Valitsuspartei juhti Kristen Michalit kuulates sugeneb vägisi mulje, et Nõukogude Eesti on tagasi – kui mitte täiel määral ideoloogia mõttes, siis valitsemisviisina, modus operandi'na ja poliitilises retoorikas. Liiduvabariigi juhtkond elab oma mullis ja paneb tuima, reaalsus on aga midagi muud, leiab kolumnist Veiko Vihuri.
Reformierakonna esimehe ja valitsusjuhi Kristen Michali partei 30. sünnipäeva puhul peetud pidukõne tuletas kangesti meelde ammuseid aegu, mil parteipleenumitel ja -kongressidel kõneldi samuti helgest tulevikust, arengust ja rahvamajanduse saavutustest. Tollaseid kõnesid saatsid kestvad kiiduavaldused ja kauakestvad ovatsioonid koos hüüetega nagu „Au ja kuulsus! Au ja kuulsus!" või „Olgu tervitatud partei ja rahva vääramatu ühtsus!"
Arvatavasti sai toona enamik inimesi sai aru, et neil kõnedel ja reaalsusel puudub seos; et tegemist on ideoloogiliste loosungite väljahõikamisega ja tegelikkus on hoopis midagi muud. Mida innustunumalt ja truualamlikumalt loosungeid karjuti, seda hallimaks ja kasinamaks muutus päriselu.
„30 aastaga on Eesti majandus ja riigieelarve kasvanud pea 30 korda. Kes uskunuks seda Balti ketis seistes?" küsis Michal, tegemata märkamagi, et Reformierakonna valitsusajal kestab majanduslangus Eestis juba mitmendat aastat. Ettevõtted sulgevad uksi, märkimisväärne osa rahvast vireleb vaesuses.
Just nagu Eesti NSV hümnis lauldi: „Me Liidu rahvaste ja riike seas sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!", kuulutas Michal ilmse uhkusega: „Suurem väärtus on, et me pole teistele lääne demokraatiatele üksnes järele jõudnud, vaid oleme saanud neile eeskujuks. Me oleme kümne kõige tugevama õigusriigiga maa hulgas. Kogu maailmas." Samal ajal on ühiskonnas kasvanud tõsine kriitika nii politsei ja prokuratuuri kui kohtusüsteemi kallutatud ja meelevaldse tegevuse vastu. Viimastel aastatel on riik ulatuslikult maha surunud isikuvabadusi ja põhiõigusi, parlamendis valitseb koalitsiooni suvaõigus.
Siinkohal tasub meenutada, mida sätestas õigusriigi osas Eesti NSV 1978. aasta konstitutsioon: „§ 4. Nõukogude riik ja kõik tema organid tegutsevad sotsialistliku seaduslikkuse alusel ning tagavad õiguskorra, ühiskonna huvide, kodanike õiguste ja vabaduste kaitse." Muidugi ei maksa lasta ennast petta. Mõiste „sotsialistlik seaduslikkus" tähendas seda, et õiguskord, õigused ja vabadused kehtisid ainult neis raamides, mida Kommunistlik Partei suvatses lubatavaks pidada. Praegu kehtib vasakliberaalne režiim ja sarnaselt Eesti NSV-le on õigusriiki üksnes niipalju, kui režiim heaks arvab.
2023. aastal valedega võimule upitatud koalitsioon on vallandanud enneolematu maksude, lõivude, tasude ja trahvimäärade tõusu. Välja on mõeldud ka uusi makse ning kokku tõmmatud toetusi. Maksukirves lööb raskelt eesti inimese rahakotti.
Majandusekspertide sõnul on löögi all just väiksema sissetulekuga inimesed. See kõik ei takista Michalit ausa näoga rääkimast: „Meie maksusüsteem on korduvalt valitud maailma kõige konkurentsivõimelisemate hulka. … Ehkki Euroopas on keskmine lausa 41 protsenti, on meie maksukoormus tõusmas harjumuspäraselt 34 protsendilt 36 protsendile." Ja edasi: „Madal maksukoormus ja efektiivne riik, mis tegeleb tõesti vaid oluliste asjadega, on olnud Eesti konkurentsieelised ja peavad seda olema ka tulevikus."
