Ameerika Ühendriikidest pärit kardinal Raymond Leo Burke'i peetakse üheks kõige traditsiooni-truumatest Rooma kuuria esindajatest. Tema hinnangul on praegune aeg kristlaste jaoks kriitiline, sest Kirik näib triivivat kui ilma tüürita jäänud laev.
Seistes vastu kardinal Walter Kasperi teesidele uude abiellu astunud lahutatute lubamise poolt sakramentide osadusse – "Abielu on lahutamatu. Kui ma olen kellegagi abiellu astunud, ei saa ma koos elada kellegi teisega", – nimetab ta homoseksuaalsust "kannatuseks" ning arvab, et oli olemas kavatsus juhtida perekonna-teemaline Piiskoppide Sinod kombelõtvust lubavate seisukohtade suunas.
Ta mõistis isegi "manipulatsioonina" hukka need püüdlused, millega Sinodi juhtkond püüdis Sinodi käigu kohta avalikkust informeerida ning kurtis samas selle "segaduse" ja "pastoraalsete raskuste" üle, mida põhjustas vaidlus nende palavalt päevakajaliste teemade üle.
Kunagise Kiriku kõrgeima apellatsioonikohtu Signatura Apostolica kardinalprefekti viis paavst Franciscuse peale Piiskoppide Sinodit üle igasuguse sisulise tähtsuseta Malta Ordu kardinalpatrooni auameti täitjaks. See tähendab, et kardinal Kasperi ja saksakeelsete maade piiskoppide soovitud perekonna, abielu ja seksuaalmoraaliga ning hingehoiulise praktikaga seotud liberaliseerivate muutuste kõige põhimõttekindlam vastane on välja lülitatud oma ametikohale põhinevast osalemisest 2015. aasta oktoobris toimuval perekonna teemale pühendatud korralisel Sinodil.
Mis mulje jättis Teie Ekstsellentsile toimunud Sinod? Kas seal toimus vastasseis?
Seal oli avatud ja tugev arutelu. Varasemalt said sinodiisade sõnavõtud alati avaldatud, kuid mitte seekord. Kogu informatsioon Sinodi käigu kohta tuli isa Lombardi kokkuvõtetest ning tema poolt ajakirjandusele organiseeritud pressikonverentsidelt. Need kokkuvõtted üllatasid mind, sest nad ei kajastanud hästi arutelude sisu, vaid püüdsid sisendada muljet, et kõik liikus kardinal Kasperi esitatud teesidele sobivas suunas.
Tõeline šokk tuli Relatio post disceptationem (Sinodi esimese nädala sõnavõttude kokkuvõtte) avalikustamisega. See nägi välja manifestina, et muuta Kiriku distsipliini irregulaarsete liitude suhtes. Selle autorid pakkusid välja suuremat avatust ilma abielusakramendita koos elavate paaride ning homoseksuaalsete kalduvuste all kannatavate isikute suhtes.
Kas teised sinodiisad jagasid samuti Teie tõrjuvat seisukohta?
Tõepoolest. Kõik minu väikses töögrupis (minor circle) olid üllatunud. Me veetsime palju aega, et rajada lõppdokument Pühakirja ja Kiriku Õpetusameti vundamendile. Eksitused tuleb parandada: näiteks see eksitus, et positiivseid elemente võib leida patustes aktides nagu näiteks konkubinaat, abielurikkumine või homoseksuaalsuse all kannatavate isikute omavahelistes seksuaalsetes aktides. See segadus oli liiga raskekujuline. Me püüdlesime selle poole, et uuesti võiks ilmsiks saada abieluseisuse kui Jumalast loodud lahutamatu truudusel põhineva ja paljunemiseks määratud ühenduse ilu. Seatud raskete olukordade ette, peame me armastust patuse inimese vastu eristama vihkamisest, mida me tunneme patu vastu. Meie, väikeste töögruppide juhid ja raportite ettekandjad, palusime lasta meie tööd avaldada. Kuni selle ajani ei teadnud avalikkus, millest me mõtlesime. Kõik oli manipuleeritud ja kontrollitud, kui nii võib öelda.
RASKED PASTORAALSED PROBLEEMID
Kas oli olemas kavatsus juhtida Sinod ühes kindlas suunas?
Jah. Sellest hetkest peale kui kardinal Kasper hakkas esitlema oma arvamust [Rorate märkus: see toimus veebruaris aset leidnud kardinalide konsistooriumil], hakkas teatud osa ajakirjandusest seda tõlgendama niimoodi, et Kirikul on kavatsus muuta oma distsipliini. See on tekitanud raskeid hingehoiulisi probleeme. Paljud piiskopid ja preestrid on minuga ühendust võtnud ja öelnud, et irregulaarsetes ühendustes elavad isikud on tulnud nende kogudustesse sooviga saada osa sakramentidest. Nad ütlesid, et paavst on ju seda tahtnud. Me ei räägi siin mõnest väikesest, vaid fundamentaalse tähtsusega probleemist. Kiriku alustalaks on abielusakrament. Kui me ei õpeta ega ela seda tõde hästi, oleme kadunud. Me lakkame olemast Kirik. Sinodil ei saa Kiriku õpetust ja sellega vastuolus olevat seisukohta asetada ühesugusele tasemele.
Kas tõde abielu kohta ei õpetata enam hästi?
Praegu on suur segadus abuielu lahutamatuse küsimuses. Kui mõni isik elab suhtes, mis kujutab endast avalikku abielurikkumist, kuidas siis on võimalik tulla pihile ilma otsuseta enam pattu mitte teha? Kuidas on sellises olukorras võimalik vastu võtta Armulauda ilma koguduses skandaali tekitamata? Ühes raskematest pattudest elatakse avalikult.
