Novembrikuu taevas on tavaliselt hall, rõske ja sombune, ent kui pilvekihi alt läbi tungida, vaatab vastu korrastatud ilmaruum ehk kosmos oma korrapäras ja ilus. Novembritaevasse vaatab astronoom Alar Puss.
Alanud on novembrikuu ehk talvekuu. Kuigi talve nägu ei näita see kalendrikuu mitte just eriti sageli. Kui otsida suvalisi näiteid, siis üsnagi talvistena on kokkuvõttes meelde jäänud näiteks 1993. aasta november, samuti ka 1998. aasta november. Päris talv kujunes mõlemal aastal siiski „auklikuks", sest 1993./1994. aasta päris- talv piirdus veebruarikuuga.
Selle tõestuseks oli 29. detsembril 1993. aastal vanatädi akna taha hoovi isiklikult ehitatud suhteliselt suur lumememm, mis aga ikkagi olevat viimase raasuni ära sulanud, mõistagi juba jaanuaris. Loomulikult pidi siis kaduma ka muu lumikate. Ka 1998./1999. aasta talv sai hoo sisse alles jaanuari viimasel nädalal. Aga neid „totraid talvesid" esineb ju viimastel aastakümnetel alailma, olenemata novembrikuu ilmast.
Novembriilm osutub teadupärast ju meil tihti olevat domineerivalt sageli nn hall ja rõske. Sellepärast nimetatakse novembrit sageli ka kõige kehvema ilmaga kuuks aastas. Kuid nähtud on ka ilusat novembripäikest, samuti ka kauneid ja pikki täherikkaid öid. Loodame, et nii on tänavugi.
Lisaks jätkub novembrisse ka „loomulikku metsloomarõõmu", seda just iseäranis loomulikult loomalikele sotsialistlikele olenditele. Sest 7. november ja 8. november on ju juba päris ammu maha hõisatud kui kui aasta suurimad pidu- ning puhkepäevad! Tõsi küll, see suur puhkus muudeti „hoolitsevate rahvajuhtide" poolt (eriti just linnades) sunduslikult valikuliseks, deviisiga:
„Meie lähme tip-tip-tip,
igaühe käes on lipp!"
Jälle ei saa jätta näideteta. Üht järjekordset Moskva novembrikuist oktoobriparaadi (!) 1970-ndate lõpus kesklaine-raadiost kuulates läks jaam veidi paigast ära ning „muidu-hurraatamised" Brežnevi kõne taustal muundusid jubedaks ulgumiseks. Vanaema siis seletas rahulikult: „See vana Brežnev kisab sääl…"
Nüüd võiks analoogid viia kohalikele kaasaegsetele laulupidudele, kus kõnepulti ronivad tänapäevased „Brežnevid" ning… taas kõlavad väljakult laialdased aplausid ja hurraatamised poodiumile roninud (liba)huntide ulgumise peale… Deja vu!
Päike ja Kuu novembris
Päike asub suurema osa kuust Kaalude tähtkujus, kuid kuu kolmandal dekaadil algab Päikese „migratsioonihoog". 23-nda novembri õhtul kell 19.17 liigub Päike Skorpioni tähtkujju, 30-nda hommikul kell 7.27 aga juba Maokandja tähtkujju.
Asi pole muidugi selles, et Maa orbitaalne liikumine ümber Päikese saaks järsku erilise hoo sisse. Lihtsalt Skorpioni tähtkujust ulatub ekliptikale vaid suhteliselt kitsas osa. Sellest on meil ka juba varem juttu olnud, samuti ka sellest, et kolmeteistkümnes ekliptikat hõlmav tähtkuju on Maokandja.
Ka selged novembripäevad on lühikesed ja ööd pikad. Päike vajub aina üha madalamaid päevaseid liikumiskaari tegema. Mõnikord, rohkem küll pigem kuu esimesel poolel, tõuseb selge öö järel temperatuur päeval plussi ja hall maast kaob, kuid krõbedama öö järel ei suuda ka Päike talvetunnet leevendada. Nii et novembrikuu kui talvekuu ikka väga vale nimetus polegi.
Kuu vaadeldavus on novembris suhteliselt hea. Probleeme on siiski Kuu nähtavusega esimeses veerandis, st kuuloomise ja esimese veerandi vahel. Noorkuu ehk kuulooomine on 9-ndal novembri, kuid ehk alles 13-nda novembri õhtul võiks loota juba päris paksu kuusirbi madalas edelataevas nähtavale ilmumist. Kuna sedapuhku peaks vana Kuu sirp (madalas kagutaevas) vastu hommikut viimati leitav olema 7-nda novembri hommikul, on Kuu päris mitu ööd „areenilt kadunud".
Kuid teises veerandis, st poolkuu ja täiskuu vahel ning siis sealt edasi, detsembri alguse vanakuuni välja, on Kuu aga igati ilusasti nähtav.
Kuu faasid novembris
Viimane veerand 1-sel kell 22.28;
noorkuu ehk kuuloomine 9-ndal kell 9.02;
esimene veerand 17-ndal kell 13.48;
täiskuu 24-ndal kell 16.53.
Planeetide nähtavus
Meie eelmise paari kuu „kangelane" Saturn on ka novembris päris hästi nähtav. Planeet on vaadeldav õhtupoole ööd Vaala tähtkujus ning loojub alles mõni tund pärast keskööd. Satuni aegapidi pisut vähenevat heledust võiks keskmiselt hinnata 0.6 tähesuuruse juurde. Korralik „hele täht" novembrikuu õhtutaevas palja silmaga vaadates.
Kuu on Saturni lähedal 20-nda novembri õhtul.
Kui õhtupoolse öö „planeediau" kaitseb uhkes üksinduses Saturn, siis hommikutaevas pakub sedapuhku suisa uhket planeetide esindust või uhkemas uuskeeles öelduna „tulevärki": kuu alguses on hommikuti näha 3 planeeti, kuu teises pooles aga koguni nelja!
Veenus, mis kadus aina halvenevates vaatlustingimustes üha madalamale vajudes augustilõpu õhtutel aegapidi ehavalgusse, on nüüd, alates oktoobri viimasest päevast, hommikuti koiduvalgusse ilmunud ning planeet suisa „trügib esile" suurejoonelise hoo ja uhkusega. Kuu alguses tõuseb Koidutäht 1 tund enne Päikest ning asub veel madalas, kuid vaatlusaeg pikeneb kiirelt: juba mardipäeval tõuseb Veenus enam kui 2 tundi enne Päikest. Kuu keskpaiku tõuseb planeet 3 tundi enne Päikest ning kuu lõpus omakorda enam kui 4 tundi enne Päikest.
Tõepoolest, mardipäev. See on 10. novembril. Ning kadripäev on 25. novembril. Tuleb rõhutada, et eestlaste rahvakalendri tähtpäevad on mardipäev ja kadripäev, mitte mingi „üle lombi" imporditav jamps, mida vist kutsutakse „Halloo, viin!", seda siis oktoobrikuu lõppedes…
Veel Veenusega seoses. Ka Veenuse suur heledus kasvab sedapuhku veidi veelgi koos vaatlusaja kasvuga. Kuu lõpus on planeedi heledus -4.5 tähesuurust. Nii et kui keegi millalgi esmakordselt avastab hommikuti kagutaevas „hirmus heleda tähe", siis ehmatada ei maksa: see on ainult Veenus, vanade roomlaste järgi suisa ilu- ning armastusejumalanna. Samuti oli see nii ka kreeeklaste puhul, tõsi küll, siis oli nimeks sel kaunil olevusel Aphrodite!
