Muusik ja IRL-i liige Taivo Niitvägi mõtiskleb oma erakonna väljavaadete ja ilmse lagunemise üle, meenutades tõde, et mistahes hoone ehitamine peab algama vundamendist.
Proloog
Res Publica aukohtu I koosseisu liikmena ja IRL liikmena pean oma kohuseks teiega jagada oma mõtisklusi põhjuste üle seoses IRL ilmse lagunemisega.
Olen sunnitud meenutama, et igasuguse hoone ehitus algab vundamendist ja püsib sellel. Kui aga hakatakse püstitama torne, millel pole tegelikkuses alust, vajuvad need paratamatult ruttu kokku.
Nõndaviisi on lugu ka igasuguste mõtterajatistega, olgu need siis teaduslikud, kunstilised või religioossed. Kui teadlane, kunstnik või teoloog kaotab sideme elu tegelike seaduste ja "talupoja terve mõistusega", ei ole edasisel mõttelennul millelegi toetuda. Seda hoiab üürikest aega küll üleval omavoli kehtestamise ürgne instinkt ehk teisisõnu soov oma pahelisi kalduvusi seadustada, kuid see variseb peagi koos omavolitsejaga, nagu me oleme kõikide diktatuuride puhul seda ajaloos kogenud.
Kas täna loodus- ja loomuseaduste vundamendi kaotamine seadusloomes erineb millegi poolest varasemast omavolist? Kas terve mõistuse argumentide kadumine tänase seadusloome praktikast ei ole mitte märgiks, et nn heaolutsivilisatsioon on koondunud uue diktatuuri kehtestamisele, millel on õilis nimi "demokraatia"?
Kui mitte, siis millega on tegemist?
Kui jah, siis miks kaasa jooksta hävingu poole, mida eluseaduse rikkumine paratamatult kaasa toob?
Siin võib tekkida küsimus, mis on IRL või kes olen mina maailma poliitikas? Ärgem unustagem, et ajaloos on korduvalt pääsenud ühe inimese palve peale terved rahvad ja tsivilisatsioonid, kuid loomulikult peab sel inimesel olema voli oma rahvast esindada. Ja see voli igal riigikogu liikmel kahtlemata on.
Meie ühiskond hingitseb veel esivanematelt päritud hüvede varal, kuid milliseid tõekspidamisi on meil pärandada oma lastele?
Pole ka mingit põhjust arvata, et Looja ei taha oma loodut päästa. Pigem ei taha Ta seda teha vastu meie tahtmist. Rahva tahet aga suunab tema mõistus, vastavalt muidugi sellele, kuivõrd on ta teadlik ehk haritud oma valikuvõimalustest ja -vabadusest. Olgem siis mõistlikud ja julged tegemaks vahet pettuse ja tõe, himu ja hüve vahel!
Tervet Euroopa maarahvast ei olnud võimalik barbarite aegu väevõimuga ristiusku pöörata. Hoopis kristliku eluviisi hüved veensid rahvaid ebajumalate teenimisest loobuma. Rahva teadvusele avanes uus kontseptsioon sellest, mis on hea, sellest, mis on armastus: "Armastus lepib kõigega, ta usub, loodab ja talub kõike, kuid ta ei tunne rõõmu ülekohtust vaid rõõmustab tõe üle". Tõde ja selle ülekohtune moonutamine on sellest alates reaalselt määratletud vastasjõud, millest üht armastus eelistab ja teist taunib.
Meie ühiskond hingitseb veel esivanematelt päritud hüvede varal, kuid milliseid tõekspidamisi on meil pärandada oma lastele?
Kas õnn on mõõdetav?
Füüsikateaduses tehakse üha uuemaid avastusi energia ja mateeria päritolu ja olemuse kohta, kuid see ei muuda mingil määral igapäevaelu lihtsaid tõsiasju. Iga asi (mõttest kuni mateeriani) põhineb endistviisi raskusjõul, plussi ja miinuse polaarsusel ning tõsiasjal, et iseenesest ei lähe midagi ülesmäge ega paremaks. Jätkusuutlikkust ei saa olla millelgi, mis on vastu kehtivatele eluseadustele.
Inimene on füüsilise, hingelise ja vaimse lahutamatu tervik, tema organismis toimivad erinevad protsessid, mida ta rohkem või vähem tajub, kuid tema elu kvaliteeti need siiski ei määra, vaid pigem ikka hingerahu – himude ja südametunnistuse suhe.
Himu on selge asi, olemas nüüd ja praegu. Südametunnistus aga on keerulisem nähtus, tal ei ole ajalisi piire, see aga kohustab vastutama mineviku alusel ja tuleviku eest. Ehk teisisõnu, tänane mõtlematus on homne mõttetus. Kursilt kõrvalekaldumine toimub nagu iseenesest, õiget suunda tuleb aga alatasa jälgida, põhjendada ja taastada.
Miks ei võiks IRL täna keskenduda elukorralduse vaimsele vundamendile ja meenutada rahvale inimelu kõrgemaid ideaale ja hüvesid, maarahva põliseid elutarkusi, tulevikuplaanide inimlikku ja kohalikku mõõdet?
Isegi kui eluseaduste moonutamise põhjuseks oleks mingi võimuideoloogia, isegi kui selle ideoloogia teostamist hästi rahastataks ja teostajatele hulgaliselt privileege jagataks, ei saa see muuta elu olemust.
Mäss ja tegelikkus
Isegi kui eluseaduste moonutamise põhjuseks oleks mingi võimuideoloogia, isegi kui selle ideoloogia teostamist hästi rahastataks ja teostajatele hulgaliselt privileege jagataks, ei saa see muuta elu olemust. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et soojätkamise võime on üks inimeseks olemise füsioloogilistest funktsioonidest. Kui selles esineb hälbeid, siis on tegemist teatud puudega, sarnaselt kuulmis-, nägemis- vm füsioloogilisele puudele.
On ilmselge, et puuetega inimestele tuleb kaasa tunda ja aidata neil oma kõrgemat inimeseksolemise eesmärki saavutada, milleks on ikkagi hingeseisund. Tajub ju inimene õnne või õnnetust eelkõige oma hingeteadvuses, intellektis, ja ei ole ühtegi objektiivset mõõdupuud, mis näitaks, millise materiaalse või füsioloogilise taseme juures on inimene õnnetu ja millisest alates võib teda õnnelikuks mõõta. Ikka leiab mõne haige ja vaese, kes peab ennast õnnelikuks ja hulgaliselt terveid ja pururikkaid, kes on südamepõhjani õnnetud.
Mõtlemine on ainuke mõõdupuu, mille alusel inimene ise hindab oma seisundit heaks või halvaks, õnnelikuks või õnnetuks ning oluliselt mõjutab tema enesehinnangut see, mil määral saab ta rõõmu tunda tõe üle või ära hoida ülekohut selle vastu – armastada.
Arvamused ja arvajad
Haritumad inimesed teavad, et rahva hulgas on palju harimatuid, kellel puuduvad teadmised ja seisukohad väga paljudes eluküsimustes. Nende inimeste mõtteviis sõltub peamiselt avalikust arvamusest, mida kujundavad vastavad arvamusliidrid – poliitikud, ajakirjanikud, õppejõud, vaimulikud …, üha tõhusamalt kasutatakse rahva tõekspidamiste kujundamisel sealjuures virtuaalseid mõjutusvahendeid.
Kui nüüd riigijuhid jt arvamusliidrid peavad debatti selle üle, kas soovahetuse operatsiooni peaks kinni makstama haigekassa poolt või peaks see olema inimese eralõbu, siis hakkavadki paljud arvama, nagu oleks inimesel võimalik oma sugu valida või seda vahetada. Ometi teab iga tõeliselt haritud inimene (sest ega diplom ei ole enam harituse mõõdupuu), et see nn "soovahetusoperatsioon" lihtsalt sandistab opereeritu ja mitte mingit muud "vahetust" ei toimu.
Eile pandi veel hullumajja see, kes arvas end olevat Napoleon või kaamel vm tegelinski, keda ta tegelikult ei olnud. Täna on see piir hakanud nihkuma – mehe, kes peab ennast naiseks (ja vastupidi), psüühiline ja vaimne seisund ei ole enam küsimus, vaid tema ennastkahjustavaid tunge tuleb maksumaksja rahaga rahuldada. Õnneks ei pea veel maksumaksja rahastama ennast Napoleoniks pidava hullumeelse soovi asuda prantsuse armee etteotsa…
Taavet ja Koljat
Ajaloost me teame, et on vallutatud ja hävitatud kõik impeeriumid, kes homosuhteid tolereerisid. Ja vallutajateks ikka need, kellel taolised suhted keelu all.
