Miks mõni naine ei taha olla naine ja mõni mees ei taha olla mees? Kui palju on üldse uuritud selle nähtuse põhjusi? Enne meditsiinilist sekkumist lastakse inimestel küll oodata, aga kas analüüsitakse nende tervislikku olukorda? Psüühikat? Kas püütakse neid kuidagi oma kehaga lepitada, küsib Malle Pärn.
Kes mõtles välja kogu selle soodüsfooria? Kas oli see üks isik või oli neid mitu? Mis oli nende eesmärk?
Kas pole naiivne uskuda, et need inimesed – ilmselt hiigelrikkad ja võimukad – muretsesid kangesti nende vähemuste pärast, kes nüüd kuulekate marionettidena nende teooriaid oma kogukondades läbi pressivad ja oma soovidele inimõiguste silte peale kleebivad? Äkki on nende eesmärk hoopis inimeste inimlikkus hävitada, meid üksteist lõhki kiskuma ja inimkonda maa peal (ise ennast) ära hävitama suunata?
Neid, kes selle teooria on oma elus pühaks usuks vastu võtnud ja seda fantaasiarikkalt täiendavad, on muidugi palju. Igasugu fantaasiateooriatele leidub alati jüngreid, sest need ei nõua süvenemist ega erilist arukust.
Kas nad kunagi tõsiselt mõtlevad selle üle, mida nad teevad? Või käituvad nad selle inetu väljendi järgi, mis pärineb Stalinilt ja mida liberaalid armastavad – kasulike idiootidena? Pahaaimamatult, sinisilmselt endale õigusi nõudes viivad nad ellu inimkonna hävitajate saatanlikke plaane?
Normist kõrvalekallet nimetetakse hälbeks, selles ei ole midagi solvavat. Lihtsalt on norm ja on kõrvalekalle. Meetri etalon on väga täpselt ühe meetri pikkune, juba millimeetri võrra pikem joonlaud on kõrvalekalle etalonist. Ja sellel joonlaual ei ole mingit põhjust solvumiseks.
Hälvet ei saa kuulutada võrdseks normaalsusega. Me võime ennast petta, aga me ei saa paratamatut ümber teha.
Me peaksime elus, oma arenemises liikuma loomulikkuse poole, mitte sellest kaugemale. Vaba on loomulik, mitte ebaloomulik, ebaloomulik on alati millelelgi allutatud. Terve on tervik, harmooniline, – sisemised vastuolud tähistavad pigem haiguslikku seisundit.
Ka inimõigus peaks olema loomulik nähtus. See on elementaarne igapäevane inimlik eluvajadus, mis peab olema võrdselt jagatud kõikidele ühiskonnaliikmetele.
Omavaheline vaenulikkus, erinevate maailmavaadete sõda ühiskonnas ei ole loomulik nähtus. Rahvusel on enamasti mingi ühine alusväärtuste süsteem. Kes seda süsteemi vägivaldselt lammutada tahab, see alustab sõda.
Inimesed võivad tänapäeval üsna vabalt elada nii nagu nad soovivad. Keegi ei pane vangi meest, kes vahel naise riietes ringi liigub, ega naist, kes vestiga ülikonnas ja lipsus seltskonda ilmub. Aga oma keha ei ole mõistlik sandistada, keha mutileerimine ei ole vabadus, vastupidi, see on enda vangistamine kunstlikult moonutatud kehasse, suurte valude ja vaevaga.
Keegi ju ei tea ette, kuidas ta ennast tunneb siis, kui on juba mutileeritud? Ausalt, mitte ennast pettes ja avalikult kuulutades: nüüd ma olen õnnelik. Ma kahtlen selles. Õnnelik saab olla vaid loomulik inimene. Mida kaugemal keegi on loomulikkusest, seda õnnetum ta on.
Tagasiteed ju ei ole. Ta ei ole enam see, kes ta oli, ent ka mitte see, kes ta tahtis olla, sest – nad isegi ütlevad, et "mitte mees, vaid transmees". Naisest ei saa meest, mehest naist. Aga nad ei ole enam ju ka need, kes nad olid enne "soo korrigeerimist".