Sest ega siis ilusaid inimesi ometi kartma ei pea! Kuna aga (vähemalt mehepoolse) normaalsuse definitsiooni järgi ilusaid mehi pole olemas (küll aga on soliidseid!), jääb seega üle tõdeda, et Veenust nähes ei pea tõesti kart…
Mida sa partorg jälle tahad? Ära sega! … Aa… jaa… muidugi… Iga osavalla konstaabel on ka ju nüüdseks „ilus inimene"… Jaa, jaa, seda muidugi ka, muidugi… Igas krimifilmis on nüüd ju „ilusad inimesed" need „korra majja lööjad"… Jahah, edasi räägin juba õiget juttu… Jah, jajah, seltsimees partorg! Seega jah: Veenust nähes tuleb kõigil tapi korras kartma lüüa! Kes ei löö kartma, saab kopsaka trahvi! Analoogselt neile, kes nüüdsest peale oma kassi ja koera KP-s ei registreeri!
Vaat näiteks ka sellele hullusele tuleb küll vastu hakkata! Võtkem kasvõi igaüks endale põhimõtte pärast mõne kodulooma ja katsugu keegi neid „üle lugema" ja omanikke trahvima tulla!
Veenuse-jutud pole aga veel läbi. Veenus on vaadeldav Neitsi tähkujus. Veenus ja tähtkuju heledaim täht Spiika mängivad novembris omapärase ringmängu: Veenus teeb rändava tähena liikudes tiiru ümber Spiika. Kahjuks pole Spiika veel kuu alguses palja silmaga vaadeldav, ilmudes koiduvalgusest nähtavale 8. novembri paiku. 10. novembril peaks Spiika seega juba nähtaval olema: siis on taevakehade nurkvahekaugus minimaalne: vaid kümnendik kraadi! Ehk siis ainult viiendik täiskuu läbimõõdust! Spiika heledus on 0,98 tähesuurust. Võimaluse korral tasub ligi võtta ka teleskoop!
Veenus on sedapuhku ka üldse teleskoobis vaatamisväärne, olles vaadeldav noorkuu sirbi kujulisena. Eriti kitsas on see sirp kuu alguses.
Kui me näeksime Veenust palja silmaga punktist suuremana, paistaks aga planeet hoopis vanakuu sirbina! Asi on selles, et teleskoop toimib ju vaatepildi ümberpöörajana!
Veenust võib vaadelda ka korraliku binokliga: siis on Veenus vaadeldav just vanakuu kujulisena ehk siis õigetpidi. Binoklid on nimelt mõeldud maapealsete objektide uurimiseks ning on seetõttu varustatud täiendava optikaga. Teleskoopide puhul jäetakse reeglina täiendav optika ära, sest igal asjal on enamasti oma hind: täiendav, pilti õigetpidi pöörav lisaoptika vähendab teatud määral uuritava objekti heledust. Kuid teleskoopidega püütakse ju sageli vaadelda üpris tuhme objekte…
Vana Kuu sirp asub Veenuse lähedal 7. novembri hommikul.
Päris pikalt sai nüüd kiidetud Koidutähena paistvat Veenust, seda eriti kuu keskpaiku ja teises pooles.
Teine Maa suhtes Päikesüsteemi siseplaneet, Merkuur, ilmub samuti 12-nda novembri paiku hommikuti kagusuunal koidutaevasse, asudes Veenusest vasakul ja allpool. Edaspidi hakkab Merkuur tõusma umbes 2 tundi enne Päikest. Vaatlusperioodi alguses on Merkuuri heledus umbes 1 tähesuurus, kuid edaspidi muutub planeet veidi heledamaks. Lugedes Merkuuri koordinaate ekliptikaga paralleelselt, saavutab Merkuur 21-sel novembril suurima eemaldumuse Päikesest. Planeedi heledus on siis -0,4 tähesuurust. Umbes sellisena jääb Merkuuri heledus kuu lõpuni ka püsima.
Vaatlusperioodi algul paikneb Merkuur Neitsi tähtkujus. 19-ndal kell 1.04 liigub Merkuur Neitsi tähtkujust Kaalude tähkujju.
Oma nähtavusperioodi alguses on ka Merkuur teleskoobis paistmas „noore kuuna". Edaspidi on planeedi faas suurem. Binoklit antud juhul eriti usaldada ei saa.
Kuu ja Merkuur sedapuhku ei kohtu.
Jupiter, lisaks Veenusele teine väga hele „täht" taevas, on samuti hommikutaevas esindatud. Jupiteri heledus on -2.0 tähesuurust. Planeet paikneb Lõvi tähtkujus. Teatud sarnasust Veenusega on sedapuhku veelgi: kui Veenus on nähtav Neitsi tähtkuju heledaima tähe Spiika läheduses, siis Jupiter asub omakorda Reeguluse, Lõvi tähtkuju heledaimale tähele suhteliselt lähedal. Tõsi küll, Jupiteri ning Reeguluse vahekaugus on suurem. Reeguluse heledus on 1.35 tähesuurust.
Kuu on Jupiteri, veel enam aga Reeguluse läheduses 3. novembri hommikul. Uuesti on Kuu Jupiteri lähedal 30. novembri hommikul.
Kuid Jupiteril on sedapuhku teinegi naaber: planeet Marss!
Ka Marss paikneb Lõvi tähtkujus. Marss on küll Jupiterist (ja Veenusest) tuhmim, kuid see-eest punakas-oranži värvusega. Marss pole ka ju eriti tuhm, täitsa Saturniga võrreldava heledusega. Marsi heledus on sedapuhku aeglaselt ka kasvamas; kuu alguses on see 0,9 tähesuurust, kuu lõpus aga 0,5 tähesuurust.
Marss möödub Jupiterist 16-nda novembri hommikul, planeetide vahekaugus on siis 1.2 kraadi. Reegulusest möödub Marss 25-ndal, kadripäeval, 1.6 kraadi põhja poolt. Meenutuseks ja võrdluseks: täiskuu läbimõõt on 0.5 ehk pool kraadi.
Kuu on kuu alguses Marsile lähimas asendis 2. novembri hommikul. Kuid Kuu pole Marsist eriti kaugel ka 3. novembri hommikul (vt eestpoolt). Sama võib öelda ka 30. novembri kohta (vt jälle eestpoolt).
Planeedid: väga lühidalt öisele uitajale
Hommikutaeva planeetide pikaksveninud kirjelduse võiks kokku võtta nii: veidi enne keskööd tõusevad Marss ja Jupiter; märksa hiljem, mõni tund enne Päikest tõuseb Veenus ning kuu teises pooles tõuseb paar tundi enne Päikest ka Merkuur.
Õhtutaevas asub Saturn.
Paar-kolm tundi peale keskööd on korraga näha Jupiteri, Marssi ja Saturni. Saturn paistab madalas läänekaares; hele Jupiter ning punakas Marss, asudes lähestikku, aga idakaares.
Paar märkust juurde
Mainida võiks ka Sõnni tähtkujus paiknevat Uraani, mis jõuab 26. novembril Päikesega vastasseisu, jõudes keskööks kõrgeimasse asendisse lõunataevas. Uraan paistab 6. tähesuuruse tähena, konkreetsemalt on Uraani heledus 5.6 tähseuurust. Konkreetse palja silmaga otsimise mõttes on Uraan siiski pigem planeet, mida on vaja vaadelda binokli või teleskoobiga. Uraani tasub otsida Taevasõelast umbes 5.2 kraadi altpoolt vasakult.
Viimasele veerandile lähenev (seega paraku päris hele) Kuu jõuab Vähi tähtkujus praktiliselt Sõime täheparve (M44) taustale 28 novembri ööl vastu 29. novembrit kella 1 paiku.
Tähistaevast ka
Novembriööd saabuvad kiirelt. Eriti kui veel arvestada äsjast taaskordset šokki seoses järjekordse kellakeeramisega oktoobris. Tõsi küll, professionaalsele astronoomile võib hilissügisene ja talvine varajane pimenemine isegi kasulik olla: tõustes päevase töölaua tagant, võib juba kella 5 paiku õhtul otseteed teleskoopide juurde siirduda! Isiklikult palju kordi ära proovitud…
Varajasel õhtul võib tähistaevas lõuna-edelasuunal ikka veel leida aastaaja tõttu Sügiskolmnurgaks muutunud Suvekolmnurka: üleval Veega (heledam) ja Deeneb (vasemal); neist märka allpool Altair. Madalas läänetaevas asub umbes sama hele Arktuurus. Kirdetaevas asub Kapella, kagutaevas Saturn. Teleskoopi Saturni suunas pöörates saabki selgeks, et tegu on uhke rõngaga Saturniga, mitte kinnistähega ehk „päris-tähega".
