Olen päris kindel, et see Tartu kuuetriibunädal suurendab olulisel määral paljude inimeste vastumeelsust LGBT propaganda ja ajupesu vastu, leiab Malle Pärn.
Kas meil on veel võimalik ühiskond kuidagi jälle ära lepitada?
Olen päris kindel, et see Tartu kuuetriibunädal suurendab olulisel määral paljude inimeste vastumeelsust LGBT propaganda ja ajupesu vastu. Mida asjaosalised ise muidugi eitavad, kogu see jaskar olla lihtsalt nagu üks süütu sugulaste kokkutulek.
Kuna LGBT aktivistid ei ole siiani suutnud (või tahtnud) aru saada, miks suur osa rahvast neid nende eriseksuaalsuse eest eriliselt austada ei taha, siis tuleb ikka ja jälle üle korrata ja uuesti välja tuua põhjused, miks üleüldine suguelu rikastamine ja abielu tähenduse äramuutmine enamusele vastu hakkab.
Valus teema ei ole see, mis soost on kellegi kallim, tavaline inimene ei tahagi seda teada, valus teema on vaimne vägivald ja ääretu egoism, mis käib kaasas LGBT aktivistide propagandategevusega!
Vägivald ja egoism ei ole inimlikud väärtused ega ammugi mitte inimõigused, need on pahed, – seega suured konfliktide põhjustajad.
LGBT aktivistide eesmärk on saavutada ühiskonnas puutumatu eelispositsioon, mitte võrdsus. Kui nad sooviksid võrdsust, siis nad austaksid ja kuulaksid ka neid, kellele nende soovid on vastumeelsed või mõistetamatud. Siis suhtuksid nad ka nendesse kui võrdsetesse ega püüaks neid igal sammul alandada või halvustada.
LGBT aktivistide väike kogukond tahab võimu, ja seda me ei tohi neile anda.
Nende tegevuslikud sümbolid on sõjasümbolid. Vikerkaare hõivamine näitab ülimuslikkust, see on triibuline kaar üle taevalaotuse, võimas ja kaunis loodusnähtus. Triibulipp on väljakutse, see on sõja, mitte rahu sümbol. Sõjas tahetakse võitu, mitte kokkulepet. LGBT aktivism ei taha kokkulepet, sellest ei ole kunagi juttugi olnud, ta tahab ühiskonna – ja kultuuri – oma ideoloogiale allutada.
Ma ei ole näinud mitte ühtki artiklit ega kommentaari, kus mõni LGBT ideoloogia toetaja oleks natukegi mõistvalt suhtunud nii-öelda „teise poole" argumentidesse. Alati on vastuseks hävitav hinnang ja isiklik rünnak inimesele, kes julgeb öelda midagi kriitilist selle kohta. Väljamõeldud propagandistlik valetermin „homofoob" läheb kohe vihaselt lendu.
Homofoobia on tegelikult haiguslik hirm sarnase ees. Haritud inimene ei kasuta kindlakskujunenud termineid mingis muus tähenduses. Eriti veel meditsiinilisi!
Foobia on meditsiiniline diagnoos ja kui kellegi meelest abielu on mehe ja naise liit – see ei ole foobia ega vaimuhäire! Pigem võiks vaimuhäireks pidada kirglikku soovi lõhkuda normaalset toimivat ühiskonnakorraldust ja sajanditevanuse kultuuri reegleid. Respekt meie ühise vaimse keskkonna vastu ja elementaarne pieteeditunne peaks olema iga kultuurse ja vaimselt terve inimese elus olulisel kohal.
See kvääraktivistide grupike on ju imeväike, ehk sadakond inimest!
Ärge arvake nende hulka kõiki homoseksuaalse kalduvusega inimesi, – kes oma erisusega iial avalikult ei hoople! See on nende eraeluline asi. Neid on muidugi rohkem, aga nemad ei kuulu LGBT rühmitusse ega ole iial palunud triibuliplaste „eestkostet"! Nad ei eristu ühiskonnast, nad on ühiskonna osa, nad ei sõdi ühiskonna vastu. Neid austatakse ja armastatakse nende inimlike väärtuste eest ja nemad ei käi tänaval endale mingeid eesõigusi nõudmas ega lahingulippu lehvitamas! Jätame nad rahule!
Tänapäeval ei kiusata taga inimesi, kelle intiimelu on tavalisest erinev, kui nad sellega kellelegi otseselt liiga ei tee. Seega kvääride jutt võrdsusest või inimõigustest või diskriminieerimisest (ja analoogia naiste või neegritega) on täiesti absurdne. Neeger on neeger ja naine on naine – nad ei saa seda muuta, aga kväär on samasugune inimene nagu me kõik, ta võib olla ühtlasi ka naine või neeger.
Vastupidi, just iga ebaõiglaselt perekonnakaitsjate peale kleebitud inetu silt on ilmselge diskrimineerimine ja "vihakõne" ja ebavõrdsus ja inimõiguste rikkumine!
Niisiis, tänapäeval tuleks pigem hakata kaitsma konservatiivide, kristlaste ja üldse eetiliste ning viisakate kogukondade inimõigusi! Sest praegu tehakse liiga nendele, mitte mingitele suguelu revolutsionääridele, – nendest on tänapäeval tehtud hoopis puutumatu eelisgrupp.
Suguelu erinevad vormid ei kuulu inimõiguste ega inimese eluliste vajaduste hulka. See on eraelu. Intiimne – tähendab, varjatud, endale hoitud. Riigil ei ole õigust inimeste intiimellu sekkuda. Ka ei ole demokraatlikul riigil õigust jagada oma kodanikke kuulekaks eliidiks ja sõnakuulmatuteks paariateks! Kõik maksavad makse ja riik peab tegelema kõikide õigustega võrdselt!
Riik peab kohtlema kõiki kodanikke võrdsetena!
Inimeste vastumeelsus LGBT agressiooni vastu ei kao kuhugi. LGBT aktivistid peaksid hakkama viisakamalt käituma, püüdma sulanduda ühiskonda, mitte sellest aina vihaselt eristuma. Nad peaksid arvestama sellega, et väga paljude eesti inimeste jaoks jääb igaühe isiklik seksuaalelu intiimteemaks, mida tänavatel ja laatadel valjuhäälselt ei kuulutata. Ja inimeste jagamine liikidesse suguelu järgi tundub neile alandavana. Normaalne inimene ei soovi teisi alandada.
Tavaline inimene ei mõista iial seda, miks LGBT aktivistid oma tavalisest erineva intiimelu üle nii uhked on, et nad selle demonstreerimiseks lausa klamuurseid (uhkuse) kväärparaade ja trääkmelusid korraldavad.
Tavaline inimene ei uhkusta avalikult oma intiimeluga ega nõua sellele riiklikku tunnustust.
Ehk on meil siiski võimalik (ometi kunagi) ühiskond kuidagi jälle ära lepitada?