Hiljuti ilmavagust näinud teoses „Tagasi tegelikku ellu" vaatlen inimhinge aruandlust, mis meid kõiki ükskord ees ootab. Kui Sa, hing, sukeldud liiga selle maailma sekeldustesse, otsides mööduvat au ja hiilgust, lähed Sa eksamile ette valmistumata. Sind ei aita siis ei altkäemaksud ega sõbrad ministeeriumis, ega isegi Sinu enda kõrge riigiamet, kirjutab Roland Tõnisson.
Aegajalt kuuleme, et Eesti on jagatud mitmeks eri tasemel osadeks. On glamuurne, edukas koorekiht ja „võsapetsilik" kodanikkond, kelle üle armastavad meedia ning kaaskodanikud villast visata. Nende vahele jääb suur kogus „keskmisi eestlasi," keda on vaja ümber kasvatada ja vabastada kremlimeelsusest, ehk neile pähe tampida uusi „väärtusi" ja sundida neid omaks võtma.
Inimesed on jagatud lihtsurelikeks ja VIP-ideks. On kodanikke, kellele on lubatud kõik, kuna neil on taskus meie aja indulgents – „õige partei" liikmepilet. Nad võivad karistamatult rääkida ja teha, mida iganes soovivad. Nad võivad tegeleda ka Karistusseadustikus leitavate tegevustega, sest neil on indulgents ja immuniteet selle seaduste kogumiku suhtes – kinni makstud suhted ja ametnikud selle garantiiks.
Hoolimata sellest, kas keegi „läheb hauda kätel kantud või käru peale pandult," nagu kenasti öeldakse laulus rikkast ja vaesest, ei ole surisärgil taskuid. Inimesele võib kaasa panna hauapanuseid, aga neist ei ole kasu. Pärijad võivad rõõmustada, kurvastada või kakelda mõne rikkuri päranduse üle, ent rikkuril endal ei ole kaasas midagi muud peale tema mõtete, sõnade ja tegude või tegemata jätmiste, millega ta astub Kohtumõistja ette. Seesama juhtub ka vaesega. Ja isegi surnud poliitikuga, kelle parteipilet ja kinni makstud sõprussuhted on jäänud maha – neist ei ole mingit kasu.
Inimesele, ükskõik millisesse Eestisse ta ka ei kuuluks, ei meeldi mõelda, et hingele on pärast Eluülikooli ette nähtud Eksam. Inimene üritab end sellest üle või mööda vingerdada ja talle meeldivad õpetajad, kes lubavad talle maksimaalselt ilusat tulevikku võimalikult väikese pingutuse eest. Kujutame teispoolsust ette mõnusa äraolemisena.
Nii räägime, et meie maisest olemisest lahkunud „mängivad nüüd taevases bändis", „ühinesid inglikooriga", „saavad aplause taevastel lavalaudadel", „kihutavad parematel ringradadel" jne, jms. See ei kõla paremini, kui et pere lemmikloom on pääsenud koerte-kasside paradiisi, kus on lõpmata palju närimata konte ja seajalgu, voolavad rõõsakoorejõed ja valendavad hapukooremäed.
Vaadates, kuidas suhtuvad Looja loodud maailma kaasaegsed poliitikud, võiks öelda kõrvad pea alla pannud ühiskonnasuunamudijate kohta, et „nüüd edendab meie seast lahkunud poliitik demokraatiat Taevases Kuningriigis, inimkonna suures vangimajas."
Maise elu järel tuleb eksam. Eksamiks on dokumentaalfilm, mille teemaks on meist igaühe elu. Ka Sina, hea lugeja, vaatad ükskord oma Elufilmi, milles Sa ise oled peaosatäitja, stsenarist kui ka režissöör ja operaator.
Ka Sina, hea poliitik, väntad tänagi uusi kaadreid oma eluloofilmi, mida Sa ükskord hakkad vaatama koos karmide kriitikutega. Oled Sa, poliitik, kindel, et see „häppening" ja „perfoomans," mida Sa korraldad, on ikka auhinda väärt? Või praagitakse Sinu film koos Sinu „eluks" nimetatud eksistentsiga välja?