Mõni tund hiljem on kõrgele kerkinud Andromeeda hele tähekett ja Pegasuse „ruut". Selle, kokku mängult ehk Suure Vankri moodi moodustise „otsmine aiatäht" on tegelikult hoopis veel kolmandast, Perseuse tähtkujust, nimeks on Algol. Kuid järgmine „täheketi" üsna hele liige, Alamac, on aga kindlalt Andromeeda tähtkuju täht!
Kui teleskoop juba juhtumisi ligi on, võikski selle suunata ka näiteks tähele Alamac. Teleskoobis lahustub see täht uhkeks kahevärviliseks kaksiktäheks. Heledamana paistev komponent paistab oranžikana (K-klassi hiidtäht), sellest 10 kaaresekundi kaugusel paiknev kaaslane aga sinakana. Muuseas, see sinakas komponent on tegelikult koguni kolmiktäht, kuid „lihtvaatlusel" see aspekt välja ei tule. Kokku moodustab „sinise tähe" kahest sinakast B-klassi peajada tähest koosnev tähepaar, millel on veel üks valge, A-klassi peajada tähest kaaslane. Kõik need 3 tähte on kuumad.
Kuid teleskoobis paistab Alamac kaksiktähena: tasub vaadata!
Nüüd võiks edasi liikuda järgmise Andromeeda täheketi heleda tähe juurde. Nimetus on Mirach. Sellest tähest veidi kõrgemal on üks mõneti tuhmim täht. Sellest omajagu umbes sama palju kõrgemal on järgmine, umbes sama tuhm täht. Nüüd, vaadates veidi veel kõrgemale ja paremale, peaks silma hakkama järjekordne nõrk täheke, mis tundub ehk kuidagi udune.
Heleda kuuvalguse korral see udune täheke ilmselt silma ei hakka.
Ometi tasub see „udutäht" ära märkimist. Tegemist on konkurentsitult kaugeima objektiga, mida inimsilm on optiliste abivahenditeta võimeline Maa pealt näema! See „täheke" paikneb meist 2.5 miljoni valgusaasta kaugusel!
Tegelikult on see „udune täht kuulus Andromeeda galaktika, Messier' kataloogi numbriga M31. Teleskoobivaates on galaktika uhkesti vaadeldav; muidugi oleks hea valida kuuvalguseta öö.
Suure spiraalgalaktika M31 läheduses saab teleskoobiga eraldada ka selle kaht kaaslast, elliptilisi galaktikaid M32 ja M110. M32 projekteerub isegi M31 ääreala taustale.
Lähtume nüüd uuesti veidi eespool jutuks olnud Andromeeda tähest Mirach. M31 otsimisel sai esiteks otsitud tähest Mirach veidi ülalpool olevat tuhmimat tähte. Nüüd liigume sealt uuesti Mirachi juurde ning siis veel otse allapoole edasi.
Andromeedast pisut allpool paikneb pisike Kolmnurga tähtkuju. Selle kujuteldavast kontuurist paremale jääb ka üks suur spiraalgalaktika M33. Selleni jõuamegi, kui teleskoopi kasutades teha eelkirjeldatud liikumine sellest „tuhmimast tähest" Mirach-ini ja siis allapoole edasi.
M33 on M31 ja meie Galaktika ehk Linnutee järel suuruselt kolmas galaktika meie Kohalikus Galaktikate Grupis, kokku sajakonna liikmega.
Kuna M33 on Maalt vaadates näha „pealtvaates", oleks jällegi vaja kuuvalguseta ööd ning pigem sellist teleskoopi, mille fookuskaugus ei pea väga suur olema, küll aga aitaks galaktika uhket spiraalidega vaatepilti ilustada teleskoobi „veidi suurem" läbimõõt. Kuna galaktika koguheledus on siiski suhteliselt suur, võib seda püüda näha ka binokliga.
Päris Suur Vanker asub õhtul põhjakaares, hommikuks on see aga, „rattad ees", kirdetaevas kõrgemale kerkimas. Alati sihivad Suure Vankri kaks aisatähtedest eemal olevat „ratast" Põhjanaela suunas, mis paikneb umbes 4 korda kaugemal kui mainitud „rataste" näiv vahemaa. W-kujuline Kassiopeia asub õhtuti enam-vähem pea kohal.
Hommikupoolset ööd, nagu juba juttu oli, sisustavad väga heledate tähtedena paistvad „planeedilaternad" Veenus ja Jupiter. Madalas lõunataevas paistab hommikupoole ööd ka heledaim kinnistäht Siirius. Nii et heledaid tähti sedapuhku hommikutaevasse jätkub, nii planeetide kui kinnistähtede kategooriates. Tõsi küll, Siirius hakkab kuu lõpupoole enne päris hommiku saabumist juba loojuma.
Kindlasti on hommikupoole ööd uhke vaadata ka kolme sirgel joonel paiknevat ning kokkuvõttes „vööd" meenutavat täherida Orioni tähtkujus, kus üldse heledaid ja „poolheledaid" tähti jätkub!
Õhtuti läänekaares paiknenud Arktuurus on hommikuks uuesti platsis; siis juba idataevas!
Leoniidid
Ei, see jutt (vähemalt esialgse plaani järgi) vist ei lähe jälle Leonid Brežnevi juurde! Jutt on leoniidide meteoorivoolust. Radiant ehk punkt, mille suunast need meteoorid näivad lähtuvat, asub Lõvi tähtkujus. Sõna „lõvi" on eri keeltes muidugi erinev, kuid ladina keeles on see „leo". Siit siis ka leoniidide lendtähtede nimetus.
Leoniidid on omapärane meteoorivool. On pandud tähele, et umbes iga 33 aasta järel on leoniidid ülimalt aktiivsed: võimsaimad „tähesajud" ongi vist üldse registreeritud leoniidide puhul. Eriti just läänepoolkeral olidki näiteks 1966. aastal leoniidid väga võimsalt vaadeldavad. Liites 33 aastat, pidi uhke „taevane tulevärk" taas toimuma 1999. aastal. Tuligi! Leoniidid olid efektsed mitte ainult 1999. aastal, vaid ka juba 1998. aastal. Samuti tasus päris rohkete leoniidide ootel taevasse vaadata ka 2000. aastal ning mingil määral ka veel isegi 2002. aastal.
Siiski ei ole leoniidid selles 33-aastaste vahedega suurepäraste vaatemängude pakkumise osas olnud sugugi nii korrapärased nagu näiteks omal ajal seltsimees Leonid Brežnevi poolt vastuvõetud oktoobriparaadid iga aasta 7. novembril ning ka analoogilised maiparaadid iga aasta 1. mail. (Vabandust, vaatamata äsjasele püüdlus-lubadusele tuli „seltsimees Ljonka" siiski ilma kutsumata jälle jutu sisse kohale…)
Tuleb jälle ajaloost näiteid tuua. 1899. aastal loodeti järjekordset leoniidide poolt pakutavat uhket taevast vaatemängu. Midagi erilist aga juhtunud ei siis ega ka naaberaastatel. Ka 33 aastat edasi, 1932. ja 1933. aastal, oli lugu sama. Seega oli põhjust olla juba skeptiline ka edaspidise suhtes: pigem usuti, et leoniidid enam midagi erilist endast ei ilmutagi. Kuid siis tuli seesama 1966. aasta koos vägevate lendtähtede „sajuga", millest juba juttu oli. Ka lähiminevikus, viimatise sajandivahetuse eel, nagu samuti juba juttu sai tehtud, sai pilt uhke ning seda suisa 2-3 aastal järjest, pisut ehk enamgi veel.
Aeg kipub kiiresti mööduma, eriti kui seda ise tähele ei pane, eriti veel aga siis, kui seda ei taheta… Kui liita 1999. aastale jälle 33, saame 2032. aasta. Juba 6 aasta pärast võikisd siis leoniidid jälle uhked olla!
