Tänapäeval näeme paljusid pürgimas tulusatesse ametitesse. Omaette küsimus – mille nimel nad pingutavad? Ennast ülendades ja võideldes glamuursete-nomenklatuursete ametikohtade eest, hävitatakse mitte üksnes enda hing, vaid ka rahva tulevik, kirjutab Roland Tõnisson.

… annab ka mõistuse. Vana ja tuntud ütlus, milles väljendub valearusaam nii Jumalast kui mõistusest.

Mitte iga amet ei ole Jumala and. Tegelikkuses on isehakanute populatsioon meie ajal ilmselt maailmaajaloo kõrgeim. Ja väga vähesed nende seast, kellele Jumal on andnud võimalused, suudavad jääda Inimeseks ja näha oma andeid ligimese, või siis kaaskondlase, teenimise vahenditena.

Inimsaatused on vahel äärmiselt põnevad. Nagu ütlevad meie põhjanaabrid soomlased: „Inimese elu on uskumatum kui muinasjutt." Nii see tõesti ongi. Vahel tõuseb inimene vaesusest riigijuhiks – sellekski on erinevaid teid. Vahel sünnib inimene siia ellu „hõbelusikas suus" ja temast saab suure äriimpeeriumi juht või monarhia jätkaja.

Vanas Bütsantsis nimetati keisrikojas ilmavalgust näinuid „purpurissündinuteks." Mõned neist tugevdasid riiki, teised viisid riigi hukatusse ebakompetentsuse ja ahnusega. Et mitte öelda – lauslollusega. Hoolimata sellest, et nad olid „purpurissündinud."

Jumal laseb inimesel siia ilma tulla ja annab talle vabaduse teha valikud. Inimene teeb valikuid alates varasest lapsepõlvest kuni sügava vanaduseni. Kui tal on piisavalt mõistust, analüüsib ta ise ennast ja oma valikuid. Kui inimesel on piisavalt südametunnistust, paneb ta ise käe ette endale, et mitte kahjustada ennast ja teisi.

Kui inimesel on piisavalt südametunnistust ja ligimesearmastust, siis ta kahjustab pigem ise ennast, kui sellest on teistele kasu. Tänapäeval näeme paljusid pürgimas tulusatesse ametitesse. Selles ei ole ju midagi halba kui inimene pingutab tuleviku nimel. Omaette küsimus – mille nimel ta pingutab?

Peterburi linnas elas kunagi vaimulik Ioann Sergijev, keda tuntakse Kroonlinna Johannesena. Ta on kuulutatud pühakuks. Esimese eestlasest õigeusu piiskopi Platon Kuhlbuschiga sidus neid isiklik sõprus ja Kroonlinna Johannes olevat teinud esimesena annetuse eestlastest õigeusklike kiriku ehitamise tarbeks.

Püha Issidori kirik seisab senini Neevalinnas. Kroonlinna Johannese käest käisid läbi suured rahad. Inimesed annetasid talle, sest võisid olla kindlad nende sihtotstarbelises kasutamises. Kroonlinna Johannes ehitas Peterburgi vaestele eluasemeid ja haiglaid. Mis kõige olulisem – ta ei jaganud alati neile raha lihtsalt edasi, vaid lõi töökohti ja aitas inimestel leida tegevust.

Ta andis inimestele tagasi väärikuse, mille nad ühel või teisel moel olid kaotanud. Johannes ise sai palga keisririigi kroonukassast, ent selle rahaga läks sageli nii, et kassast koju jõudes oli ta palga juba osanud laiali jagada, ning sinod võttis vastu otsuse palgaraha välja anda tema abikaasale.

Näiteid ennastsalgavast elust on mitmeid. Anthony Ashley-Cooper sündis 1801. aastal ühes Briti impeeriumi kõige rikkamas ja mõjukamas aristokraatlikus perekonnas. Teda tunti kui lord Shaftesbury. Juba oma perekondliku tausta poolest oli ta Lordide Koja liige. Sai hiilgava hariduse Oxfordis ning perekondliku tausta tõttu olid tema ees avatud uksed kõrgeimatele riigiametitele, kuid lord Shaftesbury pühendas suure osa oma elust vaeste, laste ja tööliste olukorra parandamisele.