Visatakse kuhugi kaugesse nurka, sest hoolimata „glitterist" ja eneseimetluse kassikullast, millega oled Sa oma elu täitnud, ei kõlba Sinu stsenaarium ja osatäitmine mitte kuhugi? Kas ei ole nii, et inimesed võivad olla unustanud Sinu olemasolugi, aga oma otsustega oled jätnud ühiskonda sellised jäljed, mis mõjutavad rahvast veel aastakümneid. Ja ära unusta, et Sinu otsused on jätnud jälje, nagu sisaliku tee kivil, kuigi me seda ei näe.
Ortodoksi kirikus elab arusaam, et inimese hing käib pärast surma läbi kogu tema elu. Kaasaegsele inimesele on see suureks üllatuseks. Pea reeglina ebameeldivaks üllatuseks. Oma viimases kirjatöös „Tagasi tegelikku ellu" olen ma lubanud endale väikese pilguheidu teispoolsusesse, nii nagu sellest on rääkinud meile pühad isad, kes enne meid on elanud ja kogenud elu, surma ja igavest elu.
Vaatame koos, milline võib olla poliitikute saatus, kui nad on maha jätnud selle maailma, kus neid on ülistatud, imetletud ja kus nad eelkõige ise ennast imetlenud on.
Raamatus „Tagasi tegelikku ellu" räägitakse meie kaasaegsest Aleksist, kes ühe õnnetuse läbi on surnud ja vaatleb koos Kaitseingliga teiste hingede saatusi, andes samas aru ka iseenda olemisest.
„Vaata, Aleks," ütles Kaitseingel, „neid valelikke poliitikuid, keda saatana õpilased praegu kui prügikala kokku kühveldavad. Nad on inimestele andnud mõõtmatul määral valelubadusi, andes mõista, et nemad teevad maisest elust paradiisi. Ei ole võimalik teha Maad paradiisiks! Poliitikud peaksid tegelema sellega, et maine maailm ei muutuks päris põrguks, aga see ei ole nende huvi. Poliitiku põhilisim mure on saada valituks, seejärel tagasi valituks ja tema kolmas mure on saada kolmas kord tagasi valituks. Väga vähestele nende seast lähevad korda inimesed ja nende tulevik. See-eest aga oskavad nad valijatele väga ilusasti valetada ja inimesed, kes igatsevad kuulda seda, mille järgi nende kõrvad sügelevad, kuulavad neid hea meelega ning lasevad end hõlpsasti ninapidi vedada. Valijate fookus liigub iseenda pattudelt maistele probleemidele ja nad muutuvad poliitikute juhtimisel kergesti kritiseerivateks laiskvorstideks, kelle arvates lahenevad kõik probleemid, kui piisavalt hästi võidelda poliitiliste oponentidega ja nõuda kapriisselt oma tahtmist.
Nii ongi inimesed muutunud maiseks ja ripuvad väga lühiajaliste küsimuste küljes, nagu need oleksid maailma kõige tähtsamad asjad. Jumalat aga ei ärrita niivõrd inimeste poolt toime pandud patud, kui soovimatus end muuta.
See, mis peaks teenima inimeste kasvamist – teadus, kunst ja riigi valitseminegi – ei tegele enam inimese ülespoole tõukamisega. See püherdab sopas, üritab enda kõrvale solgiauku panna pikali ka inimesed ja kinnitab neile, et see ongi normaalne olukord, sest kõrgema ja igavese kohta ei ole mingit tõestust ega ole selle järgi vajadust. Puutudes kokku paljastunud kurjusega, häbenemata jumalateotuslikku rikutust, ei kohku kaasaegne inimene ega värise, vaid on uudishimulik kogema üha uusi elamusi. Esile kerkivad terved sugupõlved häbita, moraalselt nürisid, eetilist nõdrameelsust põdevaid inimesi. Maailma mastaabis kujunevad terved organisatsioonid moraalselt väärastunud inimestest, kes esitlevad valet, reeturlust, kahepalgelisust, vägivalda ja mõrvu kui voorusi ning õpetavad avalikult oma seisukohti."