Kõnesolev meteoorivool on üks paremini uurituid voole. On avastatud mitmed konkreetsed meteoorosakeste „pilvekesed" seoses eeldatavate maksimumaastate ning nende naaberaastatega. Sellega seonduvalt on aga kerkinud küllaltki põhjendatud kartus, et 2032. aasta ning selle naaberaastate „esimese hooga" eeldatav leoniidide suur maksium jääb tagasihoidlikuks. Enamgi veel, kiputakse arvama, et koguni ka 2065. aasta novembris ei pruugi leoniidide osas midagi erilist juhtuda!
Küll aga on päris suured ootused, et 2098. aasta paiku peaksid leoniidid jälle väga efektsed olema… Aga… kes see meist ikka nii kaua viitsib oodata… Muidugi, kui praegusel ajal alles lapseeas olijad välja arvata! Lihtne arvutus näitab, et näiteks tänavu sündinud/sündivad inimesed on siis 72-aastased, praegused 10-aastased aga 82-sed…
Ei maksa muidugi hakata ka laste kasvamist suunama sellise lisa-teadmise sisendamisega, et kauges tulevikus, juba nende vanemas eas, juhtub novembriöö taevas midagi ilusat. Sest… novembri ilm võib vabalt hoopis pilves olla! Sellest oli pikemalt juttu ka eelmise kuu taevaloos. Jama on muudki: 2098. aasta 17 ja 18. novembri aegu on Kuu faas pisut üle kolmanda veerandi, seega heledust jagub! Ning vananev Kuu paistab ju hommikutaevas! Ning just hommikutaevas ongi leoniidide vaatluse aeg! Jama on lugu ka aasta varem, 2097. aastal, sest Kuu on siis peaaegu täis!
Tõsi küll, 2099. aastal on asi Kuu osas palju parem! Kuu pole veel 1. veerandis, ja paistab õhtul. Kuid siis ei pruugi leoniidid enam eriti aktiivsed olla, kuigi kindel see pole.
Milleks see mõttetu jutt meie jaoks mõttetult kaugest tulevikust? Eks asi ole ikka rahuldustunde pakkumises ning just nimelt niimoodi: „Kui meie ei saa, siis ei saa ehk nemad ka! Vähemalt mitte eriti palju! Ha-ha-haa!" On ju kohe parem tunne, eks?
Miks siis leoniidid „õigelt teelt" kipuvad ära pöörama? Süüdlane on kusjuures teada: see on planeet Jupiter!
Jupiter on Päikesesüsteemi hiiglane, massiga 318 Maa massi.
Kui mõni „kergekaallasest" komeet Jupiterist suhteliselt lähedalt möödub, on viimase mass tihti piisav, et komeedi orbiiti muutuma mõjutada. Veelgi „lihtsam" on Jupiteril see gravitatsiooniline manööver meteoorosakeste ja nende pilvede puhul.
Leoniidide meteoorid on seotud muidugi ka oma komeediga, nimetusega 55P/Tempel-Tuttle. Periood on sel komeedil samuti 33 aastat ning komeet jõuab periheeli aasta enne (enamasti) esinevat metooride „peamaksimumi". 1998. aasta jaanuaris, periheeli ehk Päikesest lähedalt möödumise aegu, möödus komeet ka Maast mitte väga kaugelt (komeet oli enam-vähem binokliga vaadeldav, kuid ilmad olid tolle aasta jaanuaris väga „vähelubavad") ning meteoorid olid juba sama aasta novembris päris muljetavaldavad.
Ühe astronoomist kolleegi jutu järgi löönud siis üks meteoor (seega siis juba korraliku boliidi nimetust vääriv esindaja!) tal öise toa korraks päris valgeks. Miks ta siis ise aga toas oli? Sest rahvusvaheliselt aktsepteeritult ette arvutatud leoniidide maksimumi öö osutus 1 öö võrra valesti ennustatuks: järgmiseks ööks planeeritud meteooride ühislugemine piirdus üsna „hõreda" saagiga…
Leoniidide meteoorkehade tihedatest gruppidest koosnev „gruppide grupp" jõuab Maani enamasti aasta peale komeedi Päikesest möödumist. Kuid selles „gruppide grupi" sees on ka suhtelisi tühimikke… Sellest siis need vahel ärajäävad suured maksimumid, mis üldiselt peaksid ilmuma siis 33-aastaste vahedega.
Komeedi 55P/Tempel-Tuttle, samuti ühtlasi ka leoniidide meteoorosakeste orbiidi ning ekliptika (laiemalt võttes sodiaagivöö) tasandite vahel on 18- kraadine nurk. Mitte just eriti suur nurk, sest näiteks „endine planeet" Pluuto omab ekliptikaga suhteliselt sarnast, 17-kraadist nurka! Seega jõuab Jupiter, kui meteoorosakesed sellest mööduvad, neid ikka ja jälle aeg-ajalt segama! Ning 2028. aastal ongi see „sõbralik möödumine" Jupiterist leoniidide „kosmilise prahi pilvel" jälle ees… Millest tulenevalt siis uut suurt leoniidide tulevärki tuleb võib-olla väga kaua aega oodata…
Kui keegi Jupiteri selleks ajaks kaugele eemale „tõstaks, siis arvatavasti saaks ka 2032. aasta novembris uhket tähesadu oodata! Kes seda Jupiteri tõsta võiks… Noh, kaasaja kohalikel sõjarditel jõudu kindlasti jätkub! Seda enam, et Jupiteri pole (seekord!) isegi tükeldada vaja; piisab kui jalaga Jupiteri pihta 1 korralik hoop anda! Tõsi küll, Jupiteri välised kihid on väga hõredad (Jupiteri pinnal muide seega kõndida ei saa, kuna puudub konkreetne ja tahke pind!). Kuid kui mõne konkreetse Sõja-Maalase raske sõjasaapa nina ikka hooga otsapidi kaugele Jupiteri sisse ulatub, küllap siis ka Jupiteri ikka korralikult lendama saab! Noh, näiteks see väidetavalt suur ning võimas tulevane peaminster & co: tehke see tühiasi kasvõi kamba peale ära! Lihtsalt niisama soojenduseks, enne 1 teise asja tükeldama hakkamist! Seda enam, et tükeldamisnuga võib tükeldamise ajaks juba ammu ära kadunud olla! Isegi tükeldajad ise võivad siis juba ammu kadunud olla nagu kirbud suurde heinakuhja, oma „kääbus-hambaidki" „maha unustades"!
Kuid ometigi on põhjust eeldada, et kuskil 5, 6 või 7 aasta pärast saab leoniidide meteoorivool siiski aktiivsemaks kui iga-aastases lõikes nö „keskmiselt". Asi ikka selles, et kuigi üsna hästi uuritud, pole ka leoniidide „kosmilise varakambri sisu" põhjalikult selge. Umbes 33-aastase aktiivsuse perioodi järjekordse täissaamise aegu on maksimumi mõningane kasv ilmselt siiski olemas. Kui suur, eks see selgu ikka otsestest vaatluslikest uuringutest.
Tänavused leoniidid
Aga tänavu? Päris pikk „mineviku-tuleviku-jutt" on välja veeretatud, kuid mis juhtub leoniididega sel aastal?
Meteoorvoolu radiant Lõvi tähtkujus tõuseb veidi enne kella 22, seega õhtutaevas pole leoniide mõtet otsida. Öö hommikupoole edenedes tõuseb radiant üha kõrgemale ning seega kasvab ka näha olevate meteooride arvukus. Muidugi ei pea vaatama just radiandi suunas – taevasse võib vaadata absoluutselt igas suunas; kuna ka iga suvaline meteoor võib nähtavaks saada ettearvamatus suunas. vaadates. Lihtsalt lendtähtede liikumisssunad taevavõlvil, muidugi ses ulatuses, kui neid liikumas näha on, osutuvad sellisteks, et mõtteliselt nende trajaketoore pikendades nad justkui lähtuksid ühest ja samast punktist taevasfääril ehk siis radiandist.