Ka täna on mitmed moslemite ringkonnad kuulutanud, et meil pole vaja Euroopat sõjaga vallutada, vaid et me vallutame selle demokraatlike valimistega. Kui aga islam muutub Euroopas valdavaks, siis homoseksuaalid lihtsalt hukatakse ilma igasuguste võrdsete õigusteta. Täna on islamiriikidest tulevate uudiste teemana üsna tavaline, et "ISIS loobib homoseksuaale majade katustelt alla", "Pühasõdalased pildusid väidetavad geid kividega surnuks" jne.
Olukorras, kus lihtne tehe kalkulaatoriga tõestab, et jõudude ja ideoloogiate vahekord Euroopas lähiajal tõepoolest oluliselt muutub, ei ole sugugi heatahtlik õhutada seadusandluse kaudu kodanikke oma homoseksuaalseid suhteid avalikustama, seades neid nende eraelu iseärasuste tõttu agressorite löögi alla.
Eesti rahvast esindades ei tohi unustada, et kui suurriigid hakkavad oma sõda pidama Eesti territooriumil, siis ei jää Eestist sedagi järele, mis on jäänud sõjatandritest Lähis-Idas.
Konfliktide lahendamise asemel, mida annaks teha erinevate ideoloogiate ja kultuuride ühisosale toetudes (nagu nt elukultuuri austamine, vägivalla, homosuhete jm ebaloomulike praktikate piiramine, tugiteenuste pakkumine sellistest praktikatest hoidumiseks jne), taovad Euroopa tänased poliitikud enesele nn euroopalike väärtushinnangutega arulagedalt vastu rindu, kuid küsimustes, mis Euroopat kõige ilmselgemalt ohustavad (nagu näiteks islamistliku ideoloogia massiline pealetung või sõjaoht Venemaaga), valitseb nõutus ja otsustusvõimetus.
Eesti rahvast esindades ei tohi unustada, et kui suurriigid hakkavad oma sõda pidama Eesti territooriumil, siis ei jää Eestist sedagi järele, mis on jäänud sõjatandritest Lähis-Idas. Eesti poliitika eesmärgiks ei tohiks olla vastasjõu demonstreerimine, vaid rahu kui rahva hingeseisund. Kui seespidist rahu ei ole, käib sõda juba niikuinii. Kui aga rahu on saavutatud, tuleb seda loomulikult kaitsta; kui vaja ja mõistlik, siis ka relvadega. Aga väärtus on ikkagi rahu, mitte relvastus.
Väike karjapoiss Taavet tappis lingukiviga oma ajastu suurima vägilase Koljati. Kas ei võiks ka väike IRL suunata oma mõttetera ida-lääne dialoogikeskkonda nõnda, et suured muudaksid oma tagamõtteid ja sõjaplaane?
Tööst ja riistadest
Igal elusolendi organil on oma otstarve ja sellest saab iga tervemõistuslik inimene aru. Samuti nagu igal tööriistal on oma otstarve – mida keerulisem on töö, seda kitsam on tööriista kasutusala.
Inimene on väga keerukas organism ja kui ta ei oleks oma organeid kasutanud nende otstarbe kohaselt, oleks ta liigina juba ammu välja surnud. Iga haritud inimene saab aru, et sugu- ja seedeorganitel on erinev otstarve ja kui need otstarbed omavahel vahetada, saavad häiritud nii soojätkamise võime kui ka seedetegevus, lisaks nõrgeneb immuniteedivõime igasuguste nakkuste suhtes ja inimene on asetatud nii vaimselt kui füüsiliselt surmasuhu.
Inimesel, kes ei ole ennast siiski ise loonud, on eeldatavasti Looja jumalikus plaanis ka oma otstarve. Inimese erinevus mõnest muust tööriistast seisneb vaid selles, et ta saab ise valida, millistele jõududele ta alluda tahab. "Kus on su varandus, seal on ka su süda," ütleb õpetus (Mt 6:21).
