Seoses Norra luterliku kiriku äsjase otsusega hakata "laulatama" samasoolisi paare toome ära kaks dokumenti 2009. aastast, mis väljendavad Baltimaade luterlike kirikute, sealhulgas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku seisukohta kõnealuses küsimuses.
Balti luterlike piiskoppide pöördumine, 4. november 2009
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku, Läti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Leedu Evangeelse Luterliku kiriku juhid kohtusid Tallinnas 03.–04. novembril 2009, et tugevdada Balti riikide luterlike kirikute ühtsuse pikaajalist kogemust ja palvetada kristlaste osaduse eest kõikjal maailmas, samas mõistes, et meie ajal on sidemed kristlike kogukondade vahel pandud mitