Soome kõrgeima kohtu ilmselge ideoloogiline ülekohus Päivi Räsäneni suhtes on suure hädaohu märk, kirjutab Malle Pärn.
Kas kväärid ja uusliberaalid on lootusetult kaotanud igasuguse mõtlemisvõime?
Kas me tõesti ei saagi enam ühiskonnas mingit rahumeelset kompromissi leida?
Olen kirjutanud väga palju artikleid, kus ma olen püüdnud seda kultuurisõda mõistuslikult analüüsida, aga mõistlikkus ei näi kuuluvat liberaalsete väärtuste hulka. Mul on tunne, nagu räägiksin ma kivimüüriga.
Eks ma pea siis jätkama. Alustame terminoloogiast.
Me peame tõsiselt arutama ja kaaluma neid liberaalide valelikke uustermineid, et otsustada, kas me anname neile mingi koha meie õigekeeles, kas nende kasutamine on õigustatud või peaksime nad hoopis oma igapäevakeelest välja viskama kui eksitavad ja segadusttekitavad valeterminid.
Me peame hakkama rääkima ühtset eesti keelt! See on ühe targa rahva normaalse vastastikuse suhtlemise ainuke võimalik alus. Kui me tahame veel taastada olukorda sellest ajast, kus me suutsime omavahel normaalselt, ilma kaklemata, suhelda.
Sallivus ja sallimatus. Nende kahe valetermini alusele on ehitatud tänapäeval suured konfliktid ja vastuolud. Ja lõpmata suur hulk valesid.
Paneme need narrid sõnakamakad ükskord ometi paika. Ja lõpetame lollused. Talumine ja tolerantsus. Neid termineid ei saa tarvitada inimestevaheliste suhete reeglistamiseks. Normaalses riigis. Kilplaste riigis võib-olla. Kas me tahame olla kilplased?
Mina näiteks arvan, et tsiviliseeritud inimesed peaksid üksteisest lugu pidama, mitte üksteist "sallima". Inimlik ühiskond ju seisab vastastikusel lugupidamisel ja usaldamisel? Suur osa meist usub ju, et inimene on Jumala looming? Või vähemalt suur osa inimestest? Et tal on peale nähtava keha ka hing ja vaim.
Kogu see elgebeteiku-inimeste süsteem ja sellele riikliku erikohtlemise nõudmine (majandusministri kaheaastane (euro)tegevuskava) on ju äärmiselt alandav! Kas need seksuaalid on mingi sügava vaimupuudega inimesed, kes vajavad igal tasandil erikohtlemist, milleks on vajalik koguni eriline väljaõpe ja järelvalve lausa kõikides instantsides? Või on nad ärritudes ohtlikud ja vägivaldsed, et neid on vaja õrnasti kohelda?
Sellest kavast jääb küll selline mulje. Kas ei saaks neid tähestiklasi kuidagi inimlikumalt, neid solvamata ja alandamata ka teiste inimestega võrdselt ühiskonda integreerida?
Meie põhiseadus ütleb, et kedagi ei tohi tema inimlikku väärikust alandavalt kohelda. Põhiseadus peab olema igale kodanikule püha.
Inimesi ei tohi alandada (ja liigitada) vaid alakeha- või mõnuinimesteks, hinge ja vaimuta seksuaalideks!
Lugupidamine tuleb ära teenida, see on tõsi. Keegi ei saa nõuda, et temast peaks lugu inimene, keda ta ise solvas, kelle ta paljaks röövis, kelle suhtes ta vägivalda tarvitas. Ta ei saa temalt kuidagi nõuda ka enda suhtes sallivust.
See, kes teist inimest oma suva järgi "homofoobiks" või tagurlaseks sõimab, ei vääri selle sõimatu sallivust, lugupidamisest rääkimata. Teise inimese alusetu pahatahtlik solvamine on vaimne vägivald. Alandamine. Mis on põhiseadusega keelaatud.
Miks sallivuslased endalt ja teistelt sallivuslastelt teiste suhtes sallivust ei nõua? Miks siin äkki see avatus ja võrdne kohtlemine ära kaob?