„Aleksi tähelepanu äratas hing, kes ei olnud rahul kurikaelte otsusega teda kaasa viia. Ta oli harjunud maises elus olema elude isand. Õigemini emand. Ta oli olnud oma maa minister ja esimene naispresident. Võideldes sõnades inimkonna parema tuleviku nimel patriarhaalse ühiskonnakorralduse vastu, oli ta rääkinud palju ilusaid sõnu inimlikkusest ja mõistmisest. Ametiasutused, mida ta elu ajal juhtis, oli ta aga ise teinud hullumajadeks, kus igaüks pidi arvestama, et võib väiksemagi eksimuse eest langeda tema hüsteerilise viha ja mõnitava kriitika sihtmärgiks. Tema käitumisest oldi teadlikud, ent selle mätsisid kinni nii poliitikud, kellele ta kasulik oli, kui ka ajakirjandus, mis koos poliitikutega oli ühtede ja samade isandate poolt ülalpeetav. Kuradite ülestähendusteni aga poliitikud ja ajakirjandus ei küündinud. Isegi mitte nemad. Valjult protestiv ja kuradeid šovinistlikeks sigadeks tituleeriv naispoliitik haihtus mõni hetk hiljem Aleksi vaateväljast.
Sama saatust jagasid sõjas oleva riigi poliitikud, kes olid toppinud oma taskutesse riigile antavat abi ja kes varastasid riigilt valelike lepingutega raha, mis oleks võinud olla kasuks nii sõjas olevale riigile kui kodanikele.
Siin olid nendega kõrvuti krüptoraha ärimees ja taskuvaras, riigihangete ebaaus võitja ja autoärandaja, sest sisuliselt ei ole varastel ja nende pattudel vahet. Need kõik olid tehtud ühest ja samast materjalist – ahnusest ja ihast rikastuda ükskõik kuidas.
Kurjade vaimude küüsi kisti tema kaitseingli käest ajakirjandusmagnaat, kes leidis, et meedia ülesanne ei ole tõelisusest teada andmine, vaid selle tõelisuse loomine. Nii oli ta poliitikute klubikaaslasena pannud inimesi uskuma valesid, et enda külvatud hirmuga teenida võimalikult rohkem raha endale ja oma erinevatesse erakondadesse kuuluvatele sõpradele.
Järgmine oli mees, kes oli lasknud pommitada vaenlaste linnu, lasknud tappa miljoneid rahulikke elanikke ja saanud võitjariigi kõrgepositsioonilise poliitikuna nautida pikalt au, kuulsust ja kodanike tänu. Temalgi ei olnud peale mõningate Maa peal peetud ilukõnede midagi anda ja ta kadus koos deemonitega. Erinevalt Maa peale püstitatud ausammastest, mis kaalusid kokku sadu tonne, ei olnud tema hingel seda kaalu, mis oleks teda deemonitest eemale hoidnud."
Hea lugeja – ärgu äratagu see kirjatükk Sinus vaid kriitikat poliitikute suhtes, kes ahnusest ja eneseimetlusest on anastanud võimupositsioonid. Mõtle sellele, et Sinagi lisad iga päev oma Elufilmi ja Eluraamatusse uusi kaadreid ja lehekülgi. Ärgu olgu Sul neid hiljem vaadates ja lehitsedes häbi iseenda pärast. Olgu meie poliitikute elud ja sõnad Sulle hoiatuseks, kuidas üks inimene siin ilmas elada ei tohi.
Olgu Sinu endagi elu Sulle hoiatuseks, kuidas üks inimene siin ilmas ennast kätte võtma peaks. Olgu see meeldetuletuseks ka mulle enesele. Kõik, millega me Maa peal hõivatud ja seotud oleme, valmistab meid ette Eksamiks. Või siis mitte …