Oleme paratamatult mingi "varanduse" meelevallas, uskudes selle väärtusesse, ning püüd ennast asetada elu kõrvaltvaataja rolli on puhas enesepettus. Pigem oleks mõistlik oma kutsumus enesele kainelt teadvustada ja sellest lähtuvalt amet valida, et ei tekiks olukord, mil ühiskondlikud seedeorganid (ehk bürokraadid) pannakse täitma ühiskondliku soojätkamise (ehk hariduslikke) ülesandeid ja vastupidi, rikkudes ühtviisi mõlemaid ja muutes terve ühiskonna vaimseks impotendiks.
Elu loomulikku kulgu on võimalik muuta ebaloomulike manipulatsioonide ja mutatsioonidega, elu võib ka hävitada, kuid selle olemust ja seaduspärasusi muuta pole võimalik.
Muidugi, võimulolijate omavoli kehtestamise seisukohalt on massidega palju lihtsam manipuleerida, kui rahvaste reaalsustajus ja väärtushinnangutes valitseb segadus. Kehtib ju elus endiselt iidne Paabeli torni efekt – rääkida armastusest, sallivusest, rahust, võrdsusest, demokraatiast jms nõnda, et keegi ei saaks midagi aru, kuna seni üheselt mõistetud terminitele on antud hoopis vastupidine tähendus.
Seadusloome kaudu on võimalik mõistete tähendusi muuta…
Omal ajal, veel 50 aastat tagasi, jäeti taludes kodust lahkudes luku asemel luud ukse ette ja kellelgi ei tulnud pähe majja minna pererahva äraolekul. Täna leidub küllalt ringiluusijaid, kes lahtise taluukse tagant nii mõndagi kaasa haaramiseks leiavad, kusjuures süüdi jääb pererahvas, sest ukse valla jätmist nimetatakse kuritööle ahvatlemiseks.
Nõndaviisi muudavad seadused rahva arusaamist ja hoiakuid…
Kui kristlik Euroopa kehtestas nii valitsejale kui valitsetavale ühised moraalipiirangud, siis tänane seadusandlus paneb kodanikke üha rohkem sõltuma võimulolija(te) suvast. Enam ei suudeta oma peas vahet teha heateo ja kuritöö vahel, selle vahe määrab tugevam advokaat ja kinnitab kohtunik. Kohtunik pole aga jumal, vaid samuti võimuesindaja…
Kompetentsus?
Tänapäeval üks levivatest mõttehaigustest on arvamus, et tõde on suhteline, et igaühel oleks nagu oma tõde. Ent faktid elu avaldumisest väga konkreetsetes vormides rakust kuni organismideni, instinktist valikuvabaduseni, ihust hingeni, annavad tunnistust sellest, et siin ei ole midagi suhtelist – elu teostub vääramatute ja muutumatute seaduste raames.
Elu loomulikku kulgu on võimalik muuta ebaloomulike manipulatsioonide ja mutatsioonidega (ja seda on teatud osa inimkonnast püüdnudki teha juba algusest peale), elu võib ka hävitada, kuid selle olemust ja seaduspärasusi muuta pole võimalik.
Kas ei võiks IRL taotleda kõigile võrdselt kehtivate normide ja tabude ning õigustest tuleneva vastutuse taaskehtestamist Eesti Vabariigis? Kindlasti suurendaks erakonna populaarsust ka see, kui ta teeks ettepaneku kompetentsuse printsiibi rakendamiseks vastutusrikastele ametikohtadele kinnitamisel (nagu näiteks riigikogu liige vms) ning loomulikult võitleks siis ka selle printsiibi ellurakendamise eest. On ju võimalik sisse seada süsteem, mis kohustab ametialast kompetentsust saavutama ja pakub selleks reaalseid võimalusi.
