Kolumnist ja teoloog Roland Tõnisson kirjutab seekord mehe vaimsest ja vaimulikust võitlusest ning sellest, et tugev perekond, rahvas, riik ja ühiskond on võitjad ka vaimulikul lahinguväljal.

Vaidleme kooseluseaduse üle. Samas on meie ajal juba paar-kolm eurooplaste põlvkonda kasvanud üles samasoolistes peredes, kus kasvatajateks on olnud emad ja vanaemad. Sest meie aja mees elab kummalises kahepaikses olekus – temas elavad edasi esiisade geenid ning nende kõrval mitmekümne aastase suhtelise vaikelu tekitatud mugavus ja lühinägelik, egoistlik hoolimatus ja muretus. See olevat pärit läänelikust eluviisist.

Lääne mädandavate mõjude eest hoiatati juba nõukogude aegses koolis ühiskonnaõpetuse tunnis. Sellest, et kogu Nõukogude Liit joob end põhja, ei räägitud sõnagi, sest tõde on enda kohta raske tunnistada. Kui akadeemik Sahharov kinnitas oma kuulsas kõnes Nõukogude Liidu Ülemnõukogu ees, et NSVL-i hävitamiseks ei ole vaja ei Ameerika tanke ega rahvusvahelise imperialismi salavandenõu, kuna nõukogude rahvas joob, varastab ja laiskleb end põhja, vilistati akadeemik saadikute poolt välja. Tõde oli liiga valus.

Meie elumissiooniga on nii, et kes on ustav väheses, on ustav ka suures. Meile, eestlastele, eestimaalastele ja üldse eurooplastele, ei meeldi sellest rääkida, sest me oleme suuresti oma ülesannetes läbi kukkunud. Nii vaikimegi ja eelistame mitte rääkida tegelikust olukorrast tsivilisatsioonis, ühiskonnas, riigis ja perekonnas.

Naerame sellesama nõukogude ühiskonnaõpetuse üle, kus räägiti, et perekond on ühiskonna alus. Paradoks on see, et see väide on tõene. Mitte sellepärast, et see on nõukaaegne, vaid see tõttu, et ühiskond koosneb inimestest ning on just nii tugev, kui tugevad on selle kodanikud ning nende ühendused. Ka perekonnad.

Me armastame statistikat. Kui näeme jubedusejudinaid esile toovaid numbreid, tutvume nendega ning unustame. Eestimaalaste vähenemist, vananemist, alkoholismi, narkomaaniat ja suitsidaalsust käsitlevad uurimused morjendavad meid aegajalt, ent sellega kõik piirdubki. Statistika, mis räägib abortide suhtarvust elanikkonna kohta, abieluväliselt sündinud laste ülekaalust võrreldes abielus peredes ilmale toodud lastega ja abielulahutuste suurest protsendist, kuulub pigem meelelahutuslikku rubriiki, sest oleme ebanormaalsustega harjunud. Oleme nii palju rääkinud sellest kõigest, et perekonna, ühiskonna ja tsivilisatsiooni allakäik ja sellega seonduv tundub tüütu prigisemisena. Isegi ebaviisakana, et neid heas seltskonnas ära nimetada.

Sellistena on meie rahvas, riik ja tsivilisatsioon sarnane ühele arhitektuuribüroole 1930. aastate Leningradis, kus projekteeriti ja ehitati korrusmaja, mille korterites ja kogu majas puudusid tualetid. Arhitektil oli olnud piinlik kommunismiehitajatele eluaset ette valmistades võtta ette selline tõsiasi, et ka nõukogude inimestel on teatud tarbed. Ehitajadki ei küsinud midagi, sest kaaslinlaste isikliku elu musta poolt puudutav küsimus ei oleks olnud korrektne. Nii olidki linnaosa või rajooni heakorra eest vastutavad inimesed piinliku olukorra ees ning sunnitud miilitsa kaasabil püüdma öö varjus maja ümbrust ja trepikodasid reostavaid kodanikke. Sest probleemidest rääkimata jätmine ei tee neid olematuteks. Igatahes just nii reostame ka meie omaenda ja lähedaste elusid, sest ei tunne iseennast ega oska iseendaga midagi peale hakata ja üllatume koledasti kui jätame endast maha väga halva jälje. Elame egoistlikus, petlikus enesega rahulolus, mis tapab meie ühiskonda ja tsivilisatsiooni.

USA-s Texases asuva Phoenixi katoliku piiskop Thomas Olmsted on selles vägagi raskes olukorras kutsunud oma piiskopkonna mehi üles olema need, kelleks nad on loodud. Olema mehed, kes vastutavad oma elukeskkonna eest.

Praegusel ajal on meestel hoopis teistsugused mured kui esiisadel mõni põlvkond tagasi. Meeste aega sisustab oma vajaduste orjuses siplemine, pornograafia ja abielurikkumine. Selle viljadeks on armastatute hülgamine ja ilmale toodud laste maha salgamine. Kas see on mehelikkuse väljund? Piiskopi konkreetseks vastuseks on "ei".

Võitlus meeste hingede pärast on tugev ja panuseks on armastus, suhted, perekond – tegelikult kogu ühiskonna ellujäämine.

Piiskop Thomas Olmsted andis eelmise aasta septembris välja kirja selsamal teemal. Ta pöördub oma piiskopkonna meeste poole, kutsudes neid üles olema jumalamehed, kes on loodud vastu seisma märatsevale, purustavale hingevaenlasele.