Ta oli sügavalt usklik evangeelne kristlane, kes uskus, et evangeelium nõuab reaalseid poliitilisi tegusid. Olles uurinud töötingimusi riigis, laskus lord Shaftesbury parlamendi tribüünidelt söekaevandustesse, slummidesse ja vabrikutesse, et näha tööstusrevolutsiooni tagajärgi oma silmaga.

See, mida ta nägi, sundis teda kuulutama sõja kogu Suurbritannia majandussüsteemile. Kaevandustes töötasid viieaastased lapsed pimeduses 14 tundi päevas ning naised vedasid neljakäpukil söevaguneid.

Lord Shaftesbury asus juhtima reformiliikumist parlamendis. Ületades vabrikuomanike tohutu vastupanu, saavutas ta 1842. aastal „Kaevandusseaduse" vastuvõtmise. Sellega keelustati igaveseks naiste ja laste töö kaevandustes. Ta võitles ka tööpäeva lühendamise eest, ning väikeste poiste kasutamise vastu korstnate puhastamisel, mis toona oli laialt levinud – lapsed pääsesid kohtadesse, kuhu täiskasvanu ei mahtunud.

Oma missiooni nimel ohverdas lord Shaftesbury karjääri. Ta keeldus korduvalt mainekatest ministrikohtadest valitsuses, kui leidis, et ametikoht seoks tal käed ja takistaks vaeste kaitsmist. Ta rahastas kodutute laste koole („Ragged schools") ning maksis kodututele eluasemete eest, viies omaenda mõisa võlgadesse.

Tema matusele tuli kümneid tuhandeid lihtsaid töölisi, kaevureid ja Londoni orbusid. Ta tõestas, et võimul ja staatusel on mõte ainult siis, kui neist saab kilp kõige kaitsetumatele. Teda peetakse siiani näiteks sellest, kuidas kõrge ühiskondlik positsioon ja mõjuvõim võivad olla kasutatud kõige nõrgemate kaitseks. Talle kuulub tsitaat: „See, mis on moraalselt ebaõige, ei või kunagi olla poliitiliselt õige. See ei tohi kunagi saada poliitiliselt õigustatuks."

India multimiljardärilt, kelle varandus ulatus omal ajal 291 miljardi dollarini, küsis raadiosaatejuht telefoniintervjuus: „Härra Ratan Tata, millal olite oma elus kõige õnnelikum?"

Ratan Tata vastas:

„Olen oma elus läbinud neli õnne etappi ja lõpuks mõistsin tõelise õnne tähendust.

Esimene etapp oli rikkuse ja ressursside kogumine. Kuid sel ajal ei saanud ma seda õnne, mida olin oodanud.

Seejärel saabus teine etapp – väärtuste ja esemete kogumine. Aga mõistsin, et ka selle mõju on ajutine ning kalliskivide sära ei kesta kaua.

Siis tuli kolmas etapp – suured projektid. Ma omasin 95% India ja Aafrika naftavarudest. Olin ka India ja Aasia suurima terasetehase omanik. Kuid selleski ei saavutanud ma seda õnne, mida olin ette kujutanud.

Neljas etapp saabus siis, kui mu sõber palus mul osta ratastoolid umbes 200 lapsinvaliidile.
Sõbra soovitusel ostsin ratastoolid kohe ära. Kuid sõber nõudis, et läheksin temaga kaasa ja annaksin need lastele isiklikult üle. Valmistusin ja läksin. Seal nägin ma oma silmadega lapsi, kellest said ratastoolide omanikud. Nägin nende laste nägudel kummalist õnnesära. Nägin, kuidas nad istusid oma ratastoolides, liikusid ringi ja mängisid – justkui oleksid nad saabunud piknikule jagama rõõmu mõne suure võidu üle.

Tundsin end sisimas väga õnnelikuna.

Kui hakkasin lahkuma, haaras üks lastest mu jalgadest kinni. Püüdsin end õrnalt vabastada, kuid laps vaatas mulle otsa ja hoidis veel tugevamalt kinni. Siis kummardusin ja küsisin: „Kas sul on veel midagi vaja?"