Psühholoogiateadus tuvastab
Tänapäeva psühhopatoloogia üks alusepanijaid professor Robert Hare* uuringud näitavad, et võim koondub kogu maailmas psühhopaatiasse kalduvate inimeste kätte. Psühhopaatia on vaimne hälve, mille peamiseks tunnuseks on südametunnistuse kalestumine kuni selle praktilise kadumiseni. See tõsiasi on küll teaduslikult tuvastatud, kuid selle põhjuseid pole sugugi niisama julgelt välja toodud, sest kohe tuleb ilmsiks loomuvastaste tegude praktiseerimise (kui põhjuse) ja psühhopatoloogia (kui tagajärje) omavaheline seos. Ehk teisisõnu, kui inimene ei ela väliselt loodus- ja loomuseadustele vastavalt, saab kahjustatud tema seespidine hingeseisund.
Elu on igaühele antud kingitusena. Keegi ei ole seda saavutanud omaenese jõu või pingutusega ning keegi ei tea ka seda, kuidas ja mis otstarbel on tema kui ainulaadne intellekt tekkinud. Nõndaviisi lasub igal mõtleval olevusel kohustus elu tunnistada, tundma õppida, austada ja harida, nõnda kui meie põline maarahvas on seda oma põldudel ja hinges aastatuhandeid teinud.
Vastutus – tunne või kohustus?
Minul kui IRL-i liikmel oleks hea meel, kui IRL loobuks oma maine devalveerimisest, keskendudes teisejärgulistele küsimustele. Juhan Parts euroametnikuks… hm… kas üldrahvalikult tähtis teema, millega eetrit püsivalt koormata? Mida siis imestada, kui keegi IRL-i ütlemisi enam tähele ei pane.
Kui maarahval maja põleb, ei huvita teda linnarahva magamistoa mängud. Maarahvas ei lahku oma kodust niisama – teda kas küüditatakse või lakkab kodu olemast. Kahjuks on kodudel lasknud hävida just viimase kümnendi peaministrid…
IRL peaks tegema restardi ja ennast taaskäivitama meie Isamaa kõige valulisematele ja elulisematele teemadele, mille suhtes tänane koalitsioon on pime või on oma silmad tahtlikult sulgenud.
IRL peaks tegema restardi ja ennast taaskäivitama meie Isamaa kõige valulisematele ja elulisematele teemadele, mille suhtes tänane koalitsioon on pime või on oma silmad tahtlikult sulgenud.
Sadade miljonite eurode maksuraha korstnasse kirjutamine on teema, millele IRL võiks tähelepanu pöörata. Võimuesindajate isikliku vastutuse küsimus võiks olla teema, mida IRL võiks tõstatada (näiteks võiks ju Sandor Liivet panna isikliku varaga vastutama USA-sse tehtud investeeringute kahjumi eest ja üldse pöörata tähelepanu, kuidas on võimalik riigivara karistamatult korstnasse kirjutada).
Massilise väljarände ja rahvastiku kahanemise põhjuste uurimine ning nende kõrvaldamine peaks olema IRL prioriteet, samuti rahvusliku identiteedi ja riikliku sõltumatuse vaimne, kultuuriline ja majanduslik taastamine, eluks kõige vajalikumatele teemadele keskendumine.
Õnn ja seadus
Nagu öeldud, on inimliku õnneseisundi saavutamise peamiseks vahendiks armastusetegu. Kuna armastus nii tähtis on, vääriks lausa luubiga uurida, mida see sõna igapäevaelus tähendab. Nagu elu üldse, väljendub ka armastus erinevatel tasanditel – füüsilisel, hingelisel ja vaimsel tasandil.
Armastus ühiskondliku regulatsiooni tasandil ei ole sentiment, ei ole äriedu ega muude himude ja tungide rahuldamise seadustamine. Eelkõige peaks armastus riiklikus elukorralduses tagama kurjuse ja selle valedele rajatud mõtteviiruste ühiskonda tungimise takistamist.
IRL vaimne potentsiaal ning poliitiline professionaalsus tuleks rakendada mitte hukutava peavooluga kaasa minekule, vaid rahva valgustamisele ning reaalsete suunamuutuste kavandamisele riigi, rahva ja keele päästmiseks ilmsest hävingust.