"Mehed! Ärge kõhelge astumast lahingusse, mis teid ümbritseb!" julgustab ta oma läkituses Apostolic Exhortation to Catholic Men. "Heitlus, mis sandistab meie lapsi ja peresid, moonutab ka meeste ja naiste eneseväärikust. See lahing on sageli silma eest peidetud, ent sellegi poolest tõeline. See on põhiliselt vaimne heitlus, ent ta tapab üha kasvavas tempos kristlikku elukäsitlust meie ühiskonnas ja kultuuris. Ja isegi meie kodudes." Viisi, kuidas elavad tänapäeva mehed ja täidavad oma isakohuseid, võib nimetada vaid suureks probleemiks.

Keskmine poiss on kuuendaks eluaastaks veetnud televiisori ees rohkem aega kui ta kulutab suhtlemiseks oma isaga kogu eesseisva elu jooksul. Mehe kohustus olla perekonna vaimulikuks juhiks on troonilt tõugatud ühiskonnas valitseva relativismi ja traditsioonide kõigutamise läbi. Me ei täida oma kristlikku mehekohust, sest mees olemine eeldab eelkõige valmidust oma lähedaste pärast oma elust loobuda. Ennastohverdavat armastamist. Mehest saab niiviisi see, kelleks ta on loodud. Ta avastab oma erakordsuse, kui ta hakkab elama isa rollis nii bioloogilises kui vaimulikus mõttes. Mehe roll on olla perekonnas, ühiskonnas, tsivilisatsioonis ülalpidaja, hoolekandja ja kaitsja. Ent tänapäeval armastab Euroopa mees enamasti ainult iseennast ning pöörab suuresti tähelepanu vaid endale.

"Armastus on ohverdus," ütleb üks Phoenixi kogukonna kristlikest meestest. "Naine! Kui sa tahad teada, kas ma armastan sind, siis proovi jõuda selgusele selles, millest ma olen oma perekonna nimel loobunud. Kristus näitab meile ristilt oma eeskujuga, mis on armastus. Ta näitab teed, kuidas surra iseendale, et teised võiksid elada."

Mehest saab see, kelleks ta on loodud, ning ta avastab oma erakordsuse, kui ta hakkab elama selles rollis – bioloogilises ja vaimulikus – kui isa. Ja seda ülalpidajana, hoolekandjana ja kaitsjana.

Isadus ei ole niivõrd see, mis me peaksime olema. Mitte soovunelm. See avaldub selles, kuidas me teeme tõeks isaks olemise. Ent mees suudab täita isa rolli vaid siis, kui ta on iseenda isand, aga mitte oma himude ja kõrvalekallete ori.

Inimesest eraldab teistest olenditest võime oma himusid kontrollida. Seega on inimesel võimalik enda kallal tööd teha. Kui inimene satub pornograafia konksu otsa ja tema ihad võtavad temas võimust, ei ole ta võimeline olema oma perekonna vaimulik juht. Kui ta ei suuda valvata omaenda hinge ega asetada seda taevateele, kuidas võib talle usaldada perekonda? Ja nii tuleb mehel pöörata tähelepanu iseendale. Enese "valmistamine" ei piirdu vaid oma mitmesugustele kiusatustele "ei" ütlemisega, vaid tähendab endale Kristuse ja usu "soomusrüü" selga panemist, et Jumala riigi hüvanguks aktiivselt võidelda.

Piiskop Olmsted rõhutab, et inimkond on praegu ägedas vaimulikus sõjas ja me peame sellest teadlikuks saama: "Ole endas kindel! Ole julge! Edasi, läbimurdele!"

Meie vaidleme muu hulgas massilise illegaalse immigratsiooni üle, mis on meie tsivilisatsiooni üle ujutamas. Meeldib see ilming meile või mitte, teoks on see saanud tänu sellele, et me oleme ise iseendast ja Euroopast teinud lontkõrvade-töllmokkade karjamaa ja vaatame lammaste kombel alt üles nende peale, keda oleme harjunud nimetama oma juhtideks. Ja me laseme sellistel "juhtidel" tekkida, sest oleme liiga laisad, et ise oma eluga tegeleda. Oma missiooniga siin elus. Selles elus, milles ei ole tegelikult ei pisiasju ega vähetähtsaid ülesandeid, kas siis on tegemist laste kasvatamise, hääletamise või oma tahte kuuldavaks tegemisega.

Üks asi on see, kui võõrrahvad tungivad meie kodudele peale. Teine asi on see, et oma nõrkusega ja saamatusega annab iga inimene, riik, ühiskond ja lõpuks kogu tsivilisatsioon endast pildi kui selgrootutest nahapäästjatest, kelle jaoks on olulisim vaid omaenda ninaesine. Sellises olukorras ei ole tsivilisatsiooni hävitamiseks vaenlaste horde vajagi, sest oma laisa liberaalsusega oleme ise endale oma himudest ja lõbujanust punutud köie kaela pannud, ning need, kes püüavad traditsioonidest lahti saada, üritavad juba pikemat aega Euroopalt alt ära lüüa taburetti, mis siiski veel oma nelja jalanatukese küljes seisab.

Kõigele vaatamata ei ole meie tsivilisatsiooni hauale veel kääbast kuhjatud. On meie enda teha, kuidas ja kui kauaks jääme püsima. Kes on ustav väheses, saab üle ka sellistest väljakutsetest, mille tähtsus ja olulisus võib esialgu hirmutada. Kes on teinud vigu, saab alati neid parandada ja neist õppida. Nii saame tugevaks. Tugev perekond, rahvas, riik ja ühiskond on võitjad ka vaimulikul lahinguväljal. Võitja suudab üleval pidada ka tervet tsivilisatsiooni. Sina suudad üleval pidada kogu maailma.