Leoniidid on eelduslikult mingil määral vaadeldavad 6. novembrist 30. novembrini. Maksimum peaks saabuma 17. novembri ööl vastu 18. novembrit, võib-olla kella 3 paiku.
Meteooride arvukus on, arvestades kogu eelnevat juttu, tänavu eeldatavalt tagasihoidlik, võib-olla 15 meteoori tunnis. Kuid täpselt ei tea seda siiski kunagi ette.
Kuu sedapuhku küll ei sega: nagu eespool kirja sai, on 17. novembril Kuu esimeses veerandis, paistes õhtutaevas, kui meteoore veel otsida pole mõtet.
Lühidalt Päikese siseehitusest
Päikese näiv pind, mida me enda arvates eemalt näeme, ei ole tahke pind, vaid kuum ning kiirgav, 300 kuni 400 km paksune gaasikeskkond, mis läbi ei paista. Võrrelda võiks seda näiteks võimsa leegiga ahjus, nii et ahju tagasein pole nähtav.
Päikese fotosfääri temperatuur on keskmiselt ligikaudu 5800 kraadi Kelvini kraadides. Celsiuse kraadide jaoks tuleb 273 kraadi maha lahutada. Aga ikkagi on kole kuum, eks ole?
Päikese fofosfääri all paikneb ulatuslik, kuid hõredapoolne konvektiivne kest, mis ulatub umbes 180 000 km sügavusele. See vaatab ligikaudu veerandile Päikese raadiusele. Suhtelise hõreduse tõttu moodustab see vaid ligikaudu 1/60 Päikese massist.
Tihedus siiski sügavuse suunas kasvab. Temperatuur aga tõuseb kuni umbes 2 miljoni kraadini.
Märkus. Astronoomias kasutatakse üldiselt jah absoluutse skaala ehk Kelvini kraade, mis on 273 kraadi kõrgema näiduga kui meile igapäevase Celsiuse temperatuuriskaala näidud. Kuid tuhandete ja koguni miljonite kraadide juures pole siin „kuumuse suurusjärgu" hindamisel erilist vahet.
Järgmine kiht Päikese sisemuses on kiirguslik tsoon või vöönd, mille paksus on umbes 340 000 km. Temperatuur tõuseb allapoole „sukeldudes" 2 miljonist kraadist 7 miljoni kraadini. Kiirgusvöönd on juba päris tihe, võttes Päikese kui terviku pöörlemisest osa juba tahke keha kombel.
Kiirgusvööndi paksus hõlmab Päikese raadiusest pisut alla poole.
Kaht mainitud vööndit eraldab mõne tuhande kilomeetri paksune üleminekukiht, hüütuna tahhokliiniks..
Päikese tsentris asub tuum. Tuuma raadius on õige pisut õhem kui eespool toodud konvektiivse kihi raadius.
Tuum on Päikese energia „kombinaadiks". Tuuma keskel ulatub temperatuur 15 miljoni kraadini. Kõrge temperatuur, samuti kõrge rõhk loovadki tingimused „uue sooja loomiseks". Täpsemalt siis leiavad Päikese tuumas aset termotuumareaktsioonid (TD-reaktsiooonid). Nende käigus leiab aset vesiniku aatomite tuumade mitmeetapiline muundumisprotsess. Kokkuvõttes tekivad heeliumi aatomite tuumad, mis on tuntud ka alfaosakestena.
Kirjeldatud protsessidega kaasnebki energia eraldumine ehk siis see „uue sooja loomine". Nimetada saab seda muidugi ka teaduslikumalt: antud protsessid on eksotermilised.
Kuna energiat genereeritakse tähe tuumas aina juurde, siis on kõige mõistlikum, kui selle energia sealt tuumast kuhugi mujale saaks viia. Vastasel juhul ju temperatuur tuumas tõuseks piiramatult ning Päikese rahulikul, miljardeid aastaid püsimisel oleks väga kiire lõpp. Kujuneks kohutav termotuumaplahvatus, mis hävitaks ka elu Maal. Tõsi, „kosmosesse kaoksid" ka globalistid, kuid antud juhul oleks kahju kasust suurem…
Lähtume looduse seaduspärasusest, et kui kusagil on soojem kui naabruses, üritab soojus ka naabrusesse levida. Nii on see ka tähte desisemuses, sh Päikesel. Kuna energia tähe tuumas vabaneb suures osas elektromagnetilise gammakiirgusena, üritab see kiirgus siis tähest välja tungima hakata.
Kuid ega elu ole enamasti lihtne, seda ka eluta looduse korral.
Gammakiirgus on ülimalt lühikese lainepikkuse ja väga suure sageduse ning energiaga elektromagnetkiirgus. Lainepikkus on gammalainete korral palju väiksem isegi aatomite mõõtetest. Nii käituvad gammalained pigem hoopis energeetiliste kiirgusosakestena ehk kvantidena.
Ühtaegu nii lainelisuse kui ka kvant-aspektide eksisteerimisel ning samas nende erinevusel põhineb muide ka valguskiirguse tuntud dualism ehk „kahetisus". Ka valguskiirgus on ju osa elektromagnetilisest spektrist! Vaid lainepikkus on valgusel palju pigem kui gammakiirgusel; sagedus ja energia omakorda aga palju väiksemad.
Minnes üle suisa raadiolaineteni, siis need jäävad elektromagnetilise kiirgusspektri kõige pikalainelisemasse äärde; sagedus ja energia on nende puhul aga kõige väiksemad. Raadioalainete korral on seetõttu raske rääkida just raadiokvantidest, sest raadokiirguse ehk siis raadiolainete olemus avaldub praktiliselt ainult lainelisuse aspektis.
Päikese tuum, samuti ka seda ümbritsev kiirguslik kest on aga väga tihedad. Kuigi aatomitest on alles vaid aatomituumad ja elektronid „sibavad" nende vahel, siis ikkagi on tihedus nii suur, et gammalained ehk gammakiirgus on sunnitud alailma mõne aatomituumaga või elektroniga põrkuma. Korraks kiirgus neeldub, siis genereeritakse see uuesti, sedapuhku juba veidi väiksema energiaga. Selline „jube trügimine" tähe tuuma tsentrist selle välispiirile võtab kiirgusel seetõttu aega mitukümmend tuhat aastat!
Kiirgustsoonis jätkub kiirguse analoogiline „trügimine ja põrkumine". Kuna tsoon on ulatuslik, kulub tähe tsentris kiiratud kiirguskvandil koguni mõnisada tuhat aastat, et jõuda märksa väiksema energiaga kvandina hõredama, konvektiivse kihini Päikesel.
Sõna „konvektsioon" räägib enda eest. Selles kihis toimub energia ülekanne väljapoole põhiliselt juba ainekihtide segunemise kaudu. Protsess sarnaneb keeva supikatlaga, kuigi vaid teatud määral. Konvektiivse kihi läbib tähe tsentris toodetud energia juba palju kiiremini, mõnede nädalatega.
Päikese eemalt nähtav „pindmine kiht" on fotosfäär.
Fotosfääris on keskkonna rõhk, tihedus ja temperatuur ning keemiline koostis muutunud selliseks, et elektromagnetkiirgus saab väljapoole juba vabalt levida!
Kuid Päikese fotosfäärist väljuv elektromagnetiline kiirgus on vahepealsel pikal ja „tihedal" teekonnal Päikese tsentrist (üldisemalt siis Päikese tuumast) päris palju oma algsest energiast kaotanud. Põhiosa Päikese tsentris genereeritud lühilainelisest gammakiirgusest väljub fotosfäärist optilise ja infrapunase kiirgusena, vähemal määral ka ultravioletse kiirgusena.
Päikese fotosfäärist Maani kulub kiirgusel „vaid" veidi üle 8 minuti.
