Sõita on mõtet ainult I klassi vagunis, kuid tänapäeval on selle I klassiga nagu on. Mageda vegeteerimise asemel on tarvis elada, mitte elus olla. Kui see ei ole võimalik, siis pole mõtet ehitada endale edasi vegeteerimiseks ümber mingit aseainelist ollust ja teha nägu, et ehk käib nii kah. Ei käi, nendib Jüri Kotšinev.
Kõige rohkem kogu minu teadliku elu jooksul on mind vallanud igatsus selle aja järele, kus olid olemas I ja II klassi ootepaviljonid jaamahoonetes.
Ma jõudsin veel väikese poisina ära näha vana Balti jaama peahoone. Hoone kadus eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel, kui selle ümber või õigemini selle kohale kerkis uus ja unifitseeritud kujuga „kaasaegne" jaamahoone, mis seisab siiani kui modernismiajastu sümbol.
See, et reisida võis nii – jaamahoones oodates kui hiljem I või II klassi vagunis sõites – üldse kokku puutumata „rahvaga", oli see, mida ma ei ole oma elu jooksul kunagi kogenud. Kokkupuude „rahvaga" on olnud laastav kogemus, mis saadab mind kogu mu õnnetu elu.
Trammides ja trollides, bussides ning rongides ja lennukites on see „rahvas" talumatu, kleepuv, jube ja väga tüütu. Kogu revolutsioonijärgsel ajastul, mis pühkis Euroopast minema piirid erinevate seisuste ja klasside vahel, peab kaasaegne viisakas inimene taluma kõiki kaaskodanikke ja jagama nendega ühte ja sama ruumi bussisalongides, vagunites ja mujal.
Kõik revolutsioonid, mis on korraldatud „helge tuleviku ja progressi" nimel on võtnud lõppkokkuvõttes selle võimaluse, mida on vaja viisakal inimesel kõige rohkem. Selleks võimaluseks on vabadus olla säästetud tüütutest, häbematutest, lärmakatest kaaskodanikest ja nende jutukast ning rämedast lähedalolust.
Oma mõtteid igatsusest I ja II klassi ootepaviljonide järele olen ma jaganud väheste saatusekaaslastega. Need kaaslased on sajaprotsendiliselt minuga nõus olnud ja mind täiel määral mõistnud.
Oleks hea näha sellist unenägu, et väljas oleks aasta, näiteks 1870 ja I klassi ooteruumist satun ma koos oma kaaslastega rongi I klassi vagunisse, samal ajal kui III klassi vagunisse suunduvad Hussar, Sikkut, Läänemets koos Purga, Alenderi ja kõigi omataolistega. Seejärel juhtuks, nagu unenäos ikka juhtuda võib, ime ja nimetatud tegelastega täidetud vagun haakub rongi veeremist lahti ja suundub hoopis teistele rööbastele ning meie teed lähevad lahku. Lahku lähevad meie teed igaveseks.
Sõita on mõtet ainult I klassi vagunis, kuid tänapäeval on selle I klassiga nagu on. Mageda vegeteerimise asemel on tarvis elada, mitte elus olla. Kui see ei ole võimalik, siis pole mõtet ehitada endale edasi vegeteerimiseks ümber mingit aseainelist ollust ja teha nägu, et ehk käib nii kah. Ei käi.
Vihmaussid ei mõista neid, kes maa peal vabalt ringi liiguvad ja oma vaba oleku eest on nõus maksma ka eluga. Vihmauss sööb eesotsaga ja laseb söödu välja tagant otsast. Sööb ta aga mulda. Sellist olemist ei saa eluks nimetada. Kana ei ole lind ja lipnik ei ole ohvitser, nagu ei ole lipniku naine proua. See on lihtne ja igavene tõde.
Tallinna trammide ja busside ja kastirattaga liiklemise arendajad ei saa olla lugupeetud tegelased. Maailm, kus ilma teevad lihtsaimad zooloogilised organismid jäägu minust kaugele. Ükskord, siis, kui lõpeb maine piinarada, istun ma teispoolsusesse reisides I või II klassi vagunisse ja muul pole tähtsust.
Mõistagi reisivad nii I kui ka II klassi vagunites samuti inimesed, aga need on enamalt jaolt sellised inimesed, kellega reisimine on meeldiv või vähemalt talutav. Selliste reisikaaslastega on võimalik reisi läbida ilma suuremate psühholoogiliste traumadeta ja vapustusteta.
Reisikaaslasi on, kui soovite, vaja valida hoolikamalt kui joomakaaslasi, sest reisikaaslaste puhul ei toimi mitte erinevate vägijookide uimastav mõju, vaid nende kaaslaste inimlik olemus ja meeldivusaste. Seega võib öeldut kokku võttes väita, et selliseid meeldivaid kaasteelisi on inimesel olnud elus pigem vähem kui rohkem.
Meie kaasaegsete valitsusparteide liikmeskonda vaadates jääb vägisi mulje, et see liikmeskond ei ole normaalsete inimeste arvates tore seltskond. Viimastel aegadel meenutavad erakondi vahetavad poliitrongil reisijad rohkem selliseid rahutuid „passažiire", kes oma istmeid mitu korda vahetavad ja kaasreisijate rahu sellega rikuvad.
Poliitika ei ole midagi muud kui reisimine, tõsi – mitte bussi või lennuki või rongiga, vaid sõiduvahendiga, millel nimeks on linnavolikogu või riigikogu või kogunisti Vabariigi valitsus. Mõistagi kehtib see ka kohalike võimuorganite kohta.
Eestis ei praegu selliseid võimuerakondi, kes väärivad poliitilise transpordi I või II klassi nime. Suur osa rahvast nii ei arva. Rahva hääl võib vahel ka eksida, kuid selle hääle põhjal seatakse kokku nii kohalikud kui üleriigilised võimuorganid. Nii on välja kujunenud kord esindusdemokraatia tingimustes.
Peaks praegusest valitsuskoalitsioonist nii riigis kui pealinnas tegema hoopis jalakäijad ja lõpetama nende reisimisvõimaluse riigirongi võimuvagunis ja linnalaeva kajutis, rääkimata riigilennuki juhikabiinist.
Mitteaustatud valitsuse ja linnavõimu liikmed – käige õige jala!