Igaühel on õigus oma isiklikule maailmavaatele, oma elu jooksul omandatud või valitud põhimõtetele. Kellelgi ei ole õigust kaasinimest tema maailmavaate pärast alandada või halvustada. Kui ta ei ole sellest lähtuvalt kellelegi otsest kurja teinud.
See inimene, kellele on vastuvõetamatud suguelulised kõrvalekalded inimese loomulikust bioloogiast ja selle erisusega avalik uhkustamine, ei ole mingi foob ega vihkaja ega tagurlane! Tema elab niisuguses väärtussüsteemis ja kellelgi ei ole õigust teda selle pärast hukka mõista ega halvustada!
Kuidas küll on seda nii raske mõista? Kas meil ongi nüüd kaks erinevat tõugu inimloomi?
Vikipeedia: "Sallivus ehk tolerantsus on inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada või/ja usaldada harjumuspärasest erinevaid arvamusi, uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid, ideoloogiaid või kultuure üldse. Sallivus ei pruugi alati tähendada heakskiitu või mõistmist, kuid enamasti sisaldab austust."
See seletus on loomulikult uue ideoloogia vaimusünnitis, sest see uus "sallivus" on liberaalse demokraatia (väljamõeldud) väärtus. Tavakeeles on sallivus lihtsalt üks omadus, mis ei ole iseenesest väärtus, sest tema kasulikkus või kahjulikkus oleneb sellest, mida või keda sallitakse või ei sallita.
Seda, kes vägivallaga oma isiklikele veidrustele üleüldist sallivust nõuab, ei ole mingit põhjust austada. Mille eest? Inetu käitumise eest? Sallivuse nõudmine peab olema teaduslikult põhjendatud. Meil seda ei ju põhjendata. Isekus ei ole mingi väärtus.
Pange tähele: "tunnustada harjumuspärasest erinevaid" – aga miks ainult neid? Miks ei kuulu selle sallivuse alla võimelisus taluda ja tunnustada seda, mis on harjumuspärane?
Sellest seletusest ju nähtub, et see niinimetatud sallivus on tõesti uus tavaühiskonnaga sõdiv ideoloogiline (liberaalide) termin. Sellel pole midagi tegemist inimliku võrdse kohtlemisega ega ühiskondliku harmooniaga, ammugi mitte inimliku lugupidamisega, see on ilmselge eelisseisundi kujundamine teatud gruppidele, kes soovivad oma eluviisid seada ühiskonnas valitsevatest reeglitest ja väärtustest väljapoole, nii-öelda (nende meelest) tavainimestest kõrgemale.
Liberaalseks sallivuseks ei loeta ju üleüldist, igasuguste erinevate arvamuste ja hoiakute, vaid ainult "harjumuspärasest erinevate" tunnustamist. Selline "salllivus" sobib ainult liberaalsete "väärtuste" hulka, ühiskonnale sellest mingit hüvet ei sünni.
Traditsioonid ja kultuur allutatakse selle terminiga liberaalsele režiimile. Traditsioone ja kultuuri austav inimene sildistatakse sallimatuks tagurlaseks. Tema suhtes ei nõuta kelleltki mingit sallivust. Vastupidi: teda ei tohi sallida! Miks teda tohib mõnitada ja halvustada?
Kõige sallimatumad on meie ajal just need, kes teistelt oma isiklike himude suhtes seda uut sallivust nõuavad.
Kuni need sallijad ise ei hakka sallima tavalisi (endast erinevaid) inimesi ja meie traditsioonilist kultuuri, ei ole meil mingit alust ega põhjust sallida nende suguelulisi erinevusi.
Ent isegi Vikipeedia ütleb ka seda, et "Sallivus ei pruugi olla üksnes positiivne nähtus." Sallivuse positiivsus ju oleneb sellest, kas sallitakse inimesele (ühiskonnale) kasulikku või kahjulikku nähtust.
Pahe sallimine ei ole positiivne nähtus. Vooruse või moraalsuse mittesallimine ei ole positiivne nähtus.
Kas inimesed on alati suutelised objektiivselt hindama, kas nende sallitav nähtus on hea või halb? Mis saab siis, kui terved riigid hakkavad nõudma halbade nähtuste sallimist ja heade mittesallimist?
Väga paljude inimeste meelest me olemegi jõudnud sellisesse olukorda. Päivi Räsäneni juhtum näitab just seda.