Kurjuse kõige usaldusväärsemad liitlased pole vihkamine, ega pahatahtlikkus, vaid nõrkus, hirm ja muganemine. Osutatud vaikseid jõude kasutavad võimud inimeste kuulekaks muutmiseks, kirjutab mõttekoja AIER vanemtoimetaja Jonathan Miltimore Epoch Timesis.
1961. aasta suvel korraldas Yale'i Ülikooli noor psühholoog Stanley Milgram kuulekuse inimkatse. Ta polnud isegi kolmekümne aastane ja oli alles kaitsnud Harvardi Ülikoolis Gordon Allporti juhendamisel psühholoogia doktorikraadi. Uuringuga soovis noor psühholoog saada teada, miks tavalised inimesed osalevad metsikustes.
Päris juhuslik ei olnud samuti eksperimendi toimumise aeg. Mõned kuud varem algas Saksamaa natsionaalsotsialistide režiimi surmalaagrite halduri Adolf Eichmanni kohtuprotsess.
Teadlane, kes oli kahe New Yorkis elava juudi sisserändaja laps, koostas vastuolulise katse, milles üks inimene ("õpetaja") karistas teist katsealust ("õpilast") elektrilöökidega, mille tugevus varieerus 15 voldist 450 voldini. Kolmas inimene, kes kandis valget laborikitlit ("võimu esindaja") jälgis eksperimendi käiku.
Eksperimendi konks seisnes selles, et "õpilast" tegelikult elektrilöökidega ei karistatud. Inimesed, kes näiliselt elektrilööke pidid taluma, olid näitlejad. Eksperimendi ülesanne oli teha selgeks kui kaugele on inimesed teisele inimesele valu tekitamises valmis võimuesindaja käsu peale minema. Eksperimendi tulemused olid häirivad.
Tavainimestest, kes teevad ainult oma tööd, võivad saada kohutava hävingu protsesside kordasaatjad
Suurem osa "õpetajatest" oli valmis jätkama "õpilaste" elektrilöökidega karistamist, kuigi viimased karjusid valust, palusid lõpetada ja lõpuks jäid vaiki. Nii kaua kui valges kitlis inimene kinnitas, et kõik on korras, olid katsealused valmis jagama ohtlikke elektrilööke, mille juures tihti naersid või naeratasid närviliselt.
"Tavalistest inimestest, kes teevad ainult oma tööd ja ei tunne mingit erilist vaenulikust, võivad saada kohutava hävingu protsesside kordasaatjad," võttis Milgram hiljem katse kokku.
Koletis või kloun?
Samal ajal kui Milgram korraldas Yale'is eksperimente, jätkus Jeruusalemmas kohtuprotsess Eichmanni üle. See lõppes 1961. aasta detsembris. Ta mõisteti süüdi ja poodi järgmisel aastal üles.
Kohtuprotsessil ilmnesid mitmed ebamugavad tõsiasjad. Kui prokuratuur üritas natsionaalsotsialiste kujutada sadistlike isiksustena, keda kihutas tagant täitmatu tapahimu, nägid paljud inimesed olukorda siiski teistmoodi.
Adolf Eichmann oli, seda mitmest vaatepunktist hinnates, tavaline inimene.
"Vaatamata prokuratuuri kõikidele püüdlustele, võisid kõik näha, et see mees ei olnud "koletis"," kirjutas Hannah Arendt 1963. aastal New Yorkeris. "Samal ajal oli keeruline vältida kahtlust, et tegemist oli klouniga."
Arendt pani tähele midagi, mis paljudel inimestel jäi kahe silma vahele: Eichmann oli, seda mitmest vaatepunktist hinnates, tavaline inimene. Ta oli eeskujulik pereinimene, sai sõpradega kenasti läbi ja neljale lapsele pühendunud isa. Teda hinnanud pool tosinat psühhiaatrit kinnitasid üksmeelselt, et ta on psühholoogiliselt normaalne inimene.
