele reffidele, kes on kahetsenud selles erakonnas olemist – võimaluse sealt lahkuda ja ühtlasi ka tunnelist pääseda. Nimelt oleks kolme päeva jooksul võimalik sellistel eksinud lammastel oma parteipilet ära anda ja reformierakonnast lahkuda.
Peale avalikku vabandust Eesti Vabariigi eestlastest kodanike ees pääseksid sellised meeleparandajad tunnelist välja ja peale aastast ümberkasvamist neile määratud järelvaatajate valve all saaksid nad edasi elada juba koos teiste eestlastega tavalist argielu.
Ainult poliitikas ei tohiks endised reffid mitte kunagi enam osaleda. Nii saaks kuulutada Eesti Vabariigi reformivabaks riigiks ja elu hakkaks normaliseeruma.