Me peame lõpetama üksteisele ja ka endale valetamise. Me peame hakkama tõsiselt mõtlema oma elu ja ühiskonna heaolu peale. Igaüks isiklikult ja üheskoos rahvana, rahvusena, kirjutab Malle Pärn.
Me elame räige valetamise ajastul. Isegi teadlasi ei saa enam usaldada, igasugu poliitikutest ja riigiametitest rääkimata. Kuni kohtuteni välja!
Liberaalne ideoloogia on endale allutanud ka ajakirjanduse ja kultuuri selle osa, mis on vaimsusest ära lahutatud.
Hea muidugi, et selle ajastu ideoloogid julgevad seda avalikult välja öelda, – nad nimetavad seda hellitavalt "tõejärgseks ajastuks".
Eks meil ole praegugi omad suured ja väikesed prohvetid, neid on nii tõerääkijate kui valetajate poolel.
Just, ka valetajate poolel on prohveteid. Nende kõnedest ja kirjadest lipsavad tahtmatult välja alasti tõed nende endi käitumise ja plaanide kohta, vahel koguni hoiatused ja ennustused.
Meil tuleb osata prohvetlike sõnade kaudu meile universumist läkitatud sõnumeid mõista.
Ka valetajad räägivad aeg-ajalt tõtt – eelkõige enda kohta.
Astrid Kannel on näiteks Maalehes öelnud: „keegi oleks nagu puistanud meie peale lollikstegevat tolmu." Eks ole?
Olen minagi sageli mõelnud, millest see ometi tuleb, et nii paljud inimesed korraga enam ei mõista, mis maailmas toimub, ei saa enam oma emakeelestki aru.
Kas on meil tegemist mingi imeliku ajuviirusega või õhu kaudu leviva mürkainega, mis mõtlemisvõime ära hävitab ja inimese ideoloogilises udumullis elama paneb? Või on mingid kurjad tulnukad inimeste kehad üle võtnud?
Kes küll eelistab tõele „tõejärgsust" elik ebatõde, otse öelduna – lõputut (üksteisele ja endale) valetamist ja valedes elamist? Loomulikult see, kes isegi oma kasu huvides valetab ja endale kasulikke valesid levitab. Kes on vaigistanud või ära visanud oma südametunnistuse.
"Tõejärgne" tähendab ju, et tõde on maha maetud või vähemalt kõrvale heidetud, tõde ei ole enam ühiskondliku elu aluseks, reaalsus ja normaalsus on koguni ebasoovitavad nähtused, sest nad on ülbe egoisti meelest vägivaldsed, nad ju piiravad iseka indiviidi ihasid ja soove?
Sellepärast ehitab see isekas indiviid üles uue sootsiumi, "sotsiaalse konstruktsiooni", endale sobiva muinasjutu-ühiskonna, triibulise plakatliku narratiivi, milles ta ise elab ja kuulutab selle progressiivseks ning kõigile kohustuslikuks.
Väga paljud inimesed usuvad naiivselt progressistide globaalseid valesid. Nad on uinutanud oma terved inimlikud instinktid, mis peaksid aitama inimesel vahet teha tõe ja vale vahel.
Meil kõigil on enam-vähem ühesugune haridus, kõigile on võrdselt kättesaadavad inimvaimu ajaloo suurte õpetajate ja prohvetite alleshoitud mõtted ja hoiatused. Kultuur ei ole kellegi ees oma uksi sulgenud. Aga väga paljud enam ei otsigi vaimsust ja hingerahu, nad lepivad olemise kõige madalama tasandiga, nad otsivadki kõiges vaid omakasu ja hetkemõnusid.
Valitseja on rahva teener – see peaks olema demokraatias meie ühiskonnakorralduse aluseks. See põhimõte näib meil olevat unustatud. Meil on valitsemise viisiks kujunenud ideoloogiline teerullipoliitika: rahvast sõidetakse halastamatult üle, kõik vastuhakkajad ja kriitikud tembeldatakse vaenlasteks ja progressi takistajateks.
Pettus ja omakasu, kaasinimeste igakülgne oma huvides ärakasutamine on selle tõejärgse maailma seaduslik alus.
Loomulikult on see alguse saanud kõige kõrgemalt, poliitika paneb inimsuhted paika. Valitsevate poliitikute isiklik eeskuju on meile juba üle kahekümne aasta ilmekalt näidanud, et ausalt elamine ei ole enam mingi ühiskonnas hinnatud väärtus. See ei too midagi sisse. Selle eest autasusid ei jagata.
