On põhjust küsida: miks ei soovi valimisinstitutsioonid reeglitest kinni pidada ja miks jätab nende tegevus mulje soovist valimisvaatlejatele nende plangu taga mängitav roll kätte näidata, küsib sotsiaalmeediaväljaande "Valija Hääl" toimetaja Andres Aule.
Tundub veider küsimus, aga põhjust küsida on.
Valimisteenistuse juht Arne Koitmäe ütles 26. jaanuaril riigikogu ruumides korruptsioonivastase erikomisjoni istungi järel toimunud arutelul: „Kõigepealt ma tahan öelda, et see, mida MTÜ Ausad Valimised läbi viis valimiste käigus – ehk siis need ründed e-hääletamise süsteemi vastu – need kõik tuvastati. Need on ka audiitori raportis kirjas, igaüks võib sealt ise lugeda, mis need põhjused olid".
Audiitorite raportis selliste rünnete kohta siiski midagi ei paista. Valimisvaatlejad, keda see MTÜ ühendab, ei ole enda teada e-hääletuse süsteemi rünnanud ja mingeid tõendeid selle kohta ei ole.
See avaldus, vaatlejate nimetamine ründajateks ei olnud midagi väga uut, vaid kajastas valimisteenistuses arvatavasti välja kujunenud suhtumist vaatlejatesse. Ja järjest süvenevat vastasseisu valimiskomisjoni, valimisteenistuse ja valimisvaatlejate vahel.
Kõrvalt vaadates tundub nii: vaatlejad soovivad, et valimiste normid ja eeskirjad oleksid valimiste tähtsusele kohaselt täpsed ja punktuaalselt järgitud. Valimisinstitutsioonid aga näivad ajavat „oma jope" poliitikat.
Suhtumine näib olevat selline: Vaatlejate pinin on mõttetu kius, obstruktsioon ja pasteet. Rahvusvahelist viisakalt sõnastatud kriitikat serveerime Eesti inimestele kui välismaalt tulnud kiitust. Kõik asjatundjad tunnevad meil siin nii asja kui ka kõiki teisi asjatundjaid. Loome Eesti digitiigri e-edulugu. Kõik on meil täiesti turvaline, selle tõenduseks piisab meie autoriteetsest kinnitusest. Näiteks isikuandmeid ja nendega seotud protsesse häälte töötlemise arvutites kaitseme kõigi pilkude eest. Iga punkti ja koma ei ole vaja seejuures taga ajada, sest e-hääletust programmeerivad ja korraldavad oma ala profid, meie oma Eesti inimesed.
Pakun, et ka Hermann Simmi (omaaegne kaitseministeeriumi riigisaladuse kaitse osakonna juhataja, hiljem riigisaladuste reetmise eest süüdimõistetu) suhtuti kunagi kui professionaalsesse Eesti oma inimesse, osasse meie n-ö eduloost.
Siiski on valimisvaatlejad seadusega ette nähtud institutsioon. Nagu riigikohus on öelnud: „Vaatlejad mängivad olulist rolli selles, et valimised toimuksid valimispõhimõtteid järgides ja oleksid lõppkokkuvõttes demokraatlikud."
On kõnekas, et riigikohus on nimetanud seda „rolli mängimiseks", kui muud teha ongi vaatlejatel keeruline. Nende avaldusi ja etteheiteid jäetakse valimiskomisjonis sisuliselt käsitlemata, kui vähegi võimalik.
Kiusakas etteteatamine viimasel hetkel
Kõnekas on ka hiljutine näide: 19. veebruaril kell 9 alanud elektroonilisest valimiskomisjoni koosolekust teatati üldsusele ette veebis samal hommikul arvatavalt kella 7.30 ja 8.00 vahel.
Valimisseaduse järgi on igaühel õigus vaadelda valimiskomisjoni tegevust ja toiminguid. Valimisvaatleja Sulev Švilponise sõnul kehtib praktikas üldiselt nõue, et valimiskomisjoni koosoleku vaatlemisest huvitatud peavad oma osavõtusoovist teada andma vähemalt tund enne koosoleku algust.
Kujutlegem end valimisvaatlejateks. Meie tegevus ei ole tasustatud, see on vabatahtlik ja avalikes huvides. Selleks et vaadelda valimiskomisjoni tegevust 19. veebruari koosolekul, oleksime pidanud lakkamatult jälgima veebilehte https://valimised.ee, tabama koosolekupäeval enne kella kaheksat hommikul sinna ilmunud teate kell 9 algava koosoleku kohta ning saatma vaatlemissoovi samuti enne kella kaheksat. Nõuab päris palju pühendumust, kas pole?
Arvan, et selline asjade korraldus, nii lühike etteteatamine ei vasta sisuliselt seaduse nõuetele. Miks olid asjad nii korraldatud? Pakun vastuse: selleks, et hoida ära valimisvaatlejate ilmumist koosolekule.
Taas pöördumine riigikohtusse
Riigikohtule on sel teemal äsja edastatud kolm valimiskaebust. Valimisvaatlejate MTÜ Ausad Valimised, keda esindab Märt Põder, ei pea õigeks, et ta ei saanud osaleda 19. veebruaril valimiskomisjoni koosolekul, kus arutati tema kaebust selle peale, et valimisteenistus ei edastanud talle valimiste hindamiseks vajalikke andmeid auditirakenduse veaolukordade jm kohta.
Valimisvaatleja Kaspar Kartanas palub tunnistada õigusvastaseks toimingu, millega teatati valimiskoosoleku toimumisest samal päeval paar tundi kuni üks tund enne koosoleku algust. Ta peab seda liiga lühikeseks, et vaatlejad saaksid mõistlikult koosolekut vaadelda, ja seetõttu samaväärseks valimiskomisjoni koosoleku salajaseks kuulutamisega. Valimisvaatleja Sulev Švilponis heidab ette, et 19. veebruari koosolekust etteteatamine jäi liiga lühikeseks ja et teda ei lastud ka 16. veebruaril valimiskomisjoni koosolekule, ehkki ta oli aegsasti valmistunud, endast teatanud ja ootas sisselubamist.
Neid kaebusi asub arutama riigikohus ning teeb loodetavasti õiglase ja mõistliku otsuse. Ent olenemata sellest, mida Riigikohus otsustab, ei tõota valimisvaatlejate ja valimisinstitutsioonide vahelised pinged leeveneda. Võib-olla ei oleks seda olukorda tekkinud, kui valimisinstitutsioonid oleksid soovinud päriselt vaatlejaid kuulata, nende kriitilisi märkusi tõsiselt võtta ja teha nendega sisulist koostööd.
On põhjust küsida: miks ei soovi valimisinstitutsioonid reeglitest kinni pidada ja miks jätab nende tegevus mulje soovist valimisvaatlejatele nende plangu taga mängitav roll kätte näidata? Demokraatlikus õigusriigis ei peaks nii olema.