Nii et meil on nüüd inimesed, seksuaalvähemused ja transinimesed? Kolm eri liiki inimesi?
Miks te ei taha lihtsalt inimesed olla?
Ühiskonnas on alati mingi teatud normaalsus, mis on enamuses ja on sellest kõrvalekalded, mis on vähemuses. Vähemus ei tohi kunagi ühiskonnas domineerida, seda nimetatakse türanniaks. Ei saa nõuda, et enamus alluks vähemuse soovidele, kui need soovid lähevad olemuslikult lahku enamuse omadest. Kui need soovid on isekad, egoistlikud, enamusele vastuvõtmatud või mõistetamatud. Me ei tohi sundida enamust elama või maailma nägema – oma maailmataju ümber vormima mingite vähemuse fantaasiate ja uskumuste järgi.
Isegi ristiusku, mis on ometi kaks tuhat aastat meie lääne tsivilisatsiooni arendanud ja üleval hoidnud, ei sunnita ju kõikidele peale, ateism on meil lubatud ja praegu isegi erilises soosingus? Mis õigusega nõutakse meilt siis allumist seksuaal- ja transvähemuste nõudmistele? Nende ususekti dogmad on ju ikka väga uued, ja väga paljud inimesed ei ole veel hakanud nägema nende õisi ja vilju.
Miks ma nimetan seda liikumist ususektiks? Sest meile pole avaldatud nende teooriate teaduslikku alust. Inimene on looduslikult ja loomulikult endiselt kas mees või naine, muud varianti ei ole. Kõik muu on – nagu nad ise ütlevad: sotsiaalne konstruktsioon. Mitte inimese paratamatu sugu (mees või naine) ei ole sotsiaalne konstruktsioon, vaid see erinevate soovariantide ehk soosegaduse süsteem on sotsiaalne konstruktsioon.
Liberalismi suunitlus on kuidagi viltu läinud. Liberaalselt suhtutakse loodusseadustesse, loomulikkusse, tõesse, tarkusse, andekusse, ilusse, harmooniasse – kõikidesse klassikalistesse väärtustesse, voorustesse ja ka pahedesse. Isegi õiglusse ja vabadusse, seda lubatakse ainult omadele sõdalastele, ustavatele usujüngritele.
Selle ususekti dogmadel ei ole teaduslikku alust. Kui see oleks loomulik nähtus, et enesetunnetus võib soolise kehaga vastuollu sattuda ja seda vastuolu oleks võimalik korrigeerida keha ümberkujundamisega, siis toimuks see protsess valutumalt.
Siis oleks ilmselt mingite vahenditega (või tugeva tahtmisega) võimalik keha päriselt ühest olekust teise üle viia, nii-öelda raku tasandil. Et keha ise muutuks mehest naiseks ja naisest meheks. Et looduse eksitust parandada. Operatsioon on vägivaldne sekkumine inimorganismi talitustesse. Sulaselge lõssenkism. Inimest ei saa pookida nagu taimi.
Laiendades vähemuste õigusi me kitsendame enamuste õigusi. Näiteks võetakse inimestelt ära õigus uskuda oma normaalsusse. Kui igasugune ettekujutus kuulutatakse normaalseks, siis sunnitakse sellega kõik inimesed oma normaalsuses kahtlema ja otsima või katsetama mingeid uusi variante. Eriti ohtlik on see lastele, kes on väga mõjutatavad ja kelle jaoks mäng on sageli reaalsem kui tõelisus. Nad ei tea veel, et nende tegudel ja otsustel võivad olla väga tõsised tagajärjed.
Miks mõni naine ei taha olla naine ja mõni mees ei taha olla mees? Kui palju on üldse uuritud selle nähtuse põhjusi? Enne meditsiinilist sekkumist lastakse inimestel küll oodata, aga kas analüüsitakse nende tervislikku olukorda? Psüühikat? Kas püütakse neid kuidagi oma kehaga lepitada?
