Peale „Kroonikagrupi" väljaannete tuleks boikoteerida ka ERR-i väljundeid ning loobuda nende pakutavast infoteenuste menüüst. Lisaks sellele tuleb lasta täielikult rohtu kasvada draamateatri juurde viiv rada. Sealsed roppröökurid ei saa olla vaadatavad ega kuulatavad ning nad tuleb suunata unustuse hõlma, kirjutab Jüri Kotšinev.
Riigimeedia on Eestis roiskunud, pehkinud ja haisev. Iga roiskunud organism on seda ja Eesti peavoolu meedia on seda kahekordselt.
Ennast mõtete suunajaks ja valitsejaks pidavad jupikesed peavad ennast ise suurteks tegijateks. Nende eneseimetlus ja iseenda kiitmine on sama hale kui nendepoolne „tunnustuste" jagamine oma tallalakkujatele.
Tublid ja püüdlikud lakeid on nõus pükstest välja hüppama ja oma jalad lühikeseks jooksma, selleks, et olla oma isandatele meelepärased ning kirjutava teenri ametit pidada. Informatsiooni edastamise ja uudiste vahendamise asemel tegeleb peavoolu meediasõdurite armee nagu nõukogude aja kuivkäimlates toimetav usside armaada.
Sellistele peavoolu juhtidele soovitaks sõbralikult asutada uued tunnustuse formaadid. Luua võiks sellised autasud nagu „Kuldne laimaja" või „Võltsimise suurmeister". Omaette kategooria paskvillide kirjutamise ja ausate kodanike hävitamise eest antavas žanris võiks olla medal „Suitsev suu" või skulptuur „Jalga tõstev kutsu". Kommentaariumi raudkihvad saaks premeeritud autasudega nagu „Koer raamatukogus" või „ Ei saa mitte vaiki olla".
Kunsti- ja muu loomingu elukutselised kriitikud saaksid omavahel jagada auhindu „Vikerkaare sõber" ja „Vabariigi sipelgakaru".
Häbi ja alatus kõnnivad käsikäes selliste väljaannete puhul ja see on võimalik seetõttu, et solkmeedial on oma lugejaskond ja selle meedia pakutaval sisul on oma tarbijad ja turg. Ilu on teatavasti alati olnud vaataja (lugeja) silmades.
Alatu ja jultunud tõug elukutselisi valetajaid, kes teenindab selliseid väljaandeid, ei pea endale kohaseks mõtlemist selle üle, mida nende toodang teeb ühiskonnaga ja inimestega selles ühiskonnas. Nende jaoks on mõtlemine ebaloomulik tegevus. Nende kolpades on aju asemel puljong seal sees hulpivate refleksiklimpidega. Orienteerudes samasugustele lugejatele on nad veendunud, et nende magus põli ei lõpe kunagi.
Midagi saab siiski nende vastu ära teha. Nende toodangut saab ignoreerida ja lülitada nende väljaanded oma orbiidist välja. Loobudes ostmast peavoolumeedia toodangut on võimalik esiteks, säästa ennast sealt tulevast meelemürgist ja teiseks, lasta see meedia majanduslikult põhja.
„Autoritele", kes elatavad ennast peavoolu isandatele kribades, ütlen lohutuseks, et saavutage selline tase, kus teile hakatakse maksma vaikimise ning mittekirjutamise eest ja te hakkate elama paremini.
Peale selle on alati olemas võimalus proovida kätt filminduses. See on lihtne tegemine see filmitegemine ja kuulsust tuleb uksest ja aknast, kui juhtute sellel alal edukad olema.
Ideaalis tahaks näha pilti, kus täna veel magusat elu nautivad meediamogulid istuksid homme Balti jaama turu väravates ning üritaksid müüa salasigarette. Huvitav, kas onu Valdo riigikogust tuleks Toompea lossist neile appi ja paneks neile külmal talvepäeval pähe tõpranahksed mütsid? Nokkadega plüüsist tehtud talvemütsid olid kunagi ENSV-s kasutusel. See oli seistmekümnendatel aastatel ja kõigil, kes neid kunagi inimestel peas nägid on siiani meeles, kuidas omaaegne nõukogude moekas mees välja nägi.
Iga Rein ei ole Veidemann. Vihmapiiskade vahelt kuivana läbi joosta ei suuda enamus avantüriste ja siin harjutamine ei aita. Siin aitab kaasasündinud osavus ja kooldu olemise anne.
Peale „Kroonikagrupi" väljaannete tuleks boikoteerida ka ERR-i väljundeid ning loobuda nende pakutavast infoteenuste menüüst. Lisaks sellele tuleb lasta täielikult rohtu kasvada draamateatri juurde viiv rada. Sealsed roppröökurid ei saa olla vaadatavad ega kuulatavad ning nad tuleb suunata unustuse hõlma.
Kultuuriministeerium praegusel kujul tuleks viia mõnele saarele ning seal saaksid nad kätega vehkides etendada tuulegeneraatoreid, mis toodaksid vehkimise tagajärjel naturaalset gaasi kohaliku rahva meelelahutuseks. Tornide väljakul alustaks kõikidest tööta jäänud peavoolumeedia endistest kaastöötajatest moodustunud Eesti Tusameelse Nutulauluseltsi segakoor igal tööpäeval kell kaksteist laulu „Kõik roosid ma kingiksin sulle" pidulikku esitamist.
Selline areng mulle meeldiks. Selline oleks tulevikus tänaste leheneegrite rakendus nende ümberkasvamiseks ja rahva rõõmuks. Odav ja tõhus tööjõu ratsionaalne kasutamine illusoonivabas tuleviku Eestis.
Viimaste süvariigi teostatud arengute valguses, kus meediaruumis on kustutatud terve konservatiivse portaali ajalugu YouTube-i keskonnas ja ennast imetlevad delfilimukad mängivad neutraalseid infoedastajaid ning kajastavad juhtunut „ausalt ning operatiivselt", jääb üle vaid teatada – hüvasti süvariik, sa andsid selgelt mõista, et sinu haardeulatuses ei näe keegi vabadust.
Sellises süvaühiskonnas võivad elada üksnes sellised elukad, kellel on süvariigi mandaat. Minu sügav ja alatine põlgus kroonikagrupile ja selle metastaasidele.
Kurb, et suhtlesin kunagi nii mõnegi praeguse süvariigi lakeiga. Vaba mõtte avaldajatele ja konservatiivse vaate hoidjatele on vaid üks sõnum – võidelge!