Osa TD-reaktsioonidega vabanevast energiast, umbes 2-3%, vabaneb neutriinodena. Need on ühed väga huvitavad, üliväikese massiga osakesed, mis kihutavad läbi Päikese (ning ka läbi Maa ning läbi iga selle loo lugeja!) sama vabalt kui läbi õhu ja vaakumi! Osa tähe tuumas tekkivast energiast muutub ka otse TD-reaktsioonidest osa võtvate osakeste liikumisenergiaks.
Kuhu kadus siis gamma-kvantide suur energia? Eks see kulus Päikese sisekihtide soojendamiseks alailma toimunud põrgete, neeldumiste ning uuesti kiirgumiste ahelas.
Päikese siseehitusest arusaamiseni on jõutud, kasutades idee mõttes sarnaseid lainete levimise uurimise meetodeid nagu ka Maa siseehituse tundmaõppimisel. Päikese puhul on see suure kauguse tõttu veelgi keerulisem ja tüütu tegevus, nimetusega helioseismograafia. Selleks on vaja spetsiifilisi astronoomilisi täppisvaatlusi, mõõtes Päikese pinna geomeetrilisi ning heleduslikke võnkumisi.
Sõnad muutusid tüütult keeruliseks. Tõespoolest, ka vastav töö on tüütu. Aga mis neil astronoomidel muud üle jääb: Päike on liiga kuum ja liiga kaugel, et kohapeale mõõtma minna.
Tõsi küll, kui (juba jälle…) tsiteeerida seltsimees Brežnevit, siis see härra olla ühe müüdi põhjal käskinud Nõukogude kosmonautidel Päikesele lennata. Kaebusele, et seal on liiga palav, vastanud NLKP Keskkomitee peasekretär nii: „Kõigega on partei arvestanud, seltsimehed! Te lendate sinna öösel!". Nojah, eks ta ole…
Päikese atmosfäärist
Päikese fotosfääril on teadlaste poolt kujunenud kirjelduste tagajärjel omapärane roll. Seda õhukest, mõnesaja kilomeetri paksust kihti tuntakse nii Päikese välise kestana, samas ka Päikese välise atmosfääri kõige alumise, õhema ja tihedaima kihina.
Päikese fotosfääris kujunebki Päikese nähtav kiirgus. Seda võib muidugi ka optilisete seadmete abil spektriks ehk Päikese-vikerkaareks jagada.
Päikese (ja teiste tähtede) spekter koosneb pidevast spektrist, mille taustal asuvad kitsad või ka pisut laiemad tumedamad „kohad" ehk neeldumisjooned. Mõnedel tähtedel ilmnevad pideva spektri taustal ka kiirgusjooned.
Spektrijoonte uurimise järgi ongi saanud võimalikuks Päikese ja teistegi tähtede keemilise koosseisu määramine.
Päikesee fotosfäärist kõrgemal asub hõre kromosfäär ja sellest veel kõrgemal Päikese veelgi hõredam kroon. Mõlemate piirid on suhteliselt varieeruvad.
Kromosfäär ulatub Päikesel 2000 kuni 3000 km kõrgusele fotosfäärist, kuid võib vahel ka märksa kaugemale (10 000 km-ni või kaugemalegi) ulatuda, kusjuures siis üsnagi ebakorrapärase sümmeetriaga.
Päikese kroon on veelgi hõredam ning seetõttu halvasti vaadeldav. Siiski saab näiteks täielike päikesevarjtuste aegu ka Päikese krooni otseselt vaadelda. See on eriti ebasümmeetriline ja eri aegadel erineva ulatusega. Kroon võib ulatuda paarist paarikümne Päikese nähtava raadiuseni. Kroon on ulatuslikum Päikese aktiivsuse aegadel. Päikese aktiivsus on omakorda seoses Päikese laikudega.
Pisut Päikese magnetväljaga seoses
Päikese fotosfääri tekivad aeg-ajalt väikesed tumedamad piirkonnad ehk laigud. Väiksemad püsivad ehk vaid mõne tunni, suuremad aga suisa nädalaid. Lisaks „armastavad" laigud tekkida grupiti. Laikude piirkonnas langeb fotosfääri temperatuur madalamale, 4200 K kanti.
Laikude teke on seotud fotosfääri all oleva konvektiivse kihiga, kus aine on keeruliselt kirjeldatavas liikumises ning sellega kaasneb ka osaliselt „kaootiline" magneväli.
Tõpoolest, ka Päikesel on magnetväli. See tekib mõneti analoogiliselt Maa vedelas välistuumas toimuvate liikumiste koosmõjus Maa pöörlemisega. Päikesel on aga asi keerulisem veelgi, sest ka Päikese välimised osad, st fotosfäär ja ka selle all olev konvektiivne tsoon, ei pöörle tahke kehana. Ning tõepoolest, nagu sai eespool märgitud, ongi fotosfäär ju gaasikiht ning ka konvektiivne tsoon on kaugel tahkest olekust. Kokku siis pöörlebki Päike Maalt vaadates nö diferentsiaalselt: Päikese ekvaator teeb tiiru ümber Päikese telje 25 päevaga, pooluselähedased kihid aga 30 päevaga!
Kõik see ajab sassi ka Päikese magnetvälja. Kokkuvõttes „vangistab" magnetväli mõne klombi Päikese materjali vahel „liiga kauaks" pinnale ehk fotosfääri. Aine jahtub ja tumeneb, muutudes Päikese laiguks. Allpool „ootavad oma järge" aga altpoolt pressivad uued, kuumemad ainevood. Nii tekivad olukorrad, kus laikude äärtest purskuvad välja laetud osakeste pilved, mis on muuuhulgas elektriliselt laetud. Põhiliselt on tegu prootonitega, kuid esineb ka alfaosakesi ja elektrone. Sellised kiire hoo sisse saanud pilvekesed võivad sobiva suuna korral umbes paari päevaga ka maakera lähedusse jõuda. Mis edasi juhtub? Üheks ilminguks on virmalised!
Jälle jõudsime „peaaegu" virmaliste kirjeldamiseni. Nüüdseks peaks siiski mingisugune kerge aluspõhi olema loodud, seda nii Maa kui ka Päikese kohta üldiselt, samuti vähemalt mingil määral ka nende taevakehade magnetväljadega seoses (vt alates tänavuse juunikuu loost). Ehk õnnestub edaspidi see virmaliste värk lõpuks siiski lõpuni seletada.
Jõudsime, jah, Päikese aktiivsuseni. Aktiivsus on üldse vahel üks tore omadus. Kuid kas ikka alati? Püüame enne päris loo lõppu sedagi rasket küsimust veidi uurida.
Nääride aegu
I
Nääriõhtu N. asulas meie armsal Eestimaal.
Pere on kokku kogunenud. Valitseb tavaline nääriõhtune ärevus.
„Kas salmid on ilusasti peas?", küsib pereema.
„On küll!", on kõige noorem, peamuna, nooruslikult enesekindel.
Vanemad lapsed on rohkem murelikud; muudkui aga korratakse äravevalt salme, isegi kiputakse spikreid piiluma. Pereisa nähes seda teha ei julgeta, kuna see on nääriõhtuks kindlalt luuletuste või laulude juba päheõppimist nõudnud. Ning lapsed, kui väike pesamuna välja arvata, teavad seda isegi. Kuid pühadeärevus on ju suur!
„Ei tea, kas ta laualt midagi süüa suvatseb?", on pereema igas suunas ärevuses. „Ehk talle midagi ikka maitseb?"
„Aga minul on talle vägev üllatus: kolm „Kännu Kukke!", kinnitab pereisa. Kuid ka tema silmade sügavusest vaatab vastu sügav pühadeärevus.
Mõistagi ei pea olema eriline hiromant saamaks aru, et kogu pere on täielikus näärivana-ootuses. Sest kes see nääride ajal näärivana ei oota! Eks me kõik ju mäleta endigi noorusest, et ärevus, olgugi vaid lihtne ootusärevus, oli kerge tekkima!
Toas tekib vaikus. See on vist aga kõige hullem.
„No rääkige ometi midagi!", karjatab varsti üks lastest hirmunult.
