Katoliku kirikusse tagasipöördunud kolumnist Linda Gray, kes oma nooruses oli homoseksuaalses suhtes, kirjutab oma isiklikule kogemusele tuginedes, miks ta on tänulik, et preester ei õnnistanud kunagi tema samasoolist ega ka kirikuvälist abielu. Autor rõhutab, et katoliku preestrid peaksid inimesi patust eemale juhtima, mitte nende olemuslikult patuseid liite õnnistama.
Ma eksisin kaks korda abielu osas. Selgitan siin, miks ma olen tänulik, et preester kunagi minu sellist seisundit ei õnnistanud.
Kui ma olin kolledžis, siis ma astusin suhtesse ühe teise naisega. Ta oli praktiseeriv katoliiklane; mina olin vähem praktiseeriv, pigem selline juhuslik katoliiklane.
Iganädalane missal osalemine oli endiselt osa tema rutiinist ning mõnikord käisime ka kahekesi. Tavaliselt tuli ka tema õde meiega kaasa, nii et see tundus rohkem nagu rühmategevus kui "paarina" käimine.
Kui me missale läksime, siis ma alati tundsin end ujedana üksteisele rahu soovimise ajal, mõeldes, et kas inimesed saavad aru, et me koos oleme, kuna me teineteist nii kiiresti kallistame. Sama tunne valdas mind, kui ma kõndisin püha armulauda vastu võtma; ma mõtlesin, et kas keegi võib mind vaadata ja teada. Nüüd ma mõistan, et see tunne oli minus, kuna Jeesus vaatas mind ja teadis.
Kahjuks ei mõelnud ma kunagi selle peale, kas ma olen väärt püha armulauda vastu võtma. Kui tema sellele mõtles, siis ta kunagi ei maininud seda.
Tundub, et katehhees [ristimisele eelnev katoliku usu õpetus – toim.] armuseisundi kohta ei jõudnud minu südamesse 90ndate ja varaste 2000ndate noore katoliiklasena. Võibolla ei rõhutatud seda piisavalt. Või ma ei mõistnud selle tõsidust ega ka surmapatu tõsidust laiemalt.
Siinkohal süvendab, mitte ei paranda, praegune pastoraalne juhendamine, mis lubab õnnistada surmapatustes suhetes olevaid paare, ebamoraalsetes suhetes olevate praktiseerivate katoliiklaste probleemi.
Siin on veel üks viis, kuidas kirjeldada katoliiklasi, kes viibivad sellises seisus nagu mina kunagi: inimesed, kes sooritavad aktiivselt raskeid patte ilma kindla soovita oma käitumist muuta. Me ei saaks sellise hoiakuga privaatselt pihitoolis oma patte andeks; kuidas saaks meid siis avalikult õnnistada täpselt sama käitumise eest?
Mõte, et me võiksime paluda preestrilt õnnistust, samal ajal kätest kinni hoides ja oma pead langetades, oleks olnud mõeldamatu. Hoolimata meie segadusest ja valmidusest patustada, teadsime me siiski, et kirik, milles meid kasvatati, ei kiitnud heaks seda, mida me tegime.
See oli kindlasti oluline torge minu südametunnistuse pihta. Peagi ei suutnud ma end enam pidada samaaegselt LGBT-kogukonna liikmeks ja katoliiklaseks. Kahjuks valisin ma neist kahest aga palju-palju vähema ning lahkusin kirikust lõplikult (või vähemalt nii ma arvasin; kogu au Jumalale meeleparanduse armu eest, mis voolas minusse aastaid hiljem).
Viimane kord, kui me osalesime koos missal, oli jõuluõhtul 2012. Me ei olnud enne seda pikalt osalenud. Umbes kuu aega enne seda olime otsustanud "kihluda". Seistes silmitsi omaenda usu puudumisega, me lahkusime keset usutunnistuse lausumist ning ei läinud enam kunagi tagasi.
Ma olen kindel, et see oli meie otsus pühenduda abielu üritades oma patule, mis lõikas meid äkitselt ära usust, mille külge me veel poolenisti klammerdusime. Me teadsime, enam kui kümme aastat tagasi, et meie kavatsused olid vastuolus katoliku usuga. Me ei saanud hea südametunnistusega nimetada end kiriku liikmeteks, mille õpetust polnud meil kavas järgida.