"Peale tema läbivaatust võin ma kinnitada, et ta on igas mõistes normaalsem kui mina," nentis üks psühhiaater naljatledes.
Saksamaal sündinud Chicago Ülikooli teadlase Arendti, kes põgenes natsionaalsotsialistlikult Saksamaalt, sõnul oli Eichmann ainult hammasratas natsionaalsotsialistide masinas. Pigem hall bürokraat kui koletis inimnahas. Kuigi masin, milles ta töötas, oli kuri, võib Eichmanni suurimaks paheks siiski pidada tema edasipüüdlikkust, leiab Arendt.
"Tema liikumapanevaks jõuks polnud midagi muud kui teha natsionaalsotsialistlikus bürokraatias püüdlikult karjääri," leidis tuntud natsionaalsotsialismi lahkaja.
Mis on kurjuse tõeline allikas?
Asjaolu, et Eichmann kujutas rohkem klouni kui koletist, ei vabasta teda süüst. Kuid tuues üldsuse ette teema, mida Arendt nimetas "kurjuse labasuseks" – millist väljendit kasutatakse tänapäevani – paljastas ta midagi märksa tõesemat ja häirivamat. Teatud mõttes kinnitas ta Milgrami järeldusi, et tavalistest inimestest, kes "teevad oma tööd", võivad teadmatusest saada hävingu protsesside täideviijad. Seda mitte põhjusel, nagu suurem osa inimesi oleksid olemuselt kurjad, vaid selle tõttu, et enamus inimesi on võimukuulekusele kalduvad muganejad (konformistid).
"Hulkade psühholoogia on kütkestav teema," leidis Quillette'i toimetaja Claire Lehmann 2020. aastal ühismeedia postituses. "Kuna enamus inimesi on muganejad, siis on üpris selge, et kui mõne organisatsiooni etteotsa või ühiskonnas võimupositsioonidele saab teatud hulk ideolooge, saabub koos sellega küllastumispunkt ja kari lihtsalt joondub nende taha."
Lehmann kirjutas postituse Covid-19 pandeemia ajal, kui suur hulk inimesi kuuletus valitsustele ajal, kui need kehtestasid üle maailma kõikehõlmavaid ettekirjutusi, millest suurel hulgal polnud mingisugust teaduslikku alust. Suurem osa kuulekatest inimestest ei olnud kurjad. Nad olid hirmul ja tegid seda, mida kästi, lükates sealjuures vastutuse võimu kaela.
Inimeste käitumine Covidi ajal osutab, et kõige jõulisemaks kurjuse allikaks on kuuletumine võimule.
Teatud mõttes tegid inimesed seda, mida Milgram uuris: kuidas tavalised inimesed täidavad käske ainult põhjusel, et nende juhiks on inimene laborandi kitlis. Milgrami avastused – ja suure osa inimeste käitumine pandeemia ajal – tuletavad veelkord meelde, et kõige jõulisemaks kurjuse allikaks on kuuletumine võimule.
"Kui mõelda inimese pikale ja süngele ajaloole, siis võib näha, kuidas märksa rohkem võikaid kuritegusid on saadetud korda johtuvalt kuulekusest kui seda on eales tehtud mässates," kirjutas Briti kirjanik ja keemik Charles Percy Snow 1961. aastal.
Snowl oli õigus. Muganemise tahe on üks suurtest kurjuse ajenditest, tõenäoliselt suurim, mille tõttu mittevastavust, soovimatust muganeda, peetakse sageli vooruseks, millele siiski enamasti tähelepanu ei pöörata.
Muganemise tahe on üks suurtest kurjuse ajenditest.
2005. aastal jõudis toonane kardinal Joseph Ratzinger sarnasele järeldusele tõdedes, et nii Pontius Pilatus kui rahvahulk, kes soovisid Naatsareti Jeesusele surma, polnud "üdini kurjad". Need inimesed olid nõrgad, kes ühelt poolt alistusid bürokraatiale ja teiselt jõugusurvele.
