Mõned ütlevad, et nad ei vaheta maailmavaadet, vaid kõigest erakonda. Tõsi, oma maailmavaadet nad ei vahetagi, sest see väljendub väga lihtsas põhimõttes – soovis magusalt ära elada, kirjutab Jüri Kotšinev.
1991. aasta 20. augustil võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest". 21. augustil 1991 kukkus Moskvas läbi riigipöördekatse. 22. augustil tunnustas Eesti Vabariiki Island ning 24. augustil tunnustas Eesti Vabariiki tollane Vene NFSV. 6. septembril 1991. a. tunnustas Balti riikide iseseisvust NSVL Riiginõukogu.
17. septembril 1991. a. võeti Eesti Vabariik vastu ÜRO-sse. 26. juulil 1994. a. allkirjastasid presidendid Lennart Meri ja Boriss Jeltsin Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise lepingu Vene vägede väljaviimise kohta Eesti Vabariigi territooriumilt. Viimased venelaste üksused lahkusid Eestist 1994. a. 31. augustil.
Eestis taastati 1918. aastal loodud riik, mitte ei kuulutatud välja mingit uut riikliku moodustist. Taastatud riigi põhiseaduse koostamiseks moodustati esinduskogu, mis koosnes Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi liikmetest. Mõlemast nimetatud esinduskogust valiti Põhiseaduse Assambleesse kolmkümmend liiget.
Kokku koosnes Assamblee kuuekümnest liikmest. Põhiseaduse Assamblee töötas seitse kuud. Põhiseaduse väljatöötamiseks moodustati seitse toimkonda.
Põhiseaduse töö aluseks hääletati ERSP poolt esitatud eelnõu. Assamblee esimene istung toimus 13. septembril 1991. a. Viimane istung toimus 10. aprillil 1992. a. Põhiseadus võeti vastu 28. juunil 1992. a. rahvahääletusel. Põhiseadus hakkas kehtima 3. juulil samal aastal. 1992. a. juunis toimus Eestis rahareform ja käibele tuli Eesti kroon.
Lühidalt kokku võttes oli see iseolemise algus. Uus aeg ja sellest johtuv uus olukord kohalikul poliitilisel maastikul tekitas siin maal okupatsiooni tõttu pooleks sajandiks külmutatud nähtuse – erakondade toimimise ja nende poolt läbiviidava poliitika ajamise. Need inimesed, kes mäletasid erakondade tegutsemist Eesti Wabariigi aegadel, olid taastatud riigi uueks toimimise algusajaks juba kas ammu surnud või olnud eelmise omariikluse ajal lapseeas.
Seega tuli kõike järgnevat kohalikul poliitilisel tandril teha justkui uuesti jalgratast leiutades. Ei pääsenud Eesti nendest vigadest, mida tegid omariikluse tingimustes põhjanaabrid Soomes. Läbi Põhja-Eestis nähtava Soome televisiooni oli võimalik jälgida naabrite poliitilist elu nende telesaadete kaudu, mis kajastasid Soome vaatajatele Soome Vabariigi sisepoliitikat ja välispoliitikat.
Lootus, et Eesti suudab vältida soomlaste kunagisi vigu nii ühiskonnaelu korraldamisel kui ajakirjanduses ning üldse ühiskonna ülesehitamisel, hajusid üsna pea. See on iga noore ühiskonna paratamatu lapsehaigus. Eesti rahvas iseenesest on väga vana, kuid omariikluse kogemus on eestlastel lühike. Praegustel aladel on siin elatud umbes 13 000 aastat. Soome iseolemise aeg ei ole olnud samuti eestlastega võrreldes kuigi pikk.
Vahe on selles, et kui eestlased oma iseolemise eelmisel sajandil MRP paktiga 1939. aastal kaotasid, suutsid soomlased Talvesõja ja Jätkusõjaga enda iseolemise säilitada. Mõistagi kaotati tollasele NSVL Karjala, Petsamo ning osa Lapimaast, kuid säilitati siiski iseolemine riigi ülejäänud territooriumil ega oldud alla neelatud NSVL poolt, erinevalt Eestist. See kõik on ajalugu ja seda teavad suuremal või vähemal määral enamus praeguseid Eesti kodanikke. Vähemalt peaksid teadma.
Eestis on üks eripära, mis on mulle torganud silma juba ammu ja mis ei näi sõltuvat siin parasjagu kehtivast riigikorrast ega konkreetsest valitusest. Tegemist on justkui rahvusliku karakteri eripäraga. Nimelt on lood siinpool lahte sellised, et kui mingi trend või liikumine ennast eestlaste keskel juurutanud on, siis kestab selle järgi elamine üsna pikki aastaid.
Ma mäletan, kui siia ilmusid, mõistagi soomlaste kaudu, kootud kukeharjamütsid. Neid kanti järjest aastakümneid, kui soomlased ise juba ammu sellised peakatted kui moeröögatuse unustanud olid ja uute fassongidega peakatetele üle läksid.
