Mieczysław Piotrowski kirjutab ajakirjas “Armastage üksteist” 2/2013 (Rakastakaa toisianne!, vt siit), et pooltõdede ja otseste valede abil kujutab peavoolu­meedia katoliku kirikut kriminaalse organisatsioonina, mille preestrid on pätid, pedofiilid ja perverdid. Üheks massimeedia lemmik­­teemaks on pedofiilia kirikus. Aga millised on faktid?

Ameerika Ühendriikides korraldatud teaduslike uuringute kohaselt on vaid 0,05 protsenti kõigist pedofiilia­juhtumitest seotud preestritega, samas 30 protsenti pedofiilia­juhtumitest leiab aset perekonnas. Saksamaal oli aastatel 1995 kuni 2010 keskpaigani 210 000 pedofiilia­juhtumit, neist vaid 94 Katoliku Kirikus. Autoriteetsed teadus­instituudid, sh Robert Kochi instituut Saksamaal nendivad, et 40 protsenti pedofiilidest on homoseksuaalid (samuti 60 protsenti AIDS-i haigetest), ehkki homode osakaal elanikkonnas on vaid mõni protsent. Ükski teine inimrühm ei ole taolise pedofiiliariskiga!

Professor Dariusz Oko rõhutas ühes intervjuus: “Kui meil on vanglas tuhat pedofiili, siis leiame nende seast võib-olla ühe preestri ja ligikaudu 400 homoseksuaali. Esitan küsimuse, miks räägitakse preestritest nii palju, kui 1000 pedofiili seast leiame ühe preestri, aga 400 homost ei räägita? Massiteabe­kanalites rünnatakse preestreid kõige hullemal moel, aga homode kohta ei tohi öelda ühtki kriitilist sõna? See on tohutu manipulatsioon, puhas valelikkus ja propaganda.

Kui pedofiilsetest preestrites räägitakse ja kirjutatakse nii palju, siis võiks eeldada, et 400 korda rohkem kirjutatakse pedofiilsetest homodest. Oleks ju loogiline? Kui pedofiiliat uuritakse nii hoolikalt ühes ühiskonna­rühmas, siis tuleks seda uurida ka teistes rühmades. Uurigem siis peale preestrite ka ajakirjanikke, õpetajaid, poliitikuid ja eelkõige homosid, kuna nende seas on pedofiile kõige rohkem. Seda juhul, kui tegemist on seismisega tõe eest, laste huvide eest, ning mitte kristo­foobiaga, hetero­foobiaga, vihaga kiriku vastu – kirikufoobiaga.”

On tõsi, et paljudes paikades kogu maailmas on olnud katoliku preestritega seotud seksi­skandaale. Nad on käitunud nagu Juudas, kes andis Issanda ära, olles ometigi üks Tema apostlitest. Äraandmisega astus Juudas apostlite hulgast välja. Kas võiks Juuda reetmine õigustada väidet, et ka kõik teised apostlid on Juuda sarnased? Kas on põhjust kanda viha Jeesuse Kristuse ja Tema apostlite vastu sellepärast, et Juudas oli äraandja? Taoliselt reageerides kaotaks inimene oma usu ning pimestaks ennast nõnda, et näeb kurja üksnes teistes ning mitte iseendas.

Ainuke õige reaktsioon kõikide eksitavate juudaste äraandmiste vastu on veel kindlam ühinemine Jeesusega meele­paranduse ja euharistia sakramentides, mitme­kordselt sagedasem palvetamine koos paastumisega ning kurbus Kristusele ja Kirikule põhjustatud kahju pärast.

Artikkel avaldati algselt portaalis Meie Kirik.

Vt seonduval teemal: