Ilmselt on iga rahvas oma „isandaid" väärt. Aga võib-olla teeks siiski seekord valimiste ajal teisiti. Lihtsalt prooviks vaadata, mis siis saaks, kui reformareid ja sotse ei valiks. Proovida võiks ju ikka, kirjutab Jüri Kotšinev.

Muinasjutus inetust pardipojast lõppes vaatamata vahepealsetele viperustele kõik lõpuks siiski hästi. Pardipojast sai suureks kasvades luik, keda kõik teised kodulinnud – pardid, haned jne imetlesid ja kadestasid.

Eesti tänasel poliitmaastikul on toimuv teinekord täiesti võrreldav muinasjuttude süžeedega. Kahjuks poliitilistel lavadel asjad nii hästi ei lõpe nagu muinaslugudes. Meie riigijuhtide ja rahvaesindajate poolt ettemängitud lavastustes ei saabu etenduse lõpus lavale kogu rahva rõõmuks päästev kangelane, kes taastab õigluse, paneb kehtima õiguse ja karistab ülekohtuseid tegelasi.

Meie poliitilisel laval toimuvat võib kirjeldada pigem sellise arenguga, kus inetust pardipojast on kasvanud kole raisakotkas. 

Kui omal ajal oli tarvis luua valitseva ja kõikvõimsa Reformierakonna võimu tsementeerimiseks tehispartei Eesti 200 selleks, et kindlustada reformarite veetava koalitsiooni võimulolemine nii pikaks ajaks kui vähegi võimalik, oli nende näol tegemist tüüpilise inetu pardipojaga.

Nende ainus lubadus ja poliitiline loosung oli „Pikk plaan". Lihtsamalt öeldes seisnes nende poliitiline sõnum ja ühtlasi ka strateegia selles, et valijatele öeldi otse: „Ärge oodake meilt mingeid tulemusi, meie rihime oma pika plaaniga kaugesse tulevikku, et meie plaanid teostuks aastakümnete pärast. Alles siis võib näha meie tegevuse resultaate." See oli väga mugav positsioneerumine, kuna võttis juba eoses valijatelt võimaluse näha Eesti 200 poliitikute tegemiste resultaate. 

Eesti 200-ga juhtus aga nii, et nende tegeliku sebimise tagajärjed, mida nad koos oma suure venna ehk Reformierakonnaga siin riigis kokku keerasid, tulid avalikuks märksa varem kui kümnete aastate pärast. Kogu jutt „pikast plaanist" teisenes lühiajaliseks ja koheselt elluviidavaks marodöörlikuks maksepoliitikaks ja enda tarkusest ellu viidavaks poliitikaajamiseks. Olgu selleks Rootsi vangide võtmine Tartu vangla „üürilisteks" või Kristina Kallase koolireformide kobarkäkk ja naljanumber Tsahkna aktsioonid Gruusias.

Sama metamorfoos toimus ka Reformierakonna uue põlvkonna „tegijate" asumisega eelkäijate põlvkonna asemele. Siim Kallase, Andrus Ansipi ja teiste nende põlvkonnaesindajate asemele tulid lavale Taavi Rõivas, Kaja Kallas, Hanno Pevkur, Mart Võrklaev, Signe Riisalo, Erkki Keldo ja teised „särtsakad noored" tegelased.

Nendestki ei võrsunud kauneid luikesid, vaid kasvasid hoopis raisakotkad, kes kodanikele oma plaanidega kärpida ja kärpida kõikide eluvaldkondade jaoks mõeldud rahalisi vahendeid, viisid inimestelt viimase une ja ajasid neid närvivapustuse äärele. Vana kooli meestest on uue põlvkonnaga ühtses rivis marssimas selline tegelane nagu huligaanitsev „multitalent" Jürgen Ligi. Ta on küll vanema põlvkonna „tegija", aga tema puhul võib öelda, et erand kinnitab reeglit. 

Valitsustandemi poolt koalitsioonist välja visatud sotsiaaldemokraadid on samuti täiel määral välja teeninud võrdluse inetust pardipojast raipekotkaks võrsumisest.