Sama lugu oli legendaarsete Luhta jopedega ja kuulsate kährikunahast „ajataridega" (nahast mütsid, mida ümbritses karusnahast poolring rebase või kährikunahast). Sama käis ka Karhu spordijalatsite kohta ning igat liiki kilest spordijakkide ja pükste kohta.
Peale riietuse kinnistus Eestisse väga pikaks ajaks selline trend nagu rulalauatamine, rulluisutamine, salvokelgutamine ja muu spordilähedane liikumine oma erinevates väljendusvormides. Kui sellised massilise väljanägemise ja ajaveetmise vormid siin kinnistusid, siis tiksusid nad jonnakalt pikki aastaid ja aastakümneid.
Täpselt sama pika kestvuse ja kauatoimimise fenomeni panin ma tähele kohalikus poliitikas. Erakonnad hakkasid üsna pea kasutama „vapiloomadena" tuntud ühiskonnategelasi ja avaliku elu särtsakaid kujusid oma huvides. Parteid kasutasid neid tüüpe oma reitingute tõstmiseks ja valimistel edu saavutamiseks. Nii sattusidki riigikokku endised aerutajad, telenäod, diktorid, lauljad, näitlejad jne. Sattusid ja jäidki sinna.
Huvitav on see, et selle asemel, et taoline „kaadritäiendus" ei muutnud riigikogu töö kirevamaks ega meeltlahutavaks võrreldes ajaga, kui lauljaid ja tantsijaid, ajakirjanikke veel riigikogus ei olnud. Isegi tuntud ajakirjanduse põllu kündjad ei näidanud riigikogu liikmetena üles mingit erilist sära. Nad muutusid kuidagi tuhmideks ajaveetjateks ja mugavustsooni vajunud palga väljavõtjateks. Hea seegi, et nad ausate kodanike närve ei rikkunud ega kippunud oma lõpmatult „targa" juhtimise all elu Eestis paremaks tegema.
Üks eriline liik elukutselisi riigikogulasi ja parteilasi on erakondi vahetama kippuvad vanad „vaalad". Mõni tegelane on minu kokkulugemise kohaselt suisa seitse korda erakonda vahetanud. Praegu on ta seal, kus oli oma suure tee alguses.
Üks lutikas teatas oma ülehüppamise järel, et ei vahetanud mitte maailmavaadet, vaid kõigest erakonda. Selline mehike ei saagi vahetada maailmavaadet, sest tema maailmavaade on lihtne – soov magusalt ära elada. Sellele soovile jääb selline hombre alati truuks ja leiab endaga alati „ühise keele".
Kuna deviis – „Kõik inimese heaks, kõik inimese hüvanguks!" („inimese" all peetakse silmas iseennast, ja ei kedagi teist) on kõigi taoliste ülejooksikute põhiliseks elamise ja olemise motivatsiooniks, siis soovitaks ma Riigikogu erakondade juhtidel olla ülimalt umbusklik ülehüppajate suhtes.
Nad teevad oma ülehüppamistega täis mitte erakonna, kust nad ära hüppasid, vaid selle erakonna, kes nad vastu võttis.
Käesolev 2026. aasta toob presidendivalimised sügisel ja siin ülekargajad erilist ilma teha ei saa. Hoopis teine lugu on aga järgmisel, 2027. aasta kevadel toimuvad riigikogu valimised. Kuna selle aasta sügisel hakkab selguma valimisnimekirjades riigikogu valimiste kandidaatide positsioneerumine kõigis parteides, tuleb valmis olla selleks, et nii mõnigi oma positsioonis ja nimekirjakohas pettunud erakondlane üritab oma positsiooni parandada ja „õnne otsida" mõnes teises parteis.
Vot selliseid, ilmselgeid elukunstnikke ma oma ridadesse ei võtaks. Juba homme võivad nad ära hüpata ka uuest erakonnast. Erakonna väärikust tõestaks pigem oma kindla ja läbiproovitud kaadriga valimisvõitlusesse astumine, mitte aga enda ehtimine vööraste sulgedega. Seiklevate priiuserüütlite ja muude avantüristide aeg peaks Eesti poliitmaastikul läbi saama.
Eriti suurt ärakargamise protsenti on oodata Eesti 200 tantsutrupil ja üldse kogu selle partei meeskonna ridadest. On selge, et järgmisel kevadel ootab neid valimistel häving ja paljud nendest otsivad juba praegu, kelle „tiiva alla pugeda", lootes uuesti riigikogu künnise ületada, ükskõik mis erakonna nimekirjas.
Sama on oodata ka Reformierakonna „kuulsusrikaste" ridade liikmete poolt. Ei ole neilgi loota tuleva aasta kevadel head resultaati valimistel ja paljud praegused reformarid võivad hakata otsima endale uusi hüppelaudasid, et taas kord Riigikogusse pääseda.
Ühel seikleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl või parem veel olgu rahapakk põues sest nii on kindlamgi veel