Olles juba üle kümne aasta tagasi tõmbunud igasugusest otsesuhtlemisest kaaskodanikega võin kinnitada täie vastutustundega, et see oli ainuõige otsus, kirjutab Jüri Kotšinev.
Järjekordsed valimised, seekord kohalikud, on mööda saanud. Ma ei hakka avaldama mõtteid nende toimumise kohta ega arutlema nende resultaatide üle. Mulle meenus hoopis lugu, seoses asjaoluga, et toimusid just kohalikud valimised, millest kirjutan mõne sõna.
Kusagil aasta tagasi hakkasin ma elu üle endamisi arutledes ette kujutama, kuidas ma regionaalpoliitikasse „läheksin". Mõistagi tegi see mõte mulle nalja ja ma ei kavatse kunagi mingisse poliitikasse minna.
Paljud asjad, mille üle ma siis endamisi naersin ja hinnanguid panin, pidades silmas kohalikule poliitmaastikule omast küünilisust, ostetavust, müüdavust ja muid inimliku alatuse tahke, ei osutunudki tegelikkuses naljaks, vaid olid justkui kinnituseks minu fantaseerimistele teemal, mis oleks kui…
See asjaolu, et paljud naljana tundunud ja naljana võetavad asjad ongi nüüdseks kohaliku poliitelu kandetalad, ei tee mind sugugi õnnelikuks. Kurvaks teeb see kõik hoopis.
Kuulates paljude süvariigi poolt hapnikuaparaadiga täis pumbatud ja elus hoitud parteide kandidaatide väljaütlemisi valimiste eelsel perioodil oli mul tunne, et kui inimesed kaine peaga räägivad sellist juttu, nagu oleksid raskes joobeseisundis, siis on asjad küll väga halvasti.
Tegelikkuses näitasid toimunud valimised, et edu saadab neid süvariigi poegasid ja tütreid, kes esindavad niivõrd viltust maailmapilti, et suisa joobes olijatena tunduvad. Kui rahvas on otsustanud valida selliseid tegelasi oma kukile, on see rahvas just selliseid parasiite oma kukil väärt.
Kui süvariik koos oma valimiste võltsimise mehhanismiga on nii tugev, nagu välja paistab, on asjad siin maal veelgi hullemad.
Aga mis seal ikka. Kas valijad on teinud oma valiku või on see valik nende eest valimiste „korraldajate" poolt tehtud, vahet ei ole. „Uus" võim pealinnas on valitud ja häda neile, kes lootsid, et liikluskorraldus Tallinnas paremaks muutuda saab.
Häda ka neile, kes lootsid, et maltsakasvatajatest puugisõbralikud, rohtukasvanud niitude arendajad pealinnast kaoksid ja sedagi, et lund talvel Tallinna tänavatelt koristama hakatakse. Häda ka neile, kes lootsid Tallinna pisutki inimlikumaks muutmist. Käparditest politikaanid ruulivad siin edasi, nagu eile ja üleeilegi.
Sellisele rahvale, kes endaga kõike toimuvat siin linnas ja riigis teha lasevad ei ole mul öelda muud kui seda, et „Pärtel neile väimeheks ja Jevgeni äiaks". Rattakasti ja sadulasse topituna peab pealinna õnnetu kodanik tänama meie lõpmatult tarka süvariiki ja selle poolt loodud ja toimivana hoitud valimissüsteemi selle eest, et elu muutub veelgi talumatumaks kui siiani oli.
Aga jah, tõesti, ei saanud seekord ei minust regionaalpoliitikut. Me ei kandideerinud Tallinnas, Tartus ega Pärnus ja eriti ei kandideerinud ma Narvas või Kiviõlis. Praegune režiim valitseb siin maal mitte ainult Tallinnas ja Tartus, vaid ka teistes suurtes keskustes ning ainuke vaheldus poliitilisel maastikul toimuvas on see, kui mõni riigipoeg mõne teise omasugusega igavusest või jonnist kaklema hakkab. Sarnane olukord oli Tallinnas möödunud suvel, kui poliitkelner Pärtel hakkas norima sotsiopaadist linnapea Jevgeniga.
See kukepoks tekitas ajutist turbulentsi, aga ei muutnud tegelikult võimuhoidjate positsiooni peallinnas ega riigis. Tore on see, kuidas nii mõnigi vana poliitiline sõjaratsu, kes on küll vahepeal aastatega vanaks kronuks muutunud, ei tee enam ilma poliitikute Olümposel.
Erakondade vahetus ei toonud vahetajatele edu. Igaüks valib oma trajektoorid ise ja peab ise ka resultaate maitsma. Ma ei kummarda poliitilises sõjas haavu saanud kannatajate ja ohvrite ees Reformierakonnas, kuna kaabakate ees ei tohi kummardada. Kaasa tunda saavad neile vaid nende lähedased ja tuttavad, aga see on nende mure. Parafraseerides kunagist fosforiidisõja aegset loosungit „Fosforiiti? Tänan, ei!", saan täna õigustatult väita: „Poliitikat? Tänan, ei!"
Olles juba üle kümne aasta tagasi tõmbunud igasugusest otsesuhtlemisest kaaskodanikega võin kinnitada täie vastutustundega, et see oli ainuõige otsus. Pole rahulikumat positsioneerumist kui ühiskonnast eemaldunud kodaniku staatus. Sellise kodaniku positsiooni, kes on maksimaalselt eemaldunud kaaskodanikest.
Peale selliseid sündmusi, nagu praegused valimised, on alati hea veenduda veel üks kord, kui õige oli otsus mitte tantsida ringtantsu koos aktiivsete organiseeritud kodanikega, kes on poliitiliselt õigesti mõtlevad inimesed. Mina ei tegele poliitikaga. See hoiab meeled puhtana ja vaimu mürgitamata.
Kui mõni Pärtel lööb hambad mõne Jevgeni tagumikku ja seda poliitilise heitluse käigus raevukalt järama hakkab, ei ole see minu probleem, vaid ikka Pärtli hammaste ja Jevgeni tagumiku vaheline asi. Pärtel lihtsalt ei tea, et hambad on söömiseks ja tagumik istumiseks mõeldud.
„Meie aja kangelased" on Perling ja Raag ning terve rida teisi, avalikkusele vähem tuntud süvariigi esindajaid poliitilises nukuteatris. Kõik nad hoolitsevad „jonnakalt" – nende endi väidete kohaselt – rahva heaolu eest. Vaene rahvas!
Edaspidiseks soovin neile kõigile lippu kätte, trummi kaela ja pasunat ühte kohta. Pettunud EKRE valijatele, kes tunnevad ennast praeguste valimiste tulemuste pärast õnnetutena võib soovitada aga koonduda veelgi tihedamalt oma erakonna ümber ja jätkata võitlust, sest hullem on vastupanuta kapituleerumine globalismi ja neomarksismi hiiliva koletise ees.
Kui inimene kaotab võitlustahte oma põhimõtete eest, kaotab ta tegelikult kõik.