Ameerika Ühendriikide riigisekretär Marco Rubio selgitas Müncheni julgeolekukonverentsil kuulajatele üle maailma, sealhulgas Euroopa korporatistliku ühispartei nomenklatuurile, et USA ei kavatse Euroopa allakäiku pealt vaadata.
Alljärgnev on Rubio kõne osaline tõlge.
Kui käesolev konverents toimus esimest korda [1963. a.] oli kommunistlik Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit selle võimsuse tipus. Kaalul oli tuhandete aastate pikkuse lääne tsivilisatsiooni saatus. Toona polnud võit sugugi kindel. Kuid Euroopat ja Ameerika Ühendriikide ühendas ühine eesmärk. Euroopat ja Ühendriike ei ühendanud ainult see, mille vastu võideldi; ühendas mille nimel seda tehti. Üheskoos osutusid Ühendriigid ja Euroopa võidukateks ja kontinent ehitati taas üles.
Kurikuulus müür, mis raius Saksamaa kaheks, kisti maha ja koos sellega kurjuse impeerium ning ida ja lääs said taas üheks. Paraku osutatud triumfist tingitud eufooria tõi kaasa ohtlikku luulu: jõutud ollakse "ajaloo lõppu", et igast riigist saab liberaalne demokraatia, et ainult kaubavahetuse ja majanduslikud sidemed asendavad riikluse; et reeglitepõhine maailmakord – mis on ülekasutatud oskussõna – asendab nüüd riiklikud huvid; et elatakse piirideta maailmas, kus kõik inimesed on maailma kodanikud.
"Ajaloo lõpp" oli rumal idee, mis eiras nii inimloomust kui rohkem kui 5000 aastat kirja pandud inimkonna ajalugu.
See oli rumal idee, mis eiras nii inimloomust kui rohkem kui 5000 aastat kirja pandud inimkonna ajalugu. Mis on läänele läinud väga kalliks maksma. Sellises luulus elades võttis lääs omaks dogmaatilise vaate vabale ja tõkestamata kaubandusele, seda isegi ajal kui teatud riigid kaitsesid [tollidega] oma majandust ja toetasid enda ettevõtteid, milline olukord seadis lääne majanduse halvemasse seisu. Mis tõi kaasa lääneriikide tehaste sulgemise, suure osa selle ühiskondade tööstusest vabastamise, miljonite töölis- ja keskklassi töökohtade viimise ülemeremaadesse ning andis kontrolli kriitiliselt tähtsate tarneahelate üle lääne vaenlaste ja konkurentide kätte.
Lääs andis järk-järgult järjest suurema osa iseseisvusest allhanke korras rahvusvahelistele institutsioonidele. Samal ajal investeerisid paljud lääneriigid tohututesse heaoluühiskondadesse, tehes seda kaitsevõime arvelt.
Kliimakultuse maharahustamiseks on lääs kehtestanud energiapoliitikad, mis muudavad lääne inimesed vaesemaks. Seda hoolimata asjaolust, et lääne konkurendid kasutavad nii naftat, kivisütt ja maagaasi ning kõike muud – seda mitte ainult oma majanduste käitamiseks, vaid lääne majanduste vastu.
Soovides luua piirideta maailma, avas lääs oma piirid enneolematule massisisserände lainele, mis ähvardab selle ühiskondade sidusust, kultuuri jätkuvust ja inimeste tulevikku. Neid vigu tegi lääs koos ja nüüd, üheskoos, tuleb [poliitikutel] oma inimestele tunnistada, et see oli viga ning liikuda edasi, ehitada [ühiskonnad] uuesti üles.
Inimene, kes asustas ja ehitas üles minu sünniriigi, saabus Põhja-Ameerikasse kandes püha pärandina oma esivanemate usku Kristusesse, mis kujutab murdumatut sidet Uue- ja Vana Maailma vahel.
Sest Ameerika Ühendriigid ja Euroopa kuuluvad kokku. Ühendriigid loodi 250 aastat tagasi, kuid juured said alguse siin kontinendil pikka aega enne seda. Inimene, kes asustas ja ehitas üles minu sünniriigi, saabus Põhja-Ameerikasse kandes püha pärandina oma esivanemate usku Kristusesse, mis kujutab murdumatut sidet Uue- ja Vana Maailma vahel.
Euroopa ja Ameerika Ühendriigid on ühe tsivilisatsiooni osa – lääne tsivilisatsiooni. Euroopa ja Ameerika Ühendriigid on teineteisega seotud kõige jõulisemate sidemetega, mida riigid võivad jagada, mida on sepistanud sajandid jagatud ajalugu, usk Kristusesse, kultuur, pärand, keel, esivanemad ja ohvrid, mida meie esiisad tõid ühise tsivilisatsiooni nimel, mille pärijateks on tänased lääne inimesed.
Euroopa ja Ameerika Ühendriigid on seotud vaimselt ja kultuuriliselt. Ühendriigid soovivad, et Euroopa oleks tugev. Ühendriigid usuvad, et Euroopa peab jääma ellu, sest eelmise sajandi kaks suurt sõda kujutavad ajaloo alatist meeldetuletust, et lõppeks on Ühendriikide saatus alatiseks kokku põimitud Euroopa omaga. Sest Ühendriigid teavad, et Euroopa saatus on nende jaoks tähtis.
Tarneahelate iseseisvuse kaotus oli rumal, kuid vabatahtlik majanduse ümberkujundamine.