Kui me planeerisime oma pulma, siis me kurtsime, et me ei saa isegi kaaluda katoliiklikku laulatust. Kui toona oleks olnud võimalik lasta preestril oma abielu õnnistada, siis ma olen kindel, et me oleksime üritanud seda võimalust kasutada – mitte selleks, et aidata meil kasvada Jumalale lähemale, vaid viisina, kuidas legitimiseerida oma valikuid nii meile endile kui ka meie ahastuses perekondadele.
Jeesus ei tulnud päästma õigeid, vaid patuseid. Aamen. Ning need patused, kui neid on kord kutsutud, on kutsutud meeleparandusele.
Olgem ausad: samasoolised suhted keerlevad seksi ümber. See eristab neid kahest inimesest, kes on väga lähedased sõbrad või pikaajalised toakaaslased. Jah, kiindumus, vastastikune hoolimine ja romantiline armastus võivad sellistes suhetes samuti olla, kuid määrav omadus ja põhjus samasoolises suhtes olemiseks on olemuselt seksuaalne. Sa ei šokeeriks end LGBT-kogukonna liikmena määratlevat inimest seda öeldes.
Samasoolise paari õnnistamisel paarina ei saa mööda vaadata selle suhte seksuaalsest olemusest, mida preestrile õnnistamiseks esitatakse. Sama kehtib ka vabaabielus olevate ning lahutatud/uuesti abiellunud paaride puhul.
Deklaratsiooni Fiducia Supplicans [mis lubab katoliku preestritel õnnistada samasoolisi paare – toim.] üksikasjad väidavad, et see ei ole liit, mida õnnistatakse. Kuid miks oleks vajalik õnnistada kahte inimest ühe õnnistusega – nagu oleksid nad üks liha – selle asemel, et õnnistada neid eraldi, kui nende omavahelise suhte iseäralik iseloom ei oleks õnnistuse jaoks oluline?
Ma ei vajanud preestrit ega kogudust, et nad kõnniksid koos minuga teel hukatusse – ning kindlasti mitte ilma mulle meelde tuletamata, et see oli see, kuhu me suundusime. Mul oli vaja lasta tunda omaenda patu raskust ning elu tühjust, mis on lahutatud lepingusuhtest Jumalaga, et jõuda täieliku hingelise madalseisuni, mis avaks viimaks minu südame Kristusele.
Jeesus tahab meid kõiki, et me annaksime kogu oma elu Temale. Kui me hoiame endast mingit osa tagasi, kuna me tunneme, et me ei vääri Tema halastust – või veel hullem, ei vaja seda –, siis me röövime endilt hingelise taassünni ning tõeliselt intiimse suhte selle ainsaga, kes meid armastab.
Kui meie karjased suunavad meid vaikimisi või selgesõnaliselt keelduma Jumala armust, klammerduma oma patu, mitte risti külge, siis on nad oma Jumala poolt antud missioonis täielikult ebaõnnestunud.
Pärast seda, kui ma oma samasoolise partneri maha jätsin ning temast lahutasin, olin ma endiselt kirikust eemal. Sel ajal abiellusin ma oma abikaasaga, kes oli samuti ristitud, kuid mitte praktiseeriv katoliiklane. Me pidasime tsiviilpulmatseremoonia oma talus ning me kiirustasime peret looma.
Pärast nelja lastetut aastat kogesime koos abikaasaga samaaegset sügavat pöördumist. Me hakkasime jälle missadel osalema ning kohtusime oma koguduse preestriga.
Me teadsime, et meil oli vaja vastu võtta lepituse sakrament, et meid täielikult kirikusse tagasi võetaks. Kuid me ei mõistnud, et me vajasime selleks samuti püha abielusakramenti.
Meie preester selgitas meile kaastundlikult, miks me katoliiklastena peame abielluma kirikus. Ta selgitas samuti, et kuigi me olime käinud pihil pärast 15 eemal oldud aastat, siis ei tohtinud me püha armulauda vastu võtta enne, kui meie abielu oli reeglipärastatud, kui kasutada kanoonilist mõistet.