„Tal vist läheb veidi aega", arutab pereisa endagi kasvavat ärevust peita püüdva rahulikkusega. „Mine tea, äkki ei tulegi tänavu meile! Olen kuulnud, et mõni pere jääb tal mõnel aastal vahele. Ehk ei tule tõesti tänavu meilegi!", ohkab pereisa siis korraga sügavalt. On see kurbuse või hoopis lootuse-ohe?
„Tss!" ehmatab pereema. „Vist juba tulebki!"
„Tuleb!", noogutab pereisa süngelt.
Lapsed tõmbuvad kössi ja tõmbuvad üksteise vastu.
Tõepoolest, kuskilt ülaltpoolt hakkab kostma tüminat ning kolinat, mis üha valjeneb ja aegapidi läheneb. Varsti on kõigile, ka kõigile lastele, selge, et müra tuleb korstnast; ühtlasi hakkab ahjusiibri vahelt ning isegi korstnajala luugist tolmu sisse imbuma.
Kolin muudkui valjeneb, siis hakkab korstnajalg märgatavalt pragunema kuni… laguneb üldse täiesti laiali! Korstnarusude ning kiirelt kogu tuba täitva tolmu- ja tahmapilve vahelt trügib esile Näärivana, punane kuub ning valge habe üsnagi korralikult musta tahmaga ning muu kõntsaga määrdunud! Näärivana on hiiglasuur, ilmsesti tublilt üle 2.5 meetri pikk ja üldse ka ruumala mõttes korralikult kerekas! Kõik on tegelikult loogiline, sest hiigeljõud eeldab ilmselt ka hiiglalikku kehaehitust. Ning mis see Näärivana jõud muud saab olla kui hiigeljõud, sest tema kiire korstna kaudu sisenemine toimus ülevalt alla, sealjuures samal ajal korstnajalga tellishaaval kiirelt maha lõhkudes!
„KAS SIIN MAJAS HÄID LAPSI KA ON?", kõmistab Näärivana sissejuhatuseks hetkeks trepikotta astudes ning korraks seal ringi vaadas. Kõmiseva küsimuse, samuti ka raske astumise peale hakkab raske katusealune laelamp värisema ning kukub Näärivana peas oleva ümmarguse ning samuti tahmakarva punase, plekist mütsi keskele kildudeks. Nähtavalt, samuti ka kuuldavalt on see pilt üsnagi sarnane lambi Näärivanale lihtsalt lagipähe langemisega…
Tulivihasena sööstab Näärivana tagasi tuppa, kisub võltshabeme eest ning virutab teise käe rusikaga läbi toa välisseina.
Pilt, mis toas nüüd veel lisaks avaneb, on eriti kohutav. Näärivana tahma-valge mask-habeme tagant tuleb nähtavale ei kellegi muu kui meile juba ammu tuttava Juuksuri Juhani kogu külas tuttav ehtne, süsimust kikkhabe ning kuidagi pikaks kasvanud kihvad. Juuksuri Juhani silmad põlevad suurest tigedusest suisa punastena.
Kuidas Juuksuri Juhan korraga nii palju „juurde on võtnud", ning kustkohast ta üldse jälle järsku välja ilmus, ei julge keegi toasviibijaist küsida; vaevu suudab mõni seda vaid mõeldagi…
Edasiste purustuste vältimise vagas lootuses võtab pereisa kiirelt ise näärisalmi laulu-lugemise kähku enda peale; tema tungiva viipe peale lisanduvad harda näärilauluga kohe ka teised pereliikmed. Juuksuri Juhan, sedapuhku siis Näärivana, rahuneb veidi. „Mingi austus minu vastu on matsidel siiski olemas!"; mõmiseb Näärivana-Juhan endale habemesse, sedapuhku siis loodulikku habemesse.
„KAS SIIN MAJAS VIINA ON?", nõuab nüüd Näärivana.
Pereisa haarab kiirelt selja tagant kõik „Kännu kuked". Näärivana kulistab need üksteise järel kõrist alla; leiab siis laualt ka suure 5-liitrise ning täis, kange õllega õllekannu, „valab" sellegi endale sisse ning teeb rahulolevalt „RÖÖTS!". See kõlab küll juba täitsa Juuksuri Juhani moodi!
„VEEL!" põrutab Juhan Juuksur, sedapuhku siis Näärivana-ametis oleva ametliku isikuna.
„Ee-ee-ei ole…", kogeleb pereisa.
„LOLLUS!", vihastab Näärivana, lööb õllekapa vastu seina puruks ning vaatab veidi ringi; aga no tõesti: isegi tühje pudeleid pole rohkem mitte kuskil.
„ET TULEVAKS AASTAKS OLEKS OLLA!", müristab Juuksuri Näärivana, st Juuksuri Juhan.
Kahmanud veel laualt (muidugi pesemata) peoga nii mõnegi maitsva suutäie ning kugistanud alla, vantsib Näärivana siiski juba päris rahulikus tujus kinnisest välisuksest, seda eelnevalt avamata, läbi, kahmab oma raskele redelile lisaks ka võltshabeme kaenlasse ning marsib järgmise pere juurde.
Nii sünnib see peaaegu igas peres igal aastal nääride aegu.
Uusaastahommikud on külas alati eriti tegusad. Igas peres asutakse tegema hädapäraseid pottsepa- ja puusepatöid: vaja uus korsten kähku üles laduda ning uus välisukski ehitada. Juba kuskil vähemalt poolest suvest alates, pigem siiski veelgi märksa varem, kogutakse kibekiirelt (kasvõi üksteise tagant näpates!) ka telliseid; kõik külas ju teavad, mis on jälle ees ootamas… Äsjakirjeldatud peres tuleb sedapuhku ka Suure Näärivana Suure Rusika suurune (tegelikult märksa suuremgi) auk ära lappida…
II
Kostis kohutav pauk. Mis tähendas, et suur ning raske, umbes 1980-st aastast pärit lampteleviisor oli „läbi kärsanud". Sädemeid lendas igas suunas, sealhulgas tugitoolis enda mugavalt sisse seadnud Juuksuri Juhani süsimusta kikkhabemesse. Mida polnud, tõsi küll, hetkel enam olemas. Habet ikka.
Juuksuri Juhan oli nimelt äsja ühelt teiselt „erakonna-joodikult" kuulnud, et pikk ning eriti iseäranis veel süsimusta värvi kikkhabe olla mõistuse puudumise tunnuseks. Juhan, tõestamaks oma intelligentsuse kõrget taset, oli seega otsekohe otsustanud oma habeme kiirelt hävitada ning kiireima positiivse lahenduse ootuses sellele siis tule otsa pannud!
Nojah… Mis siin ikka eriti öelda… Juhani päästis siis suurematest „habemeajamise kõrvaltoimetest" ukse taga õues olev lumehang…
Toredad ning ka praktikas igati kasulikud on ikka need klassikalised Eestimaised talved!
Aga Juuksuri Juhanil olid tegelikult koguni veidi tähtsamadki asjad parajasti käsil. Lõppesid ju äsjased parteilised filmivõtted. Juhan, kui sedapuhku juba sisult Puht-Parempoolsete, vormilt Sotsialistlike (või oli see vastupidi, tont seda enam teab…) maailmavaadetega meesterahvas, imetles parajasti kodus (kuhu ta oli küla metsapoolsest äärest jälle kohale hiilinud) oma järjekordse „puhta lehe – erakonna" äsja valminud valimisreklaami.
Juhan vaatas härda paatosega uhiuut „Parem-So(r)ts-reklaami", kus siis „uhiuue" partei uhiuues valimisnimekirjas väga kõrge koha saanud tema ise (ehk siis ikka Juuksuri Juhan ise) ärateenitud peaosa ehk näärivana mängis. Korstnajalg oli (mõistagi eeelnevalt sisse lõigatud pikkade pragudega) papist, samuti ka härra Juhan Juuksuri pikad kihvad; „alumise kihi" habe oli siis veel ära põlemata ning seega endiselt ehtne. Kolin, pererahvas, majadepanoraam ja muu kombineeriti filmi teistest võtetest.