Headus ja kurjus, tarkus ja rumalus, tõde ja vale, ilu ja koledus on objektiivselt eksisteerivad vastandid, mis pärinevad vaimsetest allikatest. Seadusandluse ülesandeks on õpetada ja lausa kohustada võimuteostajaid neid kategooriaid omavahel eristama ning ühtesid edendama ja teisi piirama. Olgu filosoofias nende piirid nii hägused ja vaieldavad kui tahes, seadusandlus peab neid selgelt ja ühetähenduslikult eristama, peab suutma püstitada ideaale ning hukka mõistma ideoloogiaid, mis takistavad riigi ja rahva arengut. Ikka meie riigi ja rahva, mitte kellegi muu.
Ühiskond võib ja peabki arenema oma meetodites (näiteks surmanuhtluse asemel õpetama kurjategijaid meelt muutma, tuginedes kaasaegsetele psühholoogiateaduse avastustele, pedagoogilisele kogemusele jms), kuid mitte mingil juhul ei tohi ta järele anda põhimõttele, et kuna on olemas seaduse rikkujaid, tuleb nende soovidele vastavalt seadusi muuta. Selline teguviis ei ole armastus vaid on vihkamine.
Terve mõistuse seisukohalt peaks seadusloomes toetuma veel paljudele printsiipidele, mis takistaksid tõe väänamist eluseaduste ja elukorralduse tasandil. Olgugi et elu seadustele põhinev seadusloome on inimkonda terve ajaloo vältel alal hoidnud, ei ole see ometi möödanik, vaid on elu igikestev eeldus. Enesetapjal on küll vabadus, kuid ei ole mingit moraalset õigust enesetappu teostada – see kehtib nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil – ning igasugune seadus, mis on loodus- ja loomuseadustega, loomuliku ja üleloomuliku elu olemusega vastuolus, on suitsiidne ning de ipso facto õigustühine.
IRL: sisse- ja väljavaateid
IRL ei pea häbenema sügavate vigade paljastamist, mida lääne ühiskond on viimaste sajandite jooksul alates prantsuse revolutsioonist avalikult teinud. Loomuvastased vabadused ja vägivald on ühe ja sama kurjuse kaks palet – kord õhutatakse kergeusklikke perverssustele, siis jälle tapetakse perverte, olles ülekohtune nii ühel kui teisel puhul. See on kogu revolutsioonilise ajaloo stsenaarium ning aeg on saabunud sellest näitemängust välja astuda.
Tuleb tellida objektiivseid uuringuid ühiskonna tervisliku, sotsiaalse ja majandusliku seisundi kohta ja nendele toetuda, mitte aga võimaldada eluvaenulike ideoloogiate levikut "teaduslike uuringute" maski all. Selleks, et mõista samasooliste suhete jätkusuutmatust, ei pea olema meditsiiniprofessor. Samuti ei pea olema eriline asjatundja, et mõista, mis ajendab mõnesid professoreid musta valgeks "uurima".
IRL vaimne potentsiaal ning poliitiline professionaalsus tuleks rakendada mitte hukutava peavooluga kaasa minekule, vaid rahva valgustamisele ning reaalsete suunamuutuste kavandamisele riigi, rahva ja keele päästmiseks ilmsest hävingust. Ka EKRE paistab olevat samadel kaalutlustel ellu kutsutud, kuid IRL-i käekiri võiks olla tasakaalukam ja argumendid sügavamad ning teaduspõhisemad.
Rahvas on väsinud perverssuste õigustamisest juriidilisel, majanduslikul ja eraelu tasandil. Rahvas januneb teada saada, millised võiksid olla eesti ühiskonna perspektiivid ideaalis, milliseks tuvastavad uuringud meie tegeliku seisu ja millised peaksid olema reaalsed sammud pöördumiseks olemasolevast ideaalse suunas.
Soovin IRL-le rahu ja tasakaalu ning oma otsuste langetamisel eluseadustega arvestamist, sest elu suudab toime tulla ka ilma meieta, kuid meie ilma eluta mitte.
Iga võimulolija küll teab, et maailma elukorralduses ei oma eesti rahva arvamus mingit tähtsust, kuid seegi teadmine on kujutelm, sest samas puudub teadmine sellest, kui võimas on ühe inimese vabadus oma tahte teostamiseks, rääkimata siis kahe või enama tahtest üheskoos. Me usume sõltuvuse paratamatust, kuid ei usu selle muutmise võimalust. Me usume ise ennast orjadeks ja ei taha uurida oma vabaduse võimalusi ja vahendeid.