Vastupidi. Aus ja moraalireegleid järgiv inimene on tänapäeva rahausu-maailmas anakronistlik nähtus ja väärib edukate karjeristide silmis vaid põlgust. Ei kõlba parnassile. Tagurlik ja vanameelne.
Nii ülbus liiklemises kui ka see uus moodsa sõnaga nimetatud "koolikiusamine" – mõlemad on alguse saanud Toompea lossist. "Koolikiusamine" on "poliitkiusamise" ja rahaahnuse ühiselt kasvatatud lapsuke.
Rahva juhid peavad arvestama, et nad on igal juhul rahvale eeskujuks, nad mõjutavad oma tegevuse ja käitumisega kogu meie vaimset keskkonda, – kui nemad on ahned, äraostetavad, ebaausad ja ülbed, siis muutub ebaausaks ja ülbeks väga suur osa rahvast.
Poliitik võib küll sõnades rahvale moraali lugeda ja näppu viibutada, aga kui ta käitub ise sellele moraalile vastupidiselt, ja rahvas NÄEB seda, siis teeb see tühjaks tema "poliitiliselt korrektsed" ja õhku täis pumbatud loosungid.
Nad panevad ju seal üleval paika meie ühised "mängureeglid". Ja alati leidub inimeste hulgas neid, kes on kergesti valmis alluma omakasu teenimise kiusatusele, kui neile selleks vaid võimalus või õigustus antakse.
Meil räägitakse aina, et kaupade hinnad ja maksud tõusevad. Justnagu oleks tegemist mingi paratamatu või lausa jumaliku elukorraldusega. Ise tõusevad?
Hei, Brüsseli poliitbroilerid, öelge ometi ausalt: MEIE tõstame makse ja hindasid, selleks, et teilt, vastik kangekaelne pööbel, võimalikult rohkem raha kätte saada!
Maamaks ei tõuse, elektrihind ei tõuse, toidukaupade hinnad ei tõuse, käibemaks ja aktsiisid ei tõuse, ka poliitikute kõrged palgad ei tõuse, neid tõstetakse!
Riik on aparaat rahva rõhumiseks, ütles Lenin, ja tema põhimõtted on meil jälle suures osas kasutusel ja au sees. Liberaalide riik peabki rahvast rõhuma, sest rahvas on üks kangekaelne tümikas, kes ei taha mitte vabatahtlikult auväärseid poliitkarjeriste nuumata! Ajab sõrad vastu liberaalsele diktatuurile, põlastab liberaalseid kväärtusi. Ei taha lubada õnne ja hõlptulu idelooogilistele eliitgruppidele!
Valetamise ajastu inimesed suhtlevad omavahel suuresti loosungite ja siltidega. Kesse ikka viitsib nende tähendusse süveneda, arvavad nende levitajad. Ent targemad süvenevad, ja paljastavad teistelegi nende loosungite ja siltide valelikkuse.
Me peame lõpetama üksteisele (ja ka endale) VALETAMISE. Me peame hakkama tõsiselt mõtlema oma elu ja ühiskonna heaolu peale. Igaüks isiklikult ja üheskoos rahvana, rahvusena.
Me peame oma noored välja aitama lausa katastroofiliseks paisunud orjalikust alaväärsuskompleksist. Me peame andma neile tagasi võimaluse oma rahvust, iseennast ja oma vanemat põlvkonda austada ja usaldada. Oma keelt austada ja armastada. Oma kangelasi austada ja armastada. Eestlane olla on uhke ja hää, – selline tunne võiks olla meie südames, mitte see, et kõik teised rahvad ja keeled ja nahavärvid on paremad kui meie.
Ent sellised üleskutsed ei "kõneta" neid, kes ainult valedest ja valedes elavadki.
Ons nad ennastki suutnud ära veenda, et nende vale on tõde, et nende sõda tõerääkijate vastu on rahu, et tuhandete eurode nõudmine kriitiliste märkuste eest oma ebaõnnestunud esinemise kohta on inimõigus ja kõigi teisitimõtlejate vaikimasundimine on sõnavabadus?
Arukate inimeste silmis on see aga üks suur narride uhkuse paraad.
Valedele ei saa rajada elutervet ühiskonda!
Riik, mis on iseenesega riius, ei püsi.