Originaalne oli mõistagi ka Juuksuri Juhani nagu alati pungis ning põlev-punane silmavaade; saanud vist mingit müstilist eeskuju kogu ümbritsevat maailma vihkavast marupulli pilgust „Väikeses Illimaris".
Nii saigi Juuksuri Juhanist kui rott-näriliste „uunenud" Sotsialisliku Parem-abi-Partei patroonist Vanapagana enda stiilis tegelaskuju. Tahm ning muu tolm olid siiski samuti täitsa ehtsad; see võttis mehe muidugi võttepaigal eriti valusasti vanduma! Kuid Juhanile süstiti järjekordne „topelt-koroonavaktsiin" ning seltsimees Juhan rahunes, sest nohu sallis ta veelgi vähem. (Kuigi nohu tuli järgmisel päeval nagunii…)
Tuleme aga jooksva sündmusteahela ehk siis plahvatanud teleka juurde tagasi. Juba teist korda ühe päeva jooksul sädemeid näkku saanud Juuksuri Juhan röögatas ehtsa Vanapagana vääriliselt, kihutas uksest välja, seejärel mööda külateed edasi ning põrkas korraga ummisjalu kokku endale külla tuleva kolleegiga, laia profiiliga „Aafrika-Kilekoti-kangelase" Mihhail Mandariiniga. Mõlemad „kangelased" leidsid seepeale siiski sama lumehange, kuhu kergeks ja ootamatuks puhkuseks maanduda. Või siis „lumenduda".
Lumehang osutus siiski petlikuks. See oli lihtsalt pikk kõrgem teeäärne tuisuvaal, mille all voolas rahulikult lahtine maanteekraav. Kumbki „kangelane" maanduski seega kokkuvõttes vett täis kraavis. Miski oli siiski samas ka positiivne: kumbki mehike leidis kraavist midagi materiaalset ja seega kindlasti RAHAKS konverteeritavat! Nimelt leidis kumbki kogemata ühe kirsasaapa, mõistagi samuti vett täis.
Kraavist välja roninult, tilkuvaina Juhan Juuksuri juurde (kes tagasi, kes edasi) komberdanult, kummalgi endiselt peos leitud saabas (sest mis juba küünte vahel on, pidavat sinna ka jääma!).
Soojade toaseinte vahel tegi Juuksuri Juhan kindlaks, et tegu on tema enda poolt mitu kuud tagasi kaotatud saabastega. Teatavasti ju kaotas Juhan Juuksur oma saapad, kui temanimeline mehike; sel ajal teatavasti veel viimaseid minuteid Külaelu Rahaasjade Järelvalve Komisjoni esimees, jalad autost välja tilpnemas; külast taas kord põgenema oli sunnitud…
Juuksuri Juhan nõudis nüüd Mihhail Mandariinilt ka teist saabast endale tagasi.
„Ämma, tema kapi, pungil kilekoti ning eriti selle sisu nimel, ei anna!", kisendas Mihhail Mandariin, nii et isegi prillid mehikese ninal koos mehikese endaga värisema hakkasid ning surus parajasti õuest paistva suvalise „Pontu" kombel isegi oma hambad ümber saapanaha.
Mõistagi läks asi kiirelt kähmluseni. Siinkohal ilmnes, et mõnes kakluses (erinevalt näiteks kunagi Karu Kaarliga peetud juhtumist) on „Juuksuri-poiss" siiski ka kuldmedaliks võimeline. Kiskunud saapa endale, peksis ta lisaks ka oma Mihhail Mandariinist sõbra kui („hõbe-valuutat" seekord reaalselt siiski saamata) hõbemedalimehe koos prillidega kiirelt ukse taha. See varastas, tõsi küll, siiski veel esikust vaikselt Juhani mingi kasuka ning ka veel ühed, „tagavara-kuivad" saapad ja kihutas seejärel nagu jalad võtsid (igaks juhuks!) küla servale ootama jäänud autojuhiga masina suunas! (Kuigi mõistagi olid needki riietusesemed omakorda Juuksuri Juhani poolt varem kokku varastatud…)
Kuid Juhan Juuksur ise sai nüüd veidi kergemalt hinge tõmmata ning rõõmust suisa tantsima hakata!
Sest vähemalt ühed elemendid oma euroopaliku välimuse tervik-uhkusest, nimelt oma „firma-kirsasaapad", kuigi vees põhjalikult läbi vettinud, äsjased Mihhail Mandariini hambajäljed kah veel küljes, oli Juuksuri Juhan siiski ju tagasi saanud! Vaatamata (mõistagi vaid ajutiselt!) äsja ärapõlenud habemele ja poolenisti samuti kõrbenud ning „tugevasti tumenenud" vikerkaare-värvi kammimata pikale juuksepuhmale!
„Kuid mida rohkem on habe ära põlenud, seda pikem seesama habe ju tegelikult on!", lohutas Juuksuri Juhan end veel täiendavalt, tsiteerides (paberilt vaevu veerides) Jörgen Juhmjuubeldajat, kah üht head jooma- ja elustiilisõpra.
Kuna peeglist siiski habe kohe uuesti paistma ei hakanud, kahmas juba uuesti jube vihane Juuksuri Juhan pliiatsi, kritseldas peeglile mingi tumeda „tuustiku" ning „sobitas" peegli uuesti vaatamiseks sobivasse asendisse.
Tõepoolest, Juuksuri Juhani habe oligi nüüd peeglis põmmdi tagasi! Kuigi jah, mitte enam uhke kikkhabe, vaid mingi räsitud ja rebitud „mereröövlihabe", igatepidi tublisti ebasümmeetriline veel pealegi! Lisaks juhtus 1 eraldi habemetuustike parajasti „kasvama" ka Juhan Juuksuri, meie Sotsialistliku Parem-uue vasakprotesti-partei kõrge auesindaja nina otsa!
„Aaahhh!" röögatas paljude sõltumatute vaatlejate viimase paari nädala kiirkonsensuslikel ühishinnangutel sobivaim uue peaministri kandidaat Juuksuri Juhan veelgi vihasemalt kui kunagi varem sel päeval, virutas peegli vastu seina kildudeks ning tormas uuesti tuletikke otsima.
Kuid Juhan J.-i eriti suureks vihaks, kuigi faktiliselt tema enda õnneks, selgus nüüd, et seesama Juuksuri Juhan (no kes siis ometi muu!) oli varem, esimest korda sel päeval habet põletades ning lumehange lennates, tikud siiski ära kaotanud… Aga keda need faktid enne seganud on!
Külas jätkati rahulikku pühadeootust ning jõuluvana ootamist.
Loo lõpuks
Kuna näärid algasid sedapuhku juba novembrikuu loos, siis ei tohiks vabandustest ometigi puudust tulla: ehitud kuuske on nähtud nt Tartu E-kaubamajas (vaat kus prohvetlik „E-nimetus"!!!) juba nt 1993. aasta oktoobri keskpaiku! Ning kui sellest veel ei piisa, siis… argumente jätkub ikka kuhjaga! Egas ometi infotundide lausidiootsete „vastuste" „koolitarkus" saa ju mööda külgi maha joosta! Niisiis: novembrinääride kaitseks argumente jätkub! Üheks selliseks on koguni suisa „varasuvise nääriprogressi" stiilis kultuurisoovitus:
Halal-la-la-lal-la-lal-lal-la-lal-la-laa! Igale Tartu vangla „Rootsi-Ahmed-Mohmedile" – kohustuslikus korras ainsa söögina seapraad nina alla! Lisaks iga „sihukese" kongi ekraanile ööpäevaringne seaprae reklaam!
Ning ikka vinguvad ka veel nagu sead, need „PIIKS" rajakad, kes inimese nime küll ei vääri!
Kõige lõppu pisikese mälugümnastikana ka keemia-alane viktoriiniküsimus: palun vastata küsimusele: „Mida tõmmatakse tikust?" Ah teie seal tagareas ei tea… Noh, kõik tuleb ikka järele aidata; sest vastus on lihtne ning ühesõnaline: „Tuld!"