Käskivast kõneviisist, millega kutsutakse vaatajaid või valijaid osalema, torkab silma tõsiasi, et kutsujad ise suhtuvad kutsutavatesse nagu kõntsa või loomakarja, keda sügavalt põlatakse ja halvustatakse, kirjutab Jüri Kotšinev.
Kohaliku inforuumi on juba ammu täitnud kõikvõimalikud politiseeritud üleskutsed, mida on peale kohalike poliitiliste organisatsioonide ja liikumiste hakanud kasutama ka igasugused reklaamiettevõtted, koolituste läbiviijad ja loomulikult kultuuriürituste korraldajad.
Lugedes meediaveergudelt selliseid üllitisi, mis kannavad pealkirju „Kas sina juba…", „Mis sa veel passid…" või „Kus oled sina?" jne., tekib lugejal, kes sellist „pöördumist" loeb, esmalt küsimus, kes sellises kärkivas kõneviisis tema poole pöördub.
Tegelikult ei olegi tegemist pöördumisega, vaid kärkivas kõneviisis esitatud haukuva käsutooniga, mis on juba ette süüdistav ja läbilugemise hetkest alates justkui süüdistuse ettelugemine lugejale. Kas selline toon ja sellised sõnad on kohased selleks, et inimesed, kes selliseid pöördumisi loevad või kuulevad, teeksid nii, nagu pöördujad tahavad, ma ei tea, aga ma tean kindlalt seda, et lugedes taolist „reklaami" võib adekvaatne reaktsioon loetule olla ainult selline: „Vale toon, valed sõnad, nii ei pöörduta kellegi poole."
Kui vaadata edasi seda, kes on taoliselt reklaamitavate ürituste taga, pole midagi imestada, et reeglina on sellisteks reklaamivateks kooslusteks poliitilised jõud või neid mõneti matkivad „kultuuriedendajad".
Käskivast kõneviisist, millega kutsutakse enda üritustest vaatajatena osalema rahvast ehk siis kuulajaid, vaatajaid (publikut) või siis valijaid (valimiste puhul), torkab silma tõsiasi, et kutsujad ise suhtuvad kutsutavatesse nagu kõntsa. Suhtutakse nagu loomakarja, keda ise samal ajal sügavalt põlatakse ja halvustatakse, unustades ära, et ilma selle „raffata", ilma publikuta ei ole etteastujad (näitlejad, performaatorid, lauljad jne.) mitte keegi.
Rahvas publikuna teeb laval toimuvast etenduse või kontserdi. Ilma rahvata ehk publikuta on iga laval toimuv üritamine läbi kukkunud ettevõtmine. Ilma valijateta ei ole ühtegi poliitilist liikumist, sest neid ei valita ilma rahvata, kes nende poolt hääletaks, mitte kuhugi ja nad oleksid poliitiliselt mõttetu ballasti rollis kohalikul poliitmaastikul.
Sageli, väga sageli on poliitiline teater pannud seljad kokku näitekunsti kollektiividega, kuna aetakse ju ühte asja. Seda on nimetatud Eesti jõuliseks ja „agressiivseks suunamiseks" tuleviku poole, mis välistaks Eesti „vajumist" mineviku „süngesse mülkasse".
Mülkasse vajumise põhjustajateks ja suisa sinna mülkasse ajajateks on peaaegu alati tembeldatud kõiki konservatiivseid jõudusid ja liikumisi, mis julgevad progressivistide suureks meelehärmiks olemas olla.
Mäletatavasti tõusis peale sügisesi kohalikke valimisi pealinnas võimult mahavalitud parteide esindajate poolt tugev kisa ja ahastav kaebehääl. Uut Tallinna valitsust süüdistati tagurluses ja elu „kinnikeeramises". Küll nõuti uuelt linnavalitsuselt vana linnavalitsuse toetajate poolt „rohelise pealinna ja putukaväilade" arendamise jätkumist, küll trammitee läbisurumist Liivalaia tänavat pidi teadmatusse, küll muude mõttetuste nagu „puhkealad" ja kitsendatud liiklusarterid arendamise jätkumist.
Nende nõudmiste kärkiv ja tige toon meenutas mulle väga sama tooni, mis on kostnud „sotsiaalteatrit" ja muid kunstiprojekte reklaamivate kutsungite ja klippide toonis. Kui trammiteede rajamist ei kusagilt mitte kuhugi üritatakse näidata kaasaegse linna ehitamise üldrahvaliku ettevõttena ja peetakse selliste projektide teostumise garandiks sotsiaaldemokraate ja Ossinovskit isiklikult, siis on selge, et vasakpoolsed koos oma liitlaste globalistide ja rohehulludega ei kavatse oma positsioone ühiskondlikul areenil iialgi loovutada.
Poliitiline teater põimub laval esitatud näitekunstiga üha enam ja vahel ei ole võimalik teha vahet etendustel, mida antakse reformarite ning kahesajaliste ühise näitetrupi liikmete poolt riigikogusaalis, nende etendustega, mida antakse kõikvõimalike „arenade" ja „hall`ide" plekist angaarides.
Agressiivne müügitaktika, mis toetub sama agressiivsele müügistrateegiale on tavakodanike suhtes ülbe, halastamatu ja alati süüdistav. Noorepoolsed „müügimehed" ei ole veel inimesteks kujunenud, aga juba nad püüavad oma kiledate, põrsaste ruigamist meenutavate häältega vaeseid ohvreid kaubanduskeskustes ja tänavatel.
Viimane müügitaktika on tavaliselt aktiivrelvastusse võetud enne valimisi. Kõigepealt antakse ohvrile puuga pähe ja siis antakse selgelt mõista, et ohvri ainus võimalus seekord pääseda on nõustuda müügimeeste poolt pakutavaga ja olla elus edaspidi tasane ja tubli ning alluda alati müügimeeste ja reklaamiagentuuride truu ja usina alamana.
Poliitilise ja ühiskondliku või sotsiaalteatri poolt rahvale kaela kallatav sisu jääb minust väga kaugele, kuna mind ei huvita, mida mõtleb ja kuidas ennast tunneb kaasaja loomeinimeste lipulaev või lipp või trumm või pasun, kes üle mitme-mitme aasta uue üllitise lavale toob.
Poliitilise lavakunstiga on aga teised lood. Siin ei saa lihtsalt asja enda jaoks välja lülitada, kuna siis jäävadki võimutsema sellised erakonnad nagu Eesti 200 ja Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid.
Kui inimesed ei soovi näha oma kukil riigis praegu valitsevaid parasiite, tuleb neid rohkem mitte valida, nagu ei valitud enam pealinna võimutippu kahesajaseid ega reformareid ning sotsiaaldemokraate.
Mõelge inimesed, mõelge ja tehke oma valikud, kui saabub valimiste aeg.