Ameerika Ühendriikides ülikooli astuvad noored ei suuda lugeda pikemaid tekste. Põhjuseid tuleb otsida osalt nii nutiseadmetest kui taandarenevast, "moeröögatuste" järele joonduvast haridussüsteemist.
Ameerika Ühendriikide Illinoisi North Central College'i kaasprofessori Adam Kotsko sõnul on viimase viie aasta jooksul – millest neli on kulunud Covidi ja selle järelmite maandamisele – nii tema ise kui kolleegid täheldanud, et üliõpilased on igasuguste lugemisülesannete suhtes järjest tõrksamad, vahendab teadus- ja tehnoloogiauudiste portaal Futurism.
"Suurema osa oma karjääri ajast on minu kursustel olnud kuskil kolmekümne lehekülje teksti läbilugemine loengusse tulemise eeltingimuseks," nendib humanitaaraineid ja filosoofiat õpetav Kotsko. "Täna annavad tudengid alla, kui nad peavad lugema kümnest leheküljest pikemaid tekste. Kui nad peavad lugema läbi vaid 20 lehekülge, siis nad teevad seda viisil, et neil ei teki loetust tegelikku arusaamist."
Covidi ajaga kaasnes tõsine õppimise puudujääk, kuid nüüd on professori sõnul tegemist millegi hulga tõsisemaga.
"Lugemissuutlikkuse allakäik algas juba enne pandeemiat. Tudengid, keda ma näen täna ülikoolis, pidid koolide sulgemise ajal käima juba keskkoolis. Nad peaksid olema paremini ette valmistatud ilmavõrgu õppeformaadi tarbeks ja mis veelgi olulisem, nende aluslugemisoskus peaks olema piisav," selgitab Kotsko. [Internet peaks teoreetiliselt sundima inimesi rohkem lugema.]
Kirjeldatud arengute tulemusena tuleb õppejõududel selgitada üliõpilastele kõige algelisemaid käsitlusi. Paratamatult tekib küsimus: nii miks see on?
Mis on tuumikpõhjus?
Kotsko sõnul on Covidi aja koolide sulgemise kõrval lugemisoskuse taandumisel väga selged põhjused: nutitelefonidest on saanud peamine vahend lugemiseks ja õppetöö on viimaste aastakümnete jooksul alg- ning põhikooli astmetes korraldatud viisil, et õpitakse ja õpetatakse arvestuste tegemiseks
Kui kõigele veel lisada õpetamise valdkonna moeröögatused, nagu "tasakaalustatud kirjaoskus", mis kujutab endast liikumist, mis vähendas loetust arusaamise eesmärgil häälikuõpetuse (foneetika) kaalu. Arusaamist saab mõõta standardtestidega ja see on toonud kaasa "tundepõhise kirjaoskuse", mis tähendab, et õpilastelt ei nõuta enam sõna välja hääldamist. [Tegemist on vähemalt osaliselt, keelte, milles kirjapilt ja hääldus ei lähe kokku, spetsiifilise probleemiga.]
"Isegi kui jätta kõrvale nutitelefonide mõju, mõjutavad nende lugemiskogemust pidevad katkestused, mida põhjustab nende endi tahtlikult arendatud võimetus töödelda tundmatuid sõnu," väidab Kotsko.
Probleemi võimendab õpetajate probleemiga leppimine ja õpilastele järjest lühemate tekstide lugemiseks andmine. See võib aidata läbida arvestusi, kuid sellest pole kasu haridusele ja teadmiste rikastamisele.
"Ma arvan, et me võiksime vähemalt lõpetada noorte inimeste laiendatud narratiividest ja väidetest arusaamise võime arengu tõkestamise," leiab professor. "Funktsionaalset lugemisoskust on inimestele alati vaja, hoolimata sellest, milline on nende lõplik haridustase ja eriala."
Eesti keeleteadlased sedastasid 2010. aastal avaldatud uuringus "Kõrgkoolide üliõpilaste eesti keele oskuse tase" (lk 61, et Eesti kõrgkoolidesse astuvate üliõpilaste funktsionaalne lugemisoskus pole kiita. 42,7 protsendi üldhariduskoolide õpilaste funktsionaalne keeleoskus oli kas "kasin" või sellest kehvem. "Kuna funktsionaalne keeleoskus mõjutab kõigepealt õppimise edukust ja seejärel tööalast toimetulekut suuremal osal erialadest, siis võib arvata, et siin on tegemist pädevusega, mis lõppkokkuvõttes määrab inimese üldise toimetuleku ning edukuse ühiskonnas," kirjutavad keeleteadlased.
Funktsionaalne lugemisoskus: oskus mõista, hinnata ja kasutada kirjalikke tekste ning tegelda nendega selleks, et ühiskonnas edukalt toimida, saavutada oma eesmärke ning arendada oma teadmisi ja võimeid. (Eesti inimarengu aruanne 2014/2015)
Toimetas Karol Kallas