Euroopa Liidu võimuringkonnad suruvad demokraatiat maha ülereguleerimise ning sihilikult hägusate normide abil. Vabast ühiskonnast on saanud aruandekohuslane võimu ees ja ametivõimude jälgimisalune, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Alles hiljaaegu võis lugeda uudist, et kolmes suurimas Euroopa riigis – Ühendkuningriigis, Prantsusmaal ja Saksamaal – toetab valijate enamus niinimetatud äärmuspopulistlikke, s.t süsteemiväliseid jõude. Põhjuse üle ei pea kaua nuputama, sest nende riikide valitseva klassi immigratsioonipoliitika tagajärjed on juba ammu jõudnud tänavatele ja tavaliste inimeste ellu.

Euroopa valitsev klass on otsustanud oma riikide kodanike pahameele tasalülitada säilitades demokraatia illusiooni. Toimiva demokraatia aluseks on sõnavabadus ehk õigus kõneleda avalikult kõigest, ka võimukriitilises võtmes ja viisil, mis võimulolijatele ei meeldi. Sõnavabaduse tasalülitamiseks on mõeldud välja kaks mõistet, mis justkui legitimeerivad sõnavabaduse piiramise – need on väärteave ja vaenukõne. Ei, me ei piira sõnavabadust, öeldakse, aga teadke, et väärteabe levitamine ja vaenu õhutamine ei kuulu sõnavabaduse alla. Emma-kumma hägusa mõiste alla on võimalik liigitada põhimõtteliselt kõik sõnavõtud ja mõtteavaldused, mida peetakse režiimile kahjulikuks ja ohtlikuks.

Suurbritannias vangistatakse inimesi kriitiliste postituste eest ühismeedias, Saksamaal poliitikute kritiseerimise eest. Euroopa Liit nõuab ühismeedia platvormidelt kasutajate postitatud sisu tsenseerimist, viidates just nimelt vajadusele võidelda väärteabega ja vaenukõnega. Ellu on kutsutud nõndanimetatud faktikontrolli instrument, mis ei ole midagi muud kui vana hea äraproovitud tsensuur, kelle jaoks on õige fakt üksnes see, mis on kooskõlas ametliku narratiiviga. Täpsemalt, tegu on järeltsensuuriga, eriti kui selle tulemuseks on inimese ühismeediapostituse leviku piiramine või blokeerimine nendesamade faktikontrolöride poolt, kes töötavad ühtlasi mõne ühismeedia platvormi lepinguliste partneritena.

Sõnavabadus on osa meelsusvabadusest. Viimase alla kuulub ka õigus vabalt meelt avaldada. Oleme elanud teadmisega, et igal kodanikul on püha õigus tulla tänavale ja avaldada meelt, kui talle midagi ei meeldi või kui ta tahab mingit asja toetada. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 47 ütleb: „Kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks."

Nüüd on aga „kogemata" nii juhtunud, et Euroopa Liit on poliitilise reklaami „läbipaistvamaks" muutmise käigus hakanud käsitlema ka meeleavaldusi poliitilise reklaamina, mille puhul peavad kehtima teatud reeglid. 10. oktoobril jõustatavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nõuded poliitreklaami läbipaistvuse ja suunamise kohta liigitavad justiitsminister Liisa Pakosta sõnul suure osa meeleavaldustest poliitreklaami alla, sest meeleavalduste abil tahetakse sageli muuta seadusandlust. Määrus ei puuduta ainult erakondi või poliitikuid, vaid kõiki inimesi, kes soovivad avaldada meelt ühe või teise seaduseelnõu osas – näiteks nõuavad palgatõusu, mis on seotud riigieelarvega.

Eesti tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti (TTJA) arvates peaks meeleavalduse korraldaja ise hindama, kas tegemist on poliitreklaamiga, ning näitama seda infos. „Meeleavalduste kohapealt ei ole me suutnud hinnata – see toimub vastavalt juhtumile. Eelkõige peaks seda hindama meeleavalduse korraldaja ise. Ta peaks suutma näidata meelavalduse korraldamise infos või reklaamis, et tegemist on poliitreklaamiga, kes on reklaamitellija ja milliste valimistega see on seotud," rääkis TTJA ettevõtluse osakonna juhataja Merike Koppel.

Oletame, et rühm kodanikke soovib protestida tuugeniparkide vastu. Kas selline meeleavaldus liigitub poliitiliseks reklaamiks? On ju näiteks EKRE teinud tuulikuvastase võitluse oma valimisprogrammi osaks. Korraldaja ei tule selle pealegi, et seostada oma protestiavaldust mõne erakonnaga, aga ametnikud hindavad, et tegemist on varjatud erakondliku ettevõtmisega, millega on rikutud seadust ja mis toob kaasa trahvi. Kui meelevaldselt võib teatud reegleid tõlgendada, seda võib näha erakondade rahastamise järelevalve komisjoni (ERJK) senise tegevuse põhjal. Ka Politsei- ja Piirivalveamet on paistnud silma hämmastava meelevaldsusega, kui asi puudutab poliitilise maiguga ettevõtmisi (protestid Smuuli bareljeefi vastu või Lihula ausambaga seonduv).

Elis Paemurd Euroopa Komisjoni Eesti esindusest leiab, et meeleavaldust määruses eraldi välja toodud ei ole ja küsimus on tõlgendamises. Tõlgendamise puhul on aga nii, et kui üks ametkond otsustab midagi tõlgendada erinevalt kui tavakodanik, siis on inimene silmitsi kõikvõimsa bürokraatiamasinaga, kelle vastu õiguse otsimine kohtust venib pikale ja läheb kalliks. Ja muidugi pole kindel, et ta loodetud õigust ka saab. Pigem jätavad inimesed igaks juhuks oma meeleavalduse ära, et mitte mingit menetlust kaela saada.

Mis järelevalvesse puutub, siis eriti kurjakuulutavalt kõlavad TTJA ametniku Merike Koppeli sõnad: „Nagu ikka järelevalveasutuses, kus on piiratud ressursid – eks me valime, millega me tegeleme." Niisiis, tegu ei ole üksnes meelsusvabadust piirava teadlikult hägusa reeglistikuga, vaid ka selle täitmise üle üsna meelevaldse järelevalve teostamisega. Põhimõtteliselt menetletakse üksnes neid, keda on vaja menetleda.

Demokraatlikus õigusriigis peavad inimeste õigusi ja vabadusi reguleerivad normid olema minimaalsed ja ratsionaalsed ning samuti ühemõtteliselt arusaadavad nii ametnikele kui tavakodanikele. Kui võim kasutab üha paisuvat seadusandlust ja ebaselgeid reegleid selleks, et kehtestada kodanike vaba mõtte ja tegevuse üle järjest suurem kontroll, siis me ei saa enam rääkida vabast ühiskonnast. Ja pole kahtlust, et sellised tendentsid ei ole kooskõlas Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetega, millega arvestamine on meie Euroopa Liitu kuulumise tingimus.