Kunagi konservatiivses meedias kirjutanud Ivan Makarovist on saanud kahjuks Vale-Eesti valveröökur, kes 1980. aastatel nõukogude ajakirjanduse veergudel režiimivastaseid mustanud Jaak Kalju kombel vaba ja iseseisva Eesti pooldajaid ründab, tõdeb Veiko Vihuri.
Äärmiselt kurb on lugeda Postimehest kunagise viljaka kolumnisti Ivan Makarovi viimase aja kirjatükke, milles ta mustab vaba ja iseseisva Eesti eest seisvaid inimesi. Need võiks jätta tähelepanuta, kui Makarov ei oleks mitmeid aastaid olnud Objektiivi ja Uute Uudiste püsiautor. Paratamatult tekib küsimus, miks ta on hakanud järsku konservatiive õelalt ründama.
1980. aastatel tegutses nõukogude ajakirjanduse (Edasi, Kodumaa) veergudel keegi režiimi truu teener Jaak Kalju. Selle nime taha varjus hilisem Edasi-Postimehe peatoimetaja Mart Kadastik. Jaak Kalju mustas ja häbimärgistas nõukogude võimu vastu välja astunud vabadusvõitlejaid-dissidente nagu Lagle Parek, Heiki Ahonen ja Arvo Pesti (vt Oma kodus võõras (1) , Oma kodus võõras (2) , Paradokside puntras (1) ja Paradokside puntras (2)).
Erinevalt Mart Kadastikust kirjutab Ivan Makarov oma nime all, ent tümitab vaba Eesti eest seisjaid samasuguse järjepidevusega, nagu Jaak Kalju omal ajal. Sama on ka väljaanne – Postimees, kunagine Edasi. Siiski, Jaak Kalju on Makarovist väljapeetum. Makarovil läheb käiku kogu propagandaarsenal: demagoogilised järeldused, insinuatsioonid (laimavad vihjed), meelevaldsed seosed ja lihtsalt õel ärapanemine.
Viimases artiklis („Te ei tahtnud sellist Eestit? Eesti aga ei taha teid enda juhtideks", 22. august) antakse tuld EKRE juhtfiguuride pihta: „Mõisnikud ja riigikogu kuluhüvitiste perekonniti saajad karjuvad vaesusest ja taovad inimestele oma tigeda algelise sõnumi kuvaldaga pähe." Kurjustada saavad „mõned usutegelased, keda ühendab Moskva natsipatriarhaadi maruline pooldamine ning mingi täiesti müstiline viha sinimustvalge lipu ja Eesti iseseisvuse vastu."
Objektiivi suunas lendab tuline nooleke: „Objektiivis ilmus Eesti evangeelse luterliku kiriku preestri järjekordne kihutusjutlus, kus väidetakse, et Eestit «valitseb klikk» ja et rahvas peab "kiirelt sekkuma", et "üksikud parteid või ringkonnad ei suuda enam olukorda parandada, ärkama peab lai avalikkus". Argumente ei ole seal rohkem kui kiirelt soomuki pealt sekkunud Lenini kisas, seega peab seda propagandat uskuma pimesi ja tegutsema "Internatsionaali" laulujoru juhiste järgi ehk vägivaldselt." Edasi küsib Makarov: „kas vaimulik ammutab oma ettekujutust "läänelikest väärtustest" geipornost?" (Uskumatu, et „kvaliteetleht" Postimees üldse sedasorti turuteksti avaldab.)
Mulle kui kirikuinimesele torkab silma, et Makarovile on omane revolutsiooniline religiooni- ja kirikuvastasus. Vasakleeris esindab sarnast hoiakut Andrus Kivirähk. Kirik seostub talle eeskätt pimeda keskaja ja tagurlusega. Ehtsas nõukoguliku ateismipropaganda vaimus kraamib ta lagedale inkvisitsiooni-argumendi: „Vatikan võtab ametlikult omaks 150 000 ohvrit, ajaloolased aga arvavad, et neid oli vähemalt 12 miljonit, ent täpset arvu ei saagi enam teada." Tasub meenutada, kuidas Makarov nagu nöörist tõmmatult tormas konservatiivide kriitika eest kaitsma Pariisi olümpiamängude satanistlikku avatseremooniat.
Ei ole mõtet kõiki torkeid ja solvanguid kopeerida ja kommenteerida. On kurb tõdeda, et Makarovist on saanud Vale-Eesti valveröökur, kes ilmselt just selleks Postimehe palgale võetigi. Ma ei imesta, kui peaks selguma, et Makarovi honorari maksab kinni teatud asutus Toompuisteelt.
Üldse on huvitav, et ühtäkki presenteerib Postimees vaat et kõige suuremate patriootidena Ivan Makarovit, Sergei Metlevit ja Andrei Kuzitškinit, kes kõik hurjutavad põlisrahvast, kuidas nad peavad praegust režiimi ja selle eesmärke oma riigi pähe armastama.
Kui nüüd tervikuna tagasi vaadata Makarovi ajakirjanduslikule tegevusele konservatiivide leeris, siis jääb sõelale peamiselt venevastane sõnavaht, mitte konservatiivsete väärtuste eest seismine. See sobib suurepäraselt kokku liberalistliku ja globalistliku Vale-Eesti kultiveeritud riigitruudusega, kus venevastasusest on tehtud „eestimeelsuse" peamine väljendus, samas kui riiklikust suveräänsusest ollakse sisuliselt lahti öelnud, riik on triiki täidetud venekeelsete immigrantidega ja vaba ühiskonna ideaali asemel laiutab autoritaarne mõtteviis „riigiga ei jamata!"
Ivan Makarovist ei olegi põhjust rohkem kirjutada. Inimene on teinud oma valiku – las elab sellega. Õppida on meil aga seda, et rahvuskonservatiivsus kui suund peab tuginema millelegi olemuslikumale kui tühja vahutav veneviha, mida liberaalne front pealegi manipuleerivalt enda huvides ära kasutab. Me peame sisuliselt mõistma neid printsiipe ja väärtusi, millele on vaja rajada oma riik ning mida peaksime järgima oma elus ja tegevuses, et Eesti võiks kesta ja ühiskond tugevamaks muutuda.