Nii-öelda hästi ja õiglaselt elati juba Eesti NSVs, mille konstitutsioon sätestas: „§ 14. Ühiskondliku rikkuse ning rahva ja iga nõukogude inimese heaolu kasvu allikas on nõukogude inimeste ekspluateerimisvaba töö. Vastavalt sotsialismi põhimõttele „igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema töö järgi" kontrollib riik töö ja tarbimise määra. Ta määrab kindlaks maksustamisele kuuluvatelt tuludelt võetava maksu suuruse."
Kommunistliku Partei ametlikuks eesmärgiks oli juhtida ühiskond kommunismi. Kahjuks jäi sellest napilt puudu, enne lagunes Nõukogude Liit ära. Ametlikult jõudsime üksnes küpsesse, arenenud sotsialismi, ent lõppsiht jäi saavutamata. Pole hullu, noore juhina söandab Michal homsesse vaadata: „30-aastase Reformierakonna kohustus on teha nii, et meie pilgud oleks kindlalt ja julgelt pööratud tulevikku. Üha enam sõltub Eestist ja meie sõnumist – vabaduste kaitsest ja tulevikule ausalt vastu astumisest – ka kogu läänemaailma tugevus. Seetõttu vajame ja peame üheskoos ehitama vabade kodanike 21. sajandi riiki."
Seda optimismi varjutab veidi kaitseväe juhataja Andrus Merilo hoiatus, et sõja puhkemise korral NATO ja Venemaa vahel muutub Eesti sõjatandriks ja me peame olema valmis territooriumide ja inimeste kaotamiseks. Taristu lastakse vaenlase ees taandumisel õhku ja elanikkond evakueeritakse. On ebaselge, mis Eestist järgi jääb. Ilmselt lükkuvad mõned kaunid tulevikuplaanid mõnevõrra edasi.
Üldiselt oli kõik väga hästi ka Eesti NSV konstitutsiooni järgi: „§ 9. Nõukogude ühiskonna poliitilise süsteemi arengu põhisuund on sotsialistliku demokraatia edasine laiendamine: kodanike üha ulatuslikum osavõtt riigi ja ühiskonna juhtimisest, riigiaparaadi täiustamine, ühiskondlike organisatsioonide aktiivsuse suurendamine, rahvakontrolli tõhustamine, riigi- ja ühiskonnaelu õigusliku aluse tugevdamine, avalikuse laiendamine ja üldsuse arvamuse pidev arvestamine." Tegelikkus oli midagi muud, nagu vanemad inimesed veel hästi mäletavad. Maksis ühe partei võim ja suva, hüved olid ette nähtud eeskätt nomenklatuurile, üldsuse arvamus ei läinud parteitöötajatele korda, sest demokraatiat reaalselt ei eksisteerinud.
Kõik see on ühtäkki justkui tagasi tulnud. Mitte niivõrd ideoloogia mõttes (kuigi osaliselt ka seda, neomarksismi vormis), aga valitsemisviisina, modus operandi'na ja tuimas poliitilises retoorikas. Reformierakond on olnud kompartei usin õpipoiss, võib-olla selle tõttu, et Reformierakonna vanema põlve tegelased (nt Siim Kallas, Andrus Ansip, Rait Maruste) kuulusid omal ajal NLKP-sse ning tarmukad nooremad tegelased on kaasa saanud komsomoliaktivisti mentaliteedi. Kui see olukord meie rahva enamusele sobib, siis jääb üle kaasa karjuda: „Olgu tervitatud partei ja rahva vääramatu ühtsus!" Või siirduda sisepagulusse.