Jüri Arrak ütles kord huvitava tõe, millele sellegi loo autor alla kirjutab: „Varemalt elas Kunst ülalinnas ja palagan agulite tagahoovides. Nüüd on palagan hõivanud ülalinna ja peab ennast Kunstiks." Nii ongi, et Kunst on tõrjutud tagahoovidesse, kus ta peab häbenema, et on teistsugune kui see, mida üldsuse silmis heaks kiidetakse, kirjutab Roland Tõnisson.

Aastal 2016 võis Eesti Rahva Muuseumis Neitsi Maarjale jalaga näkku lüüa. Aastal 2025 võis Eesti Rahva Muuseumis näha, kuidas üritatakse nooremale rahvale kultuurielu tutvustada. Hea lugeja teab juba isegi, kuidas – fokusseerudes suguelunditele ja suguühtele.

Ega siis seksuaalelus midagi paha ole. Inimsugu vajab jätkamist ja headel seksuaalsuhetel- oskustel põhinevad head abielulised suhted mehe ja naise vahel. Selge seegi, et nagu iga inimene õpib tänapäeval lugema ja kirjutama, peab ta ka õppima elama seksuaalelu. Selge seegi, et nagu mitte iga inimene ei oska, ega suuda, oma kirjaoskusega midagi mõistikku peale hakata, ei suuda inimene alati aru saada, mis vahe on seksuaalsusel ja perverssusel.

Nagu tänapäeval peetakse kunstiks fekaaliinstallatsioone, nii arvatakse, et iga suguelunditega seotud uitmõte on inimese piire ja piiranguid murdva vabaduse, tõelise „elu" ilming. Eriti kui seda „kunstis" väljendatakse. Mida aga tähendab elu nautimine? Mis on kunst?

Sellele küsimusele võime saada erinevaid vastuseid. On neid, keda peetakse „elukunstnikeks." Võiks arvata, et tegemist on positiivselt intrigeeriva iseloomustusega. Tegelikkuses on selliseks nimetatav inimene elupõletaja selle sõna halvemas tähenduses. Sellisel puhul ei ole tegemist ei Elu, ega Kunstiga. On vaid bioloogiline eksistents ja plätserdamine, mis määrib nii tegijat kui kõike ja kõiki, mis tema haardeulatusse satub. Selline „kunst" ei õpeta inimest enam vaatama üles, vaid tirib ta räpasesse olesklemisse, kuhu „elukunstnikud" on ise langenud.

Jüri Arrak ütles kord huvitava tõe, millele sellegi loo autor alla kirjutab: „Varemalt elas Kunst ülalinnas ja palagan agulite tagahoovides. Nüüd on palagan hõivanud ülalinna ja peab ennast Kunstiks." Nii ongi, et Kunst on tõrjutud tagahoovidesse, kus ta peab häbenema, et on teistsugune kui see, mida üldsuse silmis heaks kiidetakse.

Aga! Loojal ja loodusel on omad seadused. Neid ei ole võimalik muuta ühelgi surelikul, kes on sellesama Jüri Arraku arvates nagu hästi-hästi kõrgele roninud sipelgas. Sipelgapesa tipus seistes viibutab ta vihaselt-kadedalt rusikat Päikese suunas: „Ma kusen su surnuks!" Selliselt on ka meie aja kultuurielu nagu vaese mehe teater – lased korra peeru ja jälle nalja kui palju.

Olen kindlasti seda meelt, et laadapalagan ei suuda lämmatada Inimese pürgimust ilu ja harmoonia suunas, milleks on kaunid kunstid andnud võimalust läbi ajastute. Praegune aeg saab kord otsa, nagu inimese teismeliseiga, mil kombatakse piire ja kaheldakse autoriteetides – see on periood, mis kuulub täiskasvanuks saamise juurde. Kui see aga kunagi üle ei lähe, siis on juba tegemist psühholoogia valdkonna teemaga. Või psühhiaatria.

„Kes ei ole olnud nooruses radikaal, sellel ei ole südant. Kes ei ole vanaduses konservatiiv, sellel ei ole mõistust," ütles kunagi Winston Churchill, kes ise suure humaansusega silma ei ole paistnud, ent kellel on kahtlemata olnud küllaga elukogemust. Veteranpoliitikuga saab selles osas ainult nõus olla.

Samamoodi ei ole kõik korras inimestega, kes noorte kunsti ligi meelitamiseks kasutavad selliseid viise, nagu oli näha ERM-i hooaja avaüritusel.

Kas korraldajad tunnevad ainult selliseid noori, keda on võimalik kõnetada vaid kannikat kergitades ja suguelundeid vilgutades? Siis on mul ERM-i juhtkonnast väga kahju.

Ma ei saa end küll kuidagi suureks kultuuritegijaks nimetada, ent võib olla sellepärast olen ma kokku sattunud noortega, kelle jaoks Inimeseks olemine tähendab austust enda ja oma keha, ning hinge suhtes. Kelle jaoks Inimeseks olemine tähendab ka austust teise inimese keha, hinge ja eksistentsi suhtes. See teeb rõõmu ja annab julgust veel kord tõdeda, et igas olukorras säilib keset suurt solgitormi enam kui üks säde, millest tõuseb uus leek.

„Traditsioon ei ole tuha säilitamine kaminas, vaid tule edasi andmine järgmistele põlvkondadele," on öelnud keegi teadja, kelle nimi siinkirjutaja jaoks on tundmata. Nii elavad ka meie keskel sädemed, kelle eluülesanne ei ole Elu hävitada, ega põletada, vaid hinges hoida. See on Looja ja loodu seadus. Ja väga tore, et see on ka meie ajal nii. Nõnda võib praegusest kultuurikuurist peagi taas kultuuritempel saada.