Riikide tööstusest vabastamine polnud vältimatu. See oli teadlik poliitiline valik, aastakümnete pikkune majanduslik ettevõtmine, mis röövis lääneriikidelt nende jõukuse, nende tootmisvõimsuse ja nende sõltumatuse. Tarneahelate iseseisvuse kaotus ei juhtunud tänu jõukale ja täie tervise juures olevale maailmakaubandusele. See oli rumal. See oli rumal, kuid vabatahtlik majanduse ümberkujundamine, mis muutis lääneriigid nende vajadustest sõltuvaks teistest ja ohtlikult kriisidest haavatavaks.
See ei ole võõraviha kui soovitakse kontrollida, kes ja kui palju sisenevad riiki. See ei ole viha. See on põhimõtteline riikliku iseseisvuse tegu. Kui seda keeldutakse tegemist, siis on tegu poliitikute kõige algelisemate kohustuste eiramisega kodanike ees. See [massisisseränne] on otsene oht lääne ühiskondade koetisele ja tsivilisatsiooni ellujäämisele.
Lõppeks ei ole enam võimalik seada nõndanimetatud maailmakorda ettepoole oma inimeste ja riikide elulistest huvidest. Lääne loodud rahvusvahelise koostöö süsteemist ja koos üles ehitatud vana korra rahvusvahelistest institutsioonidest ei pea loobuma. Kuid neid peab reformima. Need tuleb uuesti üles ehitada.
Teisele Maailmasõjale eelnenud viiel sajandil lääs laienes. Selle misjonärid, selle palverändurid, selle sõdurid, selle maadevastajad lahkusid siinsetelt kallastelt, ületasid ookeaneid, asustasid uusi maailmajagusid, ehitasid üles tohutuid üle maakera ulatuvaid impeeriumeid.
Kuid 1945. aastal, esimest korda alates Christoph Kolumbuse ajast, hakkas see kokku tõmbuma. Euroopa oli varemetes. Pool selle elanikest elas raudse eesriide taga ja ülejäänute puhul paistis, et nendega juhtub peatselt samamoodi. Suuri lääne impeeriumeid tabas taandumine, mida kiirendasid jumalatud kommunistlikud revolutsioonid ja kolonialismi vastased ülestõusud, mis kujundasid maailma ümber ja laotasid punase sirbi ja vasara tulevastel aastatel üle tohutute maa-alade.
Sellisel taustal, toona, nagu ka täna, uskusid paljud inimesed, et Lääne valitseva seisundi ajastu on jõudnud lõpule ja lääne tulevik on määratud olema möödaniku nõrk kaja. Kuid üheskoos, meie eellased tuvastasid, et allakäik on valik ja see oli valik, mida nad keeldusid tegemast. Lääs tegi seda üheskoos korra varem ja see on ettevõtmine, mida president Donald Trump ja Ameerika Ühendriigid soovivad koos Euroopaga uuesti täide viia.
Ameerika Ühendriigid ei soovi, et selle liitlased oleksid nõrgad, sest selline olukord muudab nõrgaks samuti Ühendriigid. Ühendriigid soovivad omale liitlaseid, kes suudavad ennast kaitsta nii, et ükski vaenlane ei tunne kiusatust proovida järele lääne kollektiivset tugevust. See on põhjus, miks Ühendriigid ei soovi, et liitlasi aheldaks süü ja häbi. Ühendriigid soovivad liitlaseid, kes on uhked oma kultuuri ja pärandi üle. Kes saavad aru, et nii Euroopa kui Ameerika Ühendriigid on ühe ja sama, suure ning õilsa tsivilisatsiooni pärijad. Kes koos Ühendriikidega soovivad ja on võimelised seda kaitsma.
Ameerika Ühendriigid pole mitte kuidagi huvitatud olemisest viisakad ja korralikud lääne juhitud allakäigu haldurid.
Mis on põhjus, miks Ameerika Ühendriigid ei soovi, et selle liitlased üritaksid endale ära põhjendada katkise status quo, vaid tunnistaksid omale asju, mida on vaja selle korda tegemiseks. Sest Ameerika Ühendriigid pole mitte kuidagi huvitatud olemisest viisakad ja korralikud lääne juhitud allakäigu haldurid. Ühendriigid ei soovi eraldumist, vaid vana sõpruse uuesti ellu äratamist ja inimkonna ajaloo kõige suursugusema tsivilisatsiooni uuendamist. Ühendriigid soovivad jõulist liitu, mis tunnistab, et lääne ühiskondasid ei vaeva ainult hulk halbu poliitikaid, vaid lootusetuse ja enesega rahulolu nõrkus. Ühendriigid soovivad liitu, mis ei ole tardunud hirmust tegevusetuks. Mis ei karda kliimamuutuseid, sõda ja tehnoloogiat. Ühendriigid soovivad liitu, mis tormab julgelt tuleviku suunas. Ainukene hirm, mida peab pelgama, on hirm häbi ees kui oma riike ei jäeta lastele uhkemate, tugevamate ja rikkamatena.
Seega ajal kui pealkirjad meedias kuulutavad atlandiülese ajastu lõppu, olgu kõigile üheselt selge, et selline pole Ühendriikide eesmärk, ega soov. Sest ameeriklaste jaoks võib olla nende kodu küll läänepoolkeral, kuid nad jäävad alati Euroopa lasteks.
Tõlkis Karol Kallas