Kuivõrd homoseksualismi ideoloogia kehtestajad on seadnud oma rünnaku objektiks meie lapsed ning püüavad just neist teha kultuurisõja võitlusvälja, siis oleme kohustatud sellele kõhklematult ja kompromissitult vastu astuma, kirjutab selle nädala juhtkirjas Varro Vooglaid. Vastasel korral lepime haridussüsteemi rakendamisega laste loomuliku kõlbelise tunnetuse väärastamise teenistusse ja meie ühiskonna ideoloogilise okupeerimisega.
Juba eelmise nädala juhtkirjas nentisime, et maailma rahakate suurtoetust nautiv homoliikumine hakkab ka Eestis oma ambitsioonide teostamiseks keskenduma üha enam lastele.
Selle elavaks kinnituseks on niisuguste lasteraamatute esilekerkimine, mis omavad ühemõttelist eesmärki väärastada laste loomulikku kõlbelist tunnetust ning panna nad omaks võtma ideoloogilist hoiakut, nagu oleks seksuaalsuhted samast soost isikute vahel igati terved, moraalsed ja normaalsed ning nagu ei olekski perekond ja abielu inimloomusest lähtuvad kooslused, mille keskmes on mehe ja naise vaheline suhe.
Seesugust sõnumit kannab ka TEA kirjastuse poolt välja antud ja allolevas videokommentaaris lähemalt vaadeldud raamat "Siil Priidik tahab uut perekonda", kus sisendatakse lastele, et perekonnal on palju erinevaid mudeleid ning et perekond võib moodustuda ka omavahel seksuaalselt läbikäivatest meestest või võtta polügaamse koosluse vormi.
Just sellise normatiivse, laste kõlbeliste hoiakutega manipuleeriva iseloomu tõttu on niisugused raamatud moraalselt eemaletõukavad ja vastuvõetamatud – sellist järeldust ei muuda ka raamatu väljaandja või Lastekaitse Liidu eksitavad selgitused, nagu lastele lihtsalt tutvustataks reaalsust. Küsimus ei ole reaalsuse tutvustamises, vaid selles, milliseid hinnanguid reaalsusele antakse. Ka vägistamine, varastamine, valetamine ja petmine on osa meid ümbritsevast reaalsusest – on alati olnud –, kuid loodetavasti me ei lepi nende nähtuste lastele "tutvustamisega" võtmes, nagu polekski niisuguses reaalsuses midagi moraalselt väärat.
Ka vägistamine, varastamine, valetamine ja petmine on osa meid ümbritsevast reaalsusest – on alati olnud –, kuid loodetavasti me ei lepi nende nähtuste lastele "tutvustamisega" võtmes, nagu polekski sellises reaalsuses midagi moraalselt väärat.
Sellest, et lilla-roosas udus uitava siilipoiss Priidiku seikluste tagant kumab sügavate tagamaadega kuri ja ambitsioonikas ideoloogia, mis on suunatud ühiskondlike väärtushoiakute radikaalsele ümberkujundamisele, annab tunnistust teadmine, et niisugused asjad ei teki ka Eestis tühjale kohale. Vastupidi, kõnealuse ideoloogia levitamise ja kehtestamise muster on lääneriikidest ammu teada ning võimaldab meil näha, milliste veel varjatud eesmärkide poole ideoloogiline rünnak liigub.
Pikkade selgituste asemel võib piirduda pilguheiduga homoideoloogilise ajuloputuse reaalsusele USA koolides ja lasteaedades, nagu see avaldus juba 1990-ndatel aastatel. Soovitan tungivalt allviidatud kaadrid läbi vaadata, sest sügavalt manipulatiivne sünge pilt, mis sealt vastu vaatab, annab tunnistust ka Eestis teostatavast "progressist":
https://www.youtube.com/watch?v=SZIwZ2cljq4
https://www.youtube.com/watch?v=oQ9xdWIatVA
On selge, et kui Eesti koolides hakataks täna meie laste vastu selliseid haiglasi rünnakuid teostama, tekiksid vanemate raevumisest tulenevalt suured ja potentsiaalselt vägivaldsed konfliktid ning välistada ei saaks revolutsioonilise olukorra kujunemist, sest ükski toimiva südametunnistusega lapsevanem ei saa lubada oma laste kõlbelise tunnetuse niisugust moonutamist.
Just sel põhjusel liiguvad homoseksualismi ideoloogia juurutajad edasi samm-sammult, väikeste, kuid järjepidevate ja selgest sihist lähtuvate, strateegiliselt läbimõeldud ja hästi planeeritud sammudega, millest igaüks eraldi võib küll esile kutsuda teatud pahameelepuhangu, ent mitte päris tormi.
Heaks näiteks niisuguse strateegia elluviimisest oli ka 30. novembril Kanada saatkonna eestvedamisel Tallinna Ülikoolis läbi viidud koolitus "LGBT ehk lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide olukorrast koolis ja hariduses", mida soovitas koolidele ja toetas rahaliselt Haridus- ja Teadusministeerium ning mis oli ministeeriumi poolt laiali saadetud kutse kohaselt suunatud üldhariduskoolide juhtidele ja õpetajatele, eelkõige ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele, sotsiaalpedagoogidele ja koolipsühholoogidele ning kohalike omavalitsuste haridusosakondade töötajatele.