Ma ei tea, kui mitu tilka verd on IRL-i liikmetest keegi kellelegi võimu juurde pääsemiseks andnud, kuid ma tean, et ükski kurja või ebaausa tagamõttega sõlmitud lepe ei oma moraalset kehtivust. Seetõttu ei seo need veretilgad kedagi, kes soovivad kokku lepitud kujutelmadest elu tegelikkuse poole pöörduda. Tegelikkus ei seisne paratamatus hävingus ega lootusetuses, paistku olukord nii lootusetu kui tahes.
Iga ajalooetapp alates kristliku Euroopa formeerumisest on seisnud paratamatute hukatusemärkide lävel ja ikka on keegi avastanud uue võimaluse, kuidas olukorrast välja tulla, ikka on ta leidnud liitujaid ja kaasa haaranud terveid rahvahulki. Kas tõesti meie põlvkond peab siis ajalukku minema vaimupimedate loobujate põlvkonnana?
Selleks, et koalitsiooni sees kaitsta eluterveid põhimõtteid ja loobuda samasooliste kooselu käsitlevate seaduste menetlemisest, ei pea IRL oma partnereid hakkama mädamunadega pilduma. Ka rahumeelselt on võimalik terve mõistuse argumente väljendada, sest saab ju iga haritud inimene aru, et kooseluseaduse varjatud tagamõtteks on ühiskondlike väärtushinnangute moondamine ja tulemuseks segadus rahva meelehoiakutes ja elukorralduses. Samas aga tagaks tervemõistuslike arusaamade sõnaselge kaitsmine rahvaenamuse poolehoiu.
Ma ei tea, kui mitu tilka verd on IRL-i liikmetest keegi kellelegi võimu juurde pääsemiseks andnud, kuid ma tean, et ükski kurja või ebaausa tagamõttega sõlmitud lepe ei oma moraalset kehtivust.
Üleüldse tuleks revideerida poliitilist müüti, nagu tagaksid skandaalid ja vastastikused süüdistamised edu poliitilises võitluses. Ja kui see isegi nii oleks, siis vähegi eneseväärikust omavale inimesele sellist edu pole vaja. Kui mingi erakond loobuks lapsikutest mudamängudest ja keskenduks tõepoolest rahva heaolu parandamisele, leiaks see kohe tunnustust ning tal ei oleks vaja oma vastaste tümitamisele aega raisata.
Praeguseks on meediaruumis IRL juba maha maetud, ta on kaotanud oma näo ja identiteedi.
See asjaolu ei tähenda, et keegi teine on hakanud asendama IRL-i rolli eesti elu korraldamisel. Ei, see tähendab hoopis seda, et mingi oluline maailmavaade jääb meie riigi valitsemisel esindamata.
Kui ehitus on hakanud lagunema, tuleb parandamist alustada vundamendist – põhimõtete ja ideaalide revideerimisest ja nende valgel oma tegevuskava renoveerimisest. Selleks peab varuma mehisust oma vigu tunnistada ja kindlameelsust muudatuste tegemisel. Mingil juhul pole vaja kiirustada ja paaniliselt kuhugi tormata. Kindlasti on erakonnale kasulikum koalitsioonist välja astumise hinnaga ellu jääda, kui surra iga-hinna-eest võimu külge klammerdudes.
Näilise paratamatusega leppimine on visiooni puudumine, visiooni puudus on usu puudus, usu puudus on teadmiste puudumine inimese tegeliku vabaduse võimest olla elu uueks loomise tööriist. Emitte Spiritum Tuum, et creabuntur: et renovabis faciem terrae: "saada välja oma Vaim ja kõik luuakse: ja Sa uuendad maailma palge", lauldakse iidses ladina hümnis.
Soovin IRL-le rahu ja tasakaalu ning oma otsuste langetamisel eluseadustega arvestamist, sest elu suudab toime tulla ka ilma meieta, kuid meie ilma eluta mitte.
Märkus:
*Robert Hare, emeriitprofessor Kanada ülikoolis The University of British Columbia: "Psychopathic and criminal behavior; Psychophysiology. R. Hare has been devoted to understanding the nature of psychopathy and its implications for mental health and criminal justice."