"Õiglus tallatakse jalge alla nõrkuse ja arguse tõttu ning hirmust valitseva meelsuse diktaadi ees," kirjutas tulevane paavst. "Südametunnistuse vaikne hääl uputatakse rahvahulkade kisasse. Kurjus ammutab enda jõu otsustamatusest ja murest selle pärast, mida teised inimesed arvavad."
Loomulikult on maailmas olemas kurjad inimesed. Kuid inimlik nõrkus, sobitumise soov ja kuulekus võimule on märksa sagedamini kurjuse allikaks kui otsene pahatahtlikkus. Võib-olla see on põhjus, mis ajaloos imetletakse inimesi, kes vastupidiselt võimu ettekirjutustele ja hoolimata tagajärgedest tegid seda, mis on õige.
Südametunnistuse vaikne hääl uputatakse rahvahulkade kisasse.
Dietrich Bonhoeffer hakkas natsionaalsotsialistidele vastu, kuna ta sai varakult aru nende kurjusest ja keeldus sellega kohanemast. Ta juhtis protestantliku Usutunnistuse Kiriku vastupanuliikumist (Bekennende Kirche) ja toetas Adolf Hitleri peatamise üritusi, mis päädis tema hukkamisega 1945. aastal. Edith Cavell varjas Esimese Maailmasõja ajal Saksamaa poolt okupeeritud Belgias liitlaste sõdureid ja aitas neil põgeneda, mille tõttu ta samuti hukati.
Pikka aega enne osutatud inimesi seisid ajaloolised isiksused, nagu Sokrates ja Jeesus Kristus vastu ajastu võimukukoetistele, mille eest nad maksid enda eludega. Neid inimesi mäletatakse tänapäevani.
Kurjuse liitlased
Milgrami katsete peale mõeldes võivad inimesed arvata, et "mina kindlasti nii ei käituks, nagu inimesed osutatud katses", tekitades teistele valu ainult põhjusel, et keegi laborikitlis inimene kinnitab, et neid hiljem selle eest vastutusele ei võeta. Kõik inimesed arvavad niiviisi. Enda kohta koostatud lugudes pole mitte keegi koletis. Tõde on siiski midagi muud.
"Kui inimesed loevad natsionaalsotsialistliku Saksamaa ajalugu, nad alati arvavad, et nemad oleksid olnud Oskar Schindler," täheldab psühholoog Jordan Peterson. "Inimesed alati arvavad, et nemad oleksid olnud inimesed, kes päästavad Anne Franki. … Ajalugu ei loeta mitte kunagi kuritegude kordasaatja seisukohast."
Ühiskonnas võib leida märksa enam Eichmanne kui Bonhoeffereid.
Inimeste puhul on loomulik näha iseennast eelkõige kangelase, mitte pahalasena. Kuid Milgrami katsed ja ajalugu üldiselt siiski osutavad, et ühiskonnas võib leida märksa enam Eichmanne kui Bonhoeffereid. Seda mitte põhjusel, et inimesed oleksid koletised, vaid kuna nad on järeleandlikud, muganejad või nagu Arendt pakkus välja, labased (banaalsed).
Aleksandr Solženitsõn täheldas, et headuse ja kurjuse piir jookseb läbi kõigi inimeste südamete. Võib tõenäoliselt tõdeda, et kurjuse kõige usaldusväärsemad liitlased pole vihkamine ja pahatahtlikkus, vaid nõrkus, hirm ja mugandumine – mis on vaiksed jõud, mida võimud kasutavad inimeste kuulekusele sundimiseks.
Millisel põhjusel tuleb olla ettevaatlik nii võimu koondamise suhtes kui püüelda isiksuse väärtuste poole, mis muudavad võimalikuks vastuhaku kurjale võimule. Sellisteks väärtusteks on julgus, mõistuspärasus ja meelekindlus.
Tõlkis Karol Kallas