Koolitusel, mille tunnustavad avasõnad ütlesid võrdõiguslikkuse volinik Liisa Pakosta ja Eesti LGBT Ühingu juhatuse liige Helen Talalaev ning mille viisid läbi kaks meessoost homoseksuaali Kanada homoorganisatsioonist EGALE (endise nimega Equality for Gays and Lesbians Everywhere ehk Võrdsus Homodele ja Lesbidele Kõikjal), oligi ühe osalenu sõnul põhirõhk just sellel, kuidas suunata õpetajate hoiakuid viisil, et nad peaks homoseksuaalseid suhteid igati terveks, normaalseks ja moraalseks ning kannaksid seda hoiakut edasi ka koolilastele.
Nagu võisime lugeda eilses Eesti Päevalehes avaldatud pikast intervjuust, ütlesid Eesti õpetajaid koolitanud homoseksuaalidest "spetsialistid", et koolitus osutus edukaks ning et enamik õpetajaid "suutsid hakata maailma teisiti nägema". Ja kui innuka homoaktivistina tuntud EPL-i arvamustoimetuse juhataja Krister Paris küsis, kuidas muuta vanemate ja konservatiivselt meelestatud õpetajate suhtumist, siis tuli ka aus ja otsekohene vastus, et tarvis on sisuliselt (pehmeid) repressiivmeetmeid:
"Kanadas aitab sellele kaasa üsna tugev inimõiguste seadusraamistik. Koolides on näiteks juurutatud väga tõsine diskrimineerimisvastane poliitika. On palju mehhanisme, millele tugineda, et panna õpetajad oma ametinimetusele vastavalt käituma. Mõistagi tuleb õpetajatega ka lihtsalt rääkida, et saada üle isiklike veendumuste ja teadmiste edasiandja rolli vahelistest pingetest."
Seejuures kinnitas Haridus- ja Teadusministeerium koolitusel osalenud õpetajatele saadetud tänukirjas, et "loodetavasti ei jää see koolitus viimaseks sarnaseks". Tänukirjale pandi kaasa Eesti LGBT Ühingu poolt koostatud koolitusmaterjal selle kohta, kuidas lastele koolis homoseksualismiga seonduvatest teemadest üdini positiivses võtmes rääkida ja kuidas lastest "homofoobiat" välja juurida.
Näiteks materjali tonaalsusest on mõiste "sooidentiteet" lahtimõtestamine: väidetavalt tähendab see "inimese enda määratletud ja tajutud sugu", mis "võib olla naine, mees, ei kumbki, midagi nende kahe vahepealset ja nii edasi"… Niisuguse ideoloogia tutvustamiseks, selgitamiseks ja levitamiseks pakub Eesti LGBT Ühing koolidele tasuta võimaluse tellida vastavasisulisi loenguid, mida on väidetavalt õppeasutustes läbi viidud alates 2012. aastast.
Eelkirjeldatu näitab paraku mitte ainult seda, et juba lähiaastatel hakkab meie laste vastu lasteaedades ja koolides elluviidav homoideoloogiline rünnak jõudsalt hoogu koguma, vaid ka seda, et kõnealuse rünnaku teenistusse püütakse rakendada riiklikud struktuurid ning neis töötavad inimesed. Ja niisugune asjade käik kinnitab ühemõtteliselt, kui alatult vale ja eksitav on homoliikumise poolt pidevalt rõhutatud sisendus, nagu ei mõjutaks nende ambitsioonide teostamine ühiskonna alusväärtuste radikaalsel ümberkujundamisel kellegi teise elu.
Vastupidi – karm tõsiasi on see, et kui meil ei õnnestu kultuurisõja tandril sellele ideoloogilisele rünnakule jõuliselt ja organiseeritult vastu astuda ning oma lapsi kaitsta, siis leiame end õige pea olukorrast, kus ka lasteaiakasvatajad ja õpetajad seisavad valiku ees: kas painutada oma kõlbelisi tõekspidamisi ning anda end "sallivuse", "võrdõiguslikkuse" ja "euroopalike väärtuste" üllaste loosungite varjus laste kõlbelise tunnetuse moonutamise teenistusse või loobuda oma töökohast, sest nagu teame, on sallivuse ja mitmekesisuse nõudlejate arusaam sallivusest ja mitmekesisusest vägagi valikuline ja ühesuunaline.
Veelgi enam: kaugel ei pruugi olla ka aeg, mil vanematel tuleb hakata lastekaitsjatele aru andma, millega nad õigustavad oma laste kasvatamist (kristlikus või lihtsalt elementaarses loomuseaduslikus) vaimus, mis ei austa vasak-liberaalse kõverpeegli kaudu määratletud "inimõiguste", "võrdse kohtlemise" ja "mitte-diskrimineerimise" ideaale (loe: homoseksualismi ideoloogia nõudmisi) ning miks nad ei taha lubada oma lapsi tundidesse, kus neid ideaale laste hinge juurutatakse.
Kokkuvõtlikult öeldes on selge, et seisame silmitsi diktatuurilise ideoloogiaga, mis on seda ohtlikum, et rajab endale teed tasahilju ja salakavalalt ning mille tegelik pale paljastub suurele osale heausklikest inimestest alles siis, kui selle väljajuurimine on muutunud juba äärmiselt raskeks. Ent kuivõrd see ideoloogia on seadnud oma rünnaku objektiks meie lapsed, oleme kohustatud sellele kõhklematult ja kompromissitult vastu astuma – enne kui on hilja!