Paljusid poliitilisi probleeme ei eksisteeriks, kui poliitikute südameis oleks vähem vähem valelikkust, vaenulikkust ja saamahimu ning rohkem ausust, hoolivust ja ohvrimeelsust. On oluline mõista, et poliitika ei ole midagi meist väljaspool seisvat, vaid algab ja tegelikult ka lõppeb meie endi südameis, mõtiskleb riigikogu liige Varro Vooglaid.
Paasatriduumi ajal olen pikemalt mõelnud, et mitte ainult inimeste isiklikes eludes, vaid ka poliitikas on kõige suurem puudus ei millestki muust kui kristlikust ligimesearmastusest. Paljusid poliitilisi probleeme ei eksisteeriks ja paljud ülejäänud oleksid suhteliselt hõlpsasti lahendatavad või olulisel määral leevendatavad, kui poliitikute südameis oleks vähem kurjust ja rohkem armastust – st vähem valelikkust, vaenulikkust ja saamahimu ning rohkem ausust, hoolivust ja ohvrimeelsust.
Paraku on poliitikutes väga palju teesklust ehk püüdlust luua reaalsusest lahknevaid kuvandeid. Lisaks maskeerib ka kurjus ise end osavalt, nii et inimesed ei märkagi seda endis. Ja enese suhtes ollakse seda pimedamad, mida rohkem valitseb alandlikkuse vooruse asemel uhkuse pahe – pahe, mille peamiseks ilminguks ongi tõe eiramine iseenda kohta.
Nii on paljude poliitiliste probleemide sügavamad juured ja seetõttu ka lahendused mitte poliitilist, vaid vaimset ja moraalset laadi, peitudes inimeste, ennekõike võimu juures olevate inimeste südameis. Poliitikud saavad olla osaks poliitiliste probleemide lahendustest vaid juhul, kui nad ise kehastavad seda, mida nende probleemide lahendamine eeldab. Valguse allikaks ei saa olla see, kelle südames valitseb pimedus.
ÜRO teine peasekretär Dag Hammarskjöld on seda mõtet väljendanud järgnevalt: "Meie töö rahu saavutamiseks peab algama igaühe isiklikus sfääris. Et rajada inimkonnale maailma ilma hirmuta, peame ise vabanema hirmust. Et rajada õiglast maailma, peame ise olema õiglased. Ja kuidas saame võidelda vabaduse eest, kui meie enda meel ei ole vaba? Kuidas saame loota teiste ohverdustele, kui me ise pole selleks valmis?"
Võib lisada, et kuidas saame loota maailmale, mis elab tões, kui oma eesmärkide poole püüdlemiseks peame harjumuspäraselt võimalikuks haarata valede järele ning teha pigem seda, mis on populaarne, kui seda, mis on õige ja hea? Just samuti, nagu seda tegi oma võimupositsiooni kaotamise hirmus Pilaatus, andes Jeesuse ristilöömiseks juutidele kätte, täies teadmises, et tal ei olnud mingit süüd?
Siia konteksti sobitub ka itaallasest vaimuliku ja teoloogi Romano Guardini tähelepanek, mis kehtib kõigi inimeste, aga ehk ennekõike just poliitikute kohta: "Maailmas aina leviv totalitaarne mõtteviis eeldab, et kogu pääsemine tuleneb riigist. Tegelikud pääsemise võimalused peituvad aga Jumalaga elavas suhtes oleva inimese südametunnistuses. Seega saab just usust või selle puudumisest inimkonna ajaloo otsustav faktor."
Samas vaimus paluti Suure Reede liturgias teiste seas spetsiifiliselt riigijuhtide südamete pöördumise eest: "Palugem ka kõigi riigijuhtide, nende ametite ja võimu eest, et meie Jumal ja Issand juhiks nende meelt ja südant oma tahte kohaselt meie igapäevase rahu poole."
Olukorras, kus paljud poliitikud valmistavad oma riike süstemaatiliselt ette sõjaks, selle asemel et töötada rahu nimel – või soosivad vastavaid püüdlusi vaikiva heakskiiduga, sest vastupidine positsioon oleks ebapopulaarne –, on nimetatud palvel kriitiline tähtsus.
Kristliku poliitika ideaal on võetud kokku Kristuse ristisurmas ja Tema surnuist ülestõusmises – teenida Jumalat ja ligimesi armastuses ja teadmises, et suurim armastus seisneb valmiduses ohverdada oma elu teiste hüvanguks. Kusjuures jutt ei käi oma elu ohverdamisest sõjas, vaid igapäevaste ohvrite toomisest läbi terve elu. See on suur ja ülev ideaal, mida suudame inimestena oma ebatäiuses paratamatult kehastada vaid puudulikult. Ent tasu selle püüdluse eest on lõpuks ainus asi, mille nimel tasub pingutada – elu igavikus koos Jumalaga.
Niisiis on poliitikutel oluline mõista, et poliitika ei ole midagi meist väljaspool seisvat, vaid algab ja tegelikult ka lõppeb meie endi südameis. Lõpuks on poliitikud vaid inimesed, kes peavad oma hinge pääsemise nimel pingutama nagu kõik teisedki, lihtsalt oma kutsumuse kohaselt.
Viimasel kohtupäeval ei küsi keegi, milliseid eelnõusid me algatasime, kõnesid pidasime, artikleid kirjutasime, liite sõlmisime, skeeme punusime jne. Küll aga küsitakse, kes me seda kõike tehes päriselt inimestena olime, milline vaim meie läbi tegutses. Siis ei ole enam maskidest kasu.
Põhjani läbivalgustatuna jääb alles vaid toores, ilustamata reaalsus. Olles terve elu end petnud, hoidudes oma südametunnistuse vaatlemisest, harimisest, puhastamisest ja järgimisest, võib meie ette asetatav peegelpilt olla šokeerivalt õudne. Kui lõplikuks kaalumiseks läheb, on kaalu vaid tõelisel ehk sellel, mis reaalselt on, mitte aga teesklusel ehk sellel, mida oleme vaid enesele ja teistele ette kujutanud (ehk sellel, millest moodustub paraku valdav osa poliitikast).
Veel kord: pilk Jeesusele ristil ja teadmine Tema ülestõusmisest kui Jumala triumfist Saatana üle, elu triumfist surma üle, headuse triumfist kurjuse üle ning tõe triumfist vale üle võtab kõik eelneva kokku, osutades ristiusu tuumale. Seda pilti tuleb kristlikel poliitikutel igapäevaselt silme ees hoida, läbi terve aasta, et kui lõpuks meid kaalutakse, ei leitaks meid kerge olevat.
Keegi meist ei ole inimesena suuteline saavutama omal jõul triumfi kurjuse üle. Küll aga saab seda teha Jumal meie läbi tegutsedes, kui oleme suutelised andma end Tema käsutusse. See ongi kristliku, st ristiusul rajaneva poliitika tuum. Vaid sealt saab kristlik poliitika ammutada endale tegelikku kaalu, olles (paavst Johannes Paulus II sõnu kasutades) Kristus Kuninga teenistuses armastuse tsivilisatsiooni rajamise vahendiks.