Meid ei juhi enam mõtlevad inimesed, vaid ahnusest hulluks läinud rumalad ja isekad põhikooli kolmemehed, kes lähtuvad neisse sisestatud Brüsseli koerakiibist, mis neile igal hetkel ütleb, mida teha ja mida rääkida, kirjutab Malle Pärn.
Kolmkümmend aastat tagasi olime üks rahvas, meil oli oma keel, mida me austasime, oma kultuur, mida me kaitsesime. Meil oli ühine vastane. Me hoidsime kokku. Me püüdsime alles hoida oma rahvust, keelt, kultuuri.
Kolmkümmend aastat tagasi, kui asjad maailmas käärima hakkasid, olid meil ju tegelikult üsna arukad poliitikud. Tänastega ei saa neid kohe kuidagi võrrelda. Ju siis toonane haridus oli ikka veel midagi väärt. Ju siis meie atmosfääris oli hõljumas veel mingi eriline aura, mis meile valgust kiirgas ja meid pimedusse ei matnud. Ehk oli Jumal meie poolt?
Aina enam ja enam tundub, et see valgus on kas millegagi ära varjutatud või hoopis kustutatud. Et Jumal justkui enam ei ole meie poolt?
Kummaline küll, aga nõukogude valitsus toona ju mingil määral ikka arvestas rahvaga. Sest ka rahvas oli haritud. Päris suuri lollusi meile ei räägitud. Me teadsime, mida tohib teha ja mida ei tohi mitte. Ja me oskasime lugeda ridade vahelt! Ja kirjutada ridade vahele. Ja naerda poliitiliste lolluste üle. Ja me hoidsime kokku. Kui raadios otsustati piirata lääne muusikat, siis ujutas Eesti Raadio oma eetri mõnusalt üle algupärase eesti muusikaga. Terve mõistus oli veel täitsa olemas.
Jah, toonane (üksjagu rahvuslikku värvi) nomenklatuur oskas imeliselt ära kasutada rahutut aega ning rahva emotsioone ja passionaarsust, ja seda lausa õhutada ning "õiges suunas" juhtida. Eks olnud ju need meie (naiivikute) meelest spontaansed öölaulupeodki ju tegelikult imeosavasti ülevaltpoolt organiseeritud? Oli seal üksjagu ehedust, muidugi, sest kõik ju ei saanud aru, mis päriselt toimus ja läksid siiralt kaasa, nõnda lisades oma ausa spontaanse vabaduseiha ja rahvusluse organiseeritud poliitilisse "infooperatsioonisse".
Just sellepärast oli see nii võimas.
Miks me seda enam ei suuda teha? Kas me oleme tõesti kaotanud lootuse ja usu? Olemegi alla andnud?
Ent selles ühises õhinas oli ka ilmselgeid kampaaniaid tulevastele valimistele. Nii mõnigi tõmbas punasele värvile uue trikoo peale. Mis kõik loomulikult tulevikus kuhjaga ära tasus. Paljudel tasub ära kuni siiani välja.
Ja need nutikad nomenklaturnikud, kes selle uue kuue all uude ühiskondlikku süsteemi endale kõrged positsioonid kätte võitlesid, on kokkuvõttes ju omsl kombel väga head tööd teinud. Nad on ehitanud endale valmis võimsa kindluse, mida ei ole tõesti kerge kuskilt poolt rünnata. Millesse me isegi akende kaudu sisse vaadata ei saa. Kuni valimiste võltsimiseni välja.
Me nimetame seda nüüd liberaalseks demokraatiaks. Mida kahtlemata juhib see müstiline süvariik. See on täiesti uus termin, mis ilmselt kattub sisuliselt fašismiga.
Kas nad tegid seda ise või mingite välismaiste kogenud maffiameeste abiga? Kes neid aitas, kas Ameerikast või Sitsiiliast?
Kas sama süsteem valitseb tegelikult kogu maailma?
Nad on loonud majandussüsteemi, mis on ehitatud vastastikusele üksteise röövimisele, – mitte teenimisele, nagu õpetab kristlik moraal. Nad on kujundanud eetilisest inimesest südametunnistuseta röövli, kellele on selgeks õpetatud: kui sina ei röövi, siis röövitakse sind. Et röövimine ongi normaalne majandussüsteem. Miks siis mitte ka lihtlabane varastamine?
Aga nende järeltulijad, kellele see süsteem on juba endastmõistetav, ei oska (ega tahagi) enam seda röövellikkust ära peita. Sest see on nende jaoks ainus õige eluviis.
Nende petturlus paistab välja peaaegu igast väikesest praost. Nad jäävad järjest vahele. Nad räägivad rumalusi, naeruväärsusteni välja. Ükski terve mõistusega inimene ei saa tõsiselt võtta tänapäeva liberaale ning soo- ja roheideolooge.
Millal algas poliitikute vaimne ja eetiline allakäik? Millal neil õnnestus oma elu liiga heaks, liiga mugavaks kujundada, nende sissetulekud ja muud kõrvalt tulevad tulud liiga suureks kasvatada – sest rikkuses suudab kaineks jääda ainult väga tark inimene, rumal kaotab kiiresti pea ja läheb ahnusest hulluks.
Liiga suur raha on saatana, mitte Jumala kingitus. Jumal annab selle, mida inimesel on vaja, saatan külvab lolli rikkusega üle.
Nii targad nad ju ei olnud, et oleksid suutnud raha hukutavale mõjule vastu panna.
Mida me praegu aina näeme. Meid ei juhi enam arukad mõtlevad inimesed, vaid ahnusest hulluks läinud rumalad ja isekad põhikooli kolmemehed, kes lähtuvad oma tegevuses neisse sisestatud (brüsseli) koerakiibist, mis neile igal hetkel ütleb, mida teha, kuhu minna ja mida rääkida.