Kunagi tõi tollane sotside juht ja ühtlasi ka riigikogu spiiker rahva ette noore poliitikuhakatise Riina Sikkuti. Eiki Nestor oli selle vana poliitvaala nimi. Riinat tutvustas ta lausega: „See on sündinud sotsiaaldemokraat." Kui kellegi kohta saab väita, et tegemist on sündinud sotsiga, siis pole sellele enam midagi juurde lisada võimalik. Kõik on niigi selge.

Ka nimetatud erakonnas toimus põlvkonnavahetus ja seltsimeeste Lauristini, Andres Tarandi, Nestori ja muude asemel asusid järgmise põlvkonna sotsid nagu Ossinovski, Hartmann ja Läänemets „punast rongi" juhtima. Need uued piilupardid said riigikogu eelmiste valimiste järel kaubale refromarite ja nende puudlite kahesajalistega ning pääsesid valitsuskoalitsiooni, kus olid, kuni neid sealt välja visati.

Reformarid lootsid sellise sammuga peatada oma reitingu langust, kuid see neid ei aidanud. Sotsid aga jätsid toimunu meelde ning ootavad tagasitulekuvõimalust peale tulevasi kevadisi valimisi. Kuni nad olid aga koalitsioonivalitsuses, näitasid nemadki ennast tõeliste raisakotkastena. 

Igati loogiline on selle kirjutise lõpus kutsuda valijaid üles tegema kõigest olnust järeldused ja mitte valima enam kevadistel valimistel parlamenti reformareid, sotsiaaldemokraate ega Eesti 200 kandidaate.

Praegused küsitlused näitavad selgelt, et valimiskünnist ei ületa nimetatutest vaid Eetsi 200 erakond. Reformarid ja sotsiaaldemokraadid saavad kindlalt uude riigikogu koosseisu valitud ning seega saavad ka omavahel uue valitseva koalitsiooni teha, kui saavad piisavalt kohti.

Seekord arvan ma, et nii palju kirutud e-valimised ei olegi see ainus põhjus, miks refid ja sotsid uuesti valituks saavad. Inimesed siin riigis on lihtsalt harjunud valima neid jälle ja jälle oma kukile Toompeale nii Toompea lossi kui Stenbocki majja, ja selle vastu ei aita mitte miski.

Kas see on seotud rahva lambateadvuse või millegi muuga, ma ei tea, aga nii on see igatähes siiani alati toiminud. Refid oma käsilastega võivad rahvaga teha mida iganes ja Jollerid koos Kallastega võivad mõnitada ja sõimata oma valijaid, palju tahavad, ja isegi Jürgeni klähvimine ei muuda valijate soovi näha kõiki nimetatuid uuesti riigikogus ja valitsuses. 

Mis annab uue põlvkonna süvariiklaste poolt võimule upitatud ja seal püsimiseks tsementeeritud erakondadele nii suure jultumuse ja enesekindluse nende suhtlemisel valijate ja valitsetavatega?

Selleks on just see süvariigi poolt loodud raudbetoonist karkass, mis on üles ehitatud selleks, et läbi sõnakuulelike parteide saaks süvariik teostada siin oma poliitilist tahet.

Kes omakorda valitseb siinset süvariiki, on juba teine teema.

Igatahes on reformarite ülim karistamatuse tunde demonstreerimine igal võimalikul ja võimatul juhul suheldes nii pressi kui valijatega ringhäälingu vahendusel vägagi silmatorkav.

Ega seda karistamatust püütagi kellegi eest varjata. Piisab peaministri mõnitavast kõneviisist ja tänitavast käitumisest pressikonverentsidel pressiesindajatega suheldes, et kõigile saaks selgeks, kui kättesaamatutes kõrgustes ta liugleb.

Jolleri joodeldamine ja Ligi haukumine on ammu muutunud reformarite žanriklassikaks. Ministrite Pakosta, Tsahkna ja Kallase etteasted on samuti muutunud omaette brändiks ja nende parteiliseks firmastiiliks. Selle stiili kohaselt on nad kõige ilusamad, targemad, tublimad, julgemad ja kujutavad endast parimat valikut kohalikule rahvale riigi eesotsas. Rahvas aga kirub ja valib neid ikka uuesti. Paistab suletud ring olema.

Ilmselt on iga rahvas oma „isandaid" väärt. Aga võib-olla teeks siiski seekord valimiste ajal teisiti. Lihtsalt prooviks vaadata, mis siis saaks, kui reformareid ja sotse ei valiks. Proovida võiks ju ikka.