Kas neile vähemalt räägitakse, et nende usk võib olla ekslik? Kas neid tutvustatakse sellise vägivaldse üleminekuprotsessiga kaasnevate ohtudega?
Lihtne on öelda lihtsalt: ei, see ei ole hälve, see on ka normaalne. Tõestage ometi!
Miks tunduvad need teooriad veidraina või lausa hullumeelseina nii paljudele inimestele? Väga suurele enamusele? Kas nad on kõik väga rumalad ja õelad inimesed? Ja ainult need seksuaal-transvähemused on targad? Miks nii palju aastatuhandeid on inimesed ilma nende vähemuste ümmardamiseta elanud? Miks neid on lausa põlatud ja tõrjutud?
Kas meie oleme maailma ajaloo esimesed targad? Pigem näib küll vastupidi: meie eellased on olnud arukad ja meie oleme narrid.
Normaalne on harmoonia keha ja eneseteadvuse vahel, mitte vastuolu. Vastuolu on alati häire ja sellel on omad põhjused. Kui palju meil tegeldakse (ja kas enam üldse lubataksegi tegelda) nende põhjustega?
Ühest usufantaasiast on saanud türannia. Äkki aitaks neid lihtsalt neutraliseerimine, kui suguorganid neid segavad? Siis saavad nad ise valida, kes nad tahavad olla ja neil on siis nagu tagasitee ka alles.
Lihtsam ja valutum oleks ju korrigeerida mõtlemist, seda "mina", kes otsustab, et talle ei meeldi tema keha – selgitada uskumusi ja paljastada ohtlikke valeteooriaid?
Tänapäeval viib armastus inimesed kokku, luuakse perekond, ükskõik kas laulatatud abieluks või vabaabieluks, seega on meil vabadus valida endale elukaaslane – ja armastuse aluseks on, tehke mis tahate, soojätkamisinstinkt. Mees armub naisesse ja naine mehesse, sest meisse on kodeeritud kohustus järglasi anda. Nagu kogu loodus, nii ka inimene ei ole oma eluvalikutes lõpuni vaba.
Mis on vabadus? Kas vabadusel ei ole piire? Kas igaüks võib ühiskonnalt nõuda igasuguste fantaasiate võrdsustamist inimkonna igi-igaveste väärtussüsteemidega? Normaalsusega?
Ärge ometi püüdke tervet maailma oma soovide, oma ususekti dogmade järgi ümber teha, te kaotate selle sõja, sest see on sõda looduse vastu. Loodus võidab alati. Paraku võtab see aega ja nõuab ohvreid, sest eksijaid ei ole lihtne veenda nende eksitustes. Nad peavad oma kannatused lõpuni kannatama.
Tegelikult olete te ju marionetid progressorite-maailmamuutjate käes.
Olete just omamoodi konformistid, ühesugused, sest ainult loodus loob erilisi isendeid, kui keegi ennast kellekski teiseks ümber lõigata laseb, siis ta juba enam ei ole kordumatu, ta on juba teatud mõttes mass-toodang, või meditsiinilise käsitöö toodang, ta ei ole enam loomulik vaba elusorganism, ta paneb oma inimliku loomuliku arenemise seisma.
Jah, ei ole kerge, nii-öelda leida iseennast, nagu räägitakse – elu jooksul me avastame aina uusi saladusi oma hingest ja vaimust ja ka kehast – ega meil polegi ju täielikku ettekujutust, kes me siin õieti oleme. Ja me areneme ka kuidagi salapärasel viisil. Laps ei ole ju veel isiksus, ta on väga mõjutatav, me areneme ehk pika elu jooksul iseendaks.
Aga loobuda sellest arenemisest ja seada oma elu mingi ususekti juhtide isekate valede järgi – eks see ole ohtlik padrikusse eksimine? Siis ei leia ta enam kunagi "iseennast üles"?
Räägitakse religioonist kui muinasjutust, aga meid sunnitakse seda transi-seksi-düsfooriat vastu võtma kui viimset tõde? Ühel on ometi kahetuhandeaastane tarkuse ja usu ajalugu, teine on nagu lasteaia liivakastis üles ehitatud legomonstrum?