Selle lapse reaktsioon mitte ainult ei vapustanud mind, vaid muutis täielikult mu vaadet elule.

See väike laps ütles: „Ma tahan meelde jätta sinu nägu, et kui ma sind Taevas näen, saaksin sind ära tunda ja veel kord tänada!"

Nagu on öelnud Serbia patriarh Pavle: „Me ei saa valida oma sünnikohta, ent me võime alati teha valiku jääda inimesteks." Ja veel: „Alandada võib meid kes tahes, madalaks muuta aga mitte keegi peale meie eneste, meie sõnade ja tegude."

Sageli on nii, et ennast ülendades ja võideldes glamuursete-nomenklatuursete ametikohtade eest, hävitatakse mitte üksnes enda hing, vaid ka rahva tulevik. Näiteid ei ole vaja otsida kaugelt ja küllap hea lugeja teab isegi, kes Eesti poliitikutest poevad kas või nahast välja ja tõmbavad oma rahval naha üle kõrvade, et saada ise rohkem „feimi ja krabisevat."

„Ajad olid sellised! Mis me teha saime!" vabandavad sageli diktatuuride ja režiimidega koostööle läinud. „Ma täitsin ainult käsku! Kui mina ei oleks seda teinud, oleks teinud keegi teine!"

Saksamaa kunagine liidukantsler, nüüdne Vene oligarhide semu ja nõustaja Gerhard Schröder, raputas tudengipõlves Bundestagi ümbritseva varbaia vardaid: „Ükskord ma saan siia sisse!" Ta sai ja tegi palju selleks, et Saksamaa oleks selline allakäigumaa, nagu see täna on. Angela Merkel on vahetanud poliitilisi veendumusi alates rangest immigratsioonivastasusest kuni migrantide maaletarnimise protežeeni. Vastavalt vajadusele.

Venemaa välisminister aastatel 1910 – 1916 Sergei Sazonov, Petrogradis asuvate Briti ja Prantsuse saatkondade püsielanik, tegi kõik selleks, et Esimene Maailmasõda süttimata ei jääks. Venekeelne Wikipeedia kommenteerib seda ühe lausega: „1. augustil 1914 võttis Saksamaa suursaadiku käest vastu noodi sõjakuulutusega. Sellest, mis tegelikult toimus, saab lugeda Erik Boltowski artiklist Venemaa kolm ei-d ehk kes tegelikult Esimese maailmasõja valla päästis?.

Nii näemegi meediaveergudel tegelasi, keda presenteeritakse meile kui kaasaegseid valguse toojaid prometheuseid, kes aga tegelikkuses on herostratosed, kes soovivad saada ajalukku ükskõik millise hinnaga. Kas või kõige maha põletamisega. Sest ega nad kellestki muust, kui iseendast, ei hooli. Mitte miski peale nende isikliku käekäigu, neile korda ei lähe. Nad on empaatia endast välja peksnud, sest see on teiste inimeste elude põletamisel vaid takistuseks ja liigne sentiment.

Inimesel on ikkagi võimalus jääda Inimeseks ka keset kõige koledamaid olusid. Oli võimalik jääda Inimeseks hitlerlikes ja stalinlikes koonduslaagrites. Ja on võimalik kaotada Inimene endas ka kõige pisema võimu juures, mis kellelegi tema hinge katsumiseks osaks langeb. Paljudel, keda peetakse siin maailmas poliitika ja majandusmaailma raskekaallasteks, osutub Issanda Kohtu ees hing olema kerge kaaluga. Aga meie kõigi hinged katsutakse järgi. Selles ei ole kahtlust.

Häbisse ei jää see, kes palub endale kuningas Saalomoni kombel mitte rikkust, vaid tarkust. Ütleb ju Pühakiri sedagi (Jaakobuse 1:5): „Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse."

Aga – inimesel peab olema tarkust tarkuse palumiseks. Olgu meil piisavalt tarkust ja ausust panna käsi ette ise endale, kui hakkame kahjustama iseennast ja ligimesi.