Kas Te peate võimalikuks kardinal Kasperi pakutud patukahetsuslikku teed, mis lubab mõnedel uuesti abiellunud lahutatutel võtta vastu sakramente?
Sellise patukahetsusliku tee puhul peavad osapooled elama sugulises karskuses. Kui nad ei saa lahku minna, peavad nad elama kui vend ja õde. Selline on iidne praktika. Nemad räägivad astmelisuse seadusest, kuid tõde ei ole astmeline. See on objektiivne. Abielu on lahutamatu. Kui ma olen kellegagi abiellu astunud, ei saa ma elada koos kellegi teisega.
Teine palavalt aktuaalne küsimus on homoseksuaalide küsimus. Te mainisite neid eelnevalt kui "homoseksuaalse kalduvuse all kannatavaid isikuid". Kas Te peate seda haiguseks?
See on kannatus. Jumal ei ole meid loonud sellisena, et mees võiks elada koos mehega ja naine naisega. See on selge meie endi loomusest tulenevalt. Me oleme loodud heteroseksuaalseks ühenduseks, abieluks. Ma keeldun rääkimast homoseksuaalsetest isikutest, sest mitte keegi ei saa ennast identifitseerida selle kalduvuse põhjal. Meil on tegemist isikuga, kellel on selline kalduvus, mis kujutab endast kannatust.
Kuidas võtsite selle vastu, kui paavst ütles, et kes on tema, et kohut mõista geist isiku üle?
Ta ütles, et ta ei saa kohut mõista isiku üle Jumala ees, selle kohta, milline on tema süü. Kuid aktide endi üle tuleb kohut mõista; ma ei usu, et paavst võib mõelda erineval viisil. Need aktid on patused ja loomuvastased. Paavst pole kunagi öelnud, et me võime neis aktides leida positiivseid elemente. On võimatu leida positiivseid elemente kurjas aktis.
Frantsiskus rääkis oma lõpuläkituses Sinodile "vaenulikust jäikusest" ning avaldas kahetsust selle üle, et mõned sulgevad ennast "sellesse, mis on kirja pandud" ilma et nad lubaks ennast "üllatada Jumala poolt". Kuidas te tõlgendate neid sõnu?
See on raske. Neid sõnu võib tõlgendada selles mõttes, et õpetus ja distsipliin on vastuolus Püha Vaimu tegevusega. See ei ole katoliiklik tee mõelda. Õpetus ja distsipliin on tingimused tõeliseks kohtumiseks Kristusega. Ma olen kuulnud paljusid ütlemas, et paavst ei taha panna rõhku distsipliinile ega õpetusele. See ei ole tema sõnade adekvaatne tõlgendus.
Mõned usklikud on mures selle tee pärast, mille Kirik on ette võtnud. Mida Te ütlete neile?
Paljud on väljendanud mulle sellist muret. Sellisel kriitilisel hetkel, kui valdab tugev tunne, et Kirik oleks justkui laev, millel ei ole tüüri, ei ole meie endi mõistusel tähtsust; sel juhul on tähtsam kui kunagi varem õppida tundma meie usku, omada soliidset vaimulikku juhtimist ning anda tugevat tunnistust usust. Mõned ütlevad mulle näiteks, et osavõtul elu kaitsvast (pro-life) liikumisest pole enam tähtsust. Ma ütlen neile, et see on tähtsam veel kui kunagi varem.
Kas Te arvate, et Kirik viibib olukorras, kus keegi tema eest vastutust ei kanna
Mul on kogu austus Peetruse Ameti suhtes ja ma ei taha näida paavstile vastanduva häälena. Ma tahaksin olla kui usu õpetaja, kõigi oma nõrkustega, kes ütleb välja tõdesid, mida paljud tänapäeval tunnevad. Nad võivad tunda ennast veidi merehaigetena, sest neile näib justkui Kiriku laev oleks kaotanud kompassi. Selle suunakaotuse põhjused tuleb kõrvaldada. Meil on olemas Kiriku järjepidev Pärimus, õpetus, liturgia ja moraal. Katekismus ei muutu.
KOHTUMINE KULTUURIGA
Kuidas Te seda pontifikaati iseloomustaksite?
Paavst räägib õieti sellest, et me peame minema perifeeriatesse. Inimeste vastus sellele püüdlusele on olnud väga soe. Kuid me ei saa perifeeriatesse minna tühjade kätega. Me läheme sinna Kristuse sõnaga, sakramentidega, Pühast Vaimust lähtuva voorusliku eluga. Ma ei ütle, et paavst ei tee seda, kuid seal on olemas risk seda kohtumist valitseva kultuuriga valesti tõlgendada. Usk ei saa ennast kohandada kultuurile, vaid peab pigem kutsuma seda üles pöördumisele. Me oleme kontrakultuuriline, mitte populistlik liikumine.
Te ütlesite, et Evangelii gaudium ei ole Õpetusameti dokument. Miks?
Paavst ise ütleb selle dokumendi alguses, et see pole õpetuslik, vaid et see ainult esitab viiteid neile suundadele, millistele ta tahab Kirikut juhtida.
Kas tavaline katoliiklane teeb selles vahet?
Ei. See on põhjus, miks puudub seni selle dokumendi iseloomu ja kaalu hoolikas selgitamine usklikele. Dokumendis Evangelii gaudium on väited, mis väljendavad paavsti [isiklikke] vaateid. Me võtame nad vastu austusega, kuid need ei õpeta ametlikku doktriino.
Blogis Rorate Caeli Blogspot: Cardinal Burkes Interview with Nueva Vida ilmunud inglisekeelsest tõlkest tõlkis isa Ivo Õunpuu.
Esmaallikas: Hispaania ajakiri Vida Nueva, 1.-7. XI 2014 (lk 38-39)