Me alustasime koheselt oma kuuekuulise ettevalmistusega abieluks ning osalesime ustavalt missal. Armulaua vastuvõtmise ootus oli ühtlasi nii katsumus kui ka kingitus. See ootuse periood tekitas minu südames tugeva igatsuse Jeesuse järele ning sügava soovi meeleparanduseks.
Armulaua vastuvõtmine koos oma abikaasaga meie pulmapäeval oli nagu teine võimalus võtta vastu esimest armulauda, see oli rõõm, mida ma ei vahetaks millegi vastu.
Me saime oma abielule ka sakramentaalse õnnistuse, mis annab meile armu, mida me vajame, et selles kutsumuses püsida. Ma hoidsin tagasi pisaraid, kui meie preester palus katoliiklikku õnnistust pruudi jaoks, et ta oleks viljakas ja talle sünniks lapsi.
Kui paljust oleksin ma ilma jäänud, kui ta oleks meid taas missal [st armulaual – toim.] osalema lubanud lihtsalt meie kirikuvälise abielu ad hoc õnnistamise läbi.
Kui preester oleks tõstnud oma käed õnnistuseks mu kummagi patuse liidu üle, siis oleksin ma jätkanud oma pattude kuhjamist võttes vastu armulauda vääritult. (Preester, kes on nõus õnnistama selliseid paare, tõenäoliselt ei keela neile ka armulauda.)
Ma oleksin jätkanud poolikut suhet Issandaga ilma pöördumist otsimata. (Katoliiklased, kes soovivad seda õnnistust paarina, mitte üksikisikutena, tõenäoliselt ei näe, et nende patt vajaks parandamist.)
Ma oleksin šokeerinud teisi iga kord, kui nad oleksid seda pealt näinud, ning juhtinud ehk mõningaid oma halva eeskujuga ka eksiteele. (Teised oleksid aga ilmselt saanud teada, mis juhtus… kas õnnistus anti esmalt privaatselt või mitte.)
Suurim põhjus, miks ma olen tänulik, et preester ei õnnistanud mu ammust samasoolist suhet ega ka mu kirikuvälist abielu, on minu tütar. Samal ajal kui ma neid ridu kirjutan, on ta pärast imetamist minu rinnale magama jäänud.
Pärast umbes viit aastat viljatust õnnistas Jumal meid rasedusega kõigest kaks kuud pärast abielusakramendi vastuvõtmist.
Eostumine ja püha abielu vilja kandmine on olnud tohutu õnnistus mitte ainult minule, vaid kogu meie perele.
Kui ma oleksin jäänud oma olemuselt steriilsesse, samasoolisse "abielusse", siis poleks mu kordumatut tütart praegu siin.
Samuti olen ma veendunud, et mu praegune abielu oli spirituaalselt steriilne, kuni see sai toodud Jeesuse meelevalla alla. Ilma allutamata kogu oma elu Jumala käsule, ei oleks ma saanud teostada emaduse kutsumust. Ei minu ega mu abikaasa vanemad ei oleks vanavanemad.
See on veel üks põhjus, miks samasoolised suhted ja kirikuvälised liidud kahjustavad meie kirikut. Nad röövivad mitte ainult nõustuvatelt osapooltelt, vaid ka nende perekondadelt ja kogukondadelt nende luhtunud kutsumuse vilja, olgu selleks siis olla abielus, vaimulik või vallaline.
Me peame üksteisele seda tõsiasja meelde tulema, selle asemel, et sellest mööda vaadata, et mitte näida hukkamõistvatena.
Meie preestrid on meie katoliku kogukondade keskmes. Nende kätesse on erilisel viisil usaldatud meie vaimsed elud. Me peame saama olla kindlad, et nad pakuvad meile kogu tõde ja armulikkust – eriti eksinud hingedele, kes otsivad Jumalat Tema kirikus.
Autorist:
Linda Gray on abikaasa, ema ja katoliiklusesse tagasipöördunu, kes on esinenud katoliiklikus telejaamas EWTN ning kirjutanud ajakirjadele Radiant Magazine ning Crisis Magazine. Temaga on võimalik ühendust saada tema palveapostolaadi Catholics in the Wilderness kaudu.
Artikkel on algselt avaldatud katoliiklikus veebiajakirjas Crisis Magazine.
Tõlkis Martin Vaher