Õigusteadlase Hans Mahncke sõnul on Euroopa autoritaarsed valitsused eesotsas Saksamaaga Ameerika Ühendriikide aseriigisekretäri Sarah B. Rogersi hurjutamise kõiges ära teeninud.
Taust: Rogers kurjustas 15. jaanuaril ühismeedias Saksamaaga, kuna riik muutub järjest totalitaristlikumaks. Tegemist on ühe Euroopa Liidu juhtriigi ja kaudsemalt kogu euronomenklatuuri alandamise ning naeruvääristamisega läänemaailma hegemooni tipppoliitiku poolt.
Aseriigisekretäri postitus on märkimisväärne mitmel tasandil. Kõigepealt on diplomaatiline mõõde, millises valdkonnas Ameerika Ühendriikide aseriigisekretär ei tohiks nimetada asju õigete nimedega. Samas kui inimesed, kes nõuavad lugupidamist niisuguste ajast ja arust kokkulepete vastu, on needsamad poliitkud ning aparaaditöötajad, kes kardavad rahvast ja rõhuvad oma inimesi järjest türanniseerivama tsensuuriga, siis on nad minetanud igasuguse õiguse sellistele viisakustele. Hõlbus on ette kujutada Saksamaa nomenklatuuri, kes saavad šoki ainuüksi osutatud postitust lugedes.
Siis on postitusel taktikaline pool. Sarah Rogers teab väga hästi, et teemad, millest ta kirjutab, pole Saksamaal lubatud kõne. Mis on põhjus, miks ta nii jämedas kõnepruugis ja jõuliselt sõnumi esitab. Tegemist oleks nagu Saksamaa valitsuse õrritamisega, et see reageeriks. Sellise lähenemise sisu on vastupidine peenele veenmisele (mis ei töötanud). Selle asemel esitab aseriigisekretär Saksamaa valitsusele väljakutse, et see teda ründaks, mis muudaks nende rõhumise veel rohkem nähtavaks ja kujutaks enese hukkamõistu.
Samuti on sõnumis sügavam ajalooline sõnum. Ameerika Ühendriigid ei ohverdanud oma sõdurite verd ja varandusi Teise Maailmasõja ajal ning peale seda Saksamaa vabastamiseks selleks, et sakslased saaksid erineval ettekäändel libiseda tagasi autoritaarsete harjumuste man. Kui Saksamaa siiski arvab, et sellel on õigus nii teha, siis ei peaks see selle juures eeldama, et Ameerika Ühendriigid niisugused asjad andeks annavad elik vaikivad. See ajastu on möödas.
Sellest, millega Rogers osutatud postitusi tehes hakkama sai, võiks kirjutada terve essee. Selle juures peab tõdema, et antud lähenemine lasi ennast liiga kaua oodata ja midagi sellist ei saaks juhtuda kui Donald Trump poleks imelisel kombel taas valimisi võitnud. Ükskõik millise teise valitsuse all oleks kõik jätkunud tavaviisil, autoritaarsusesse libisemine oleks tähelepanuta jäetud ja niisugustele arengutele vältimatult järgneva segaduse koristamine jäetud tulevaste põlvede mureks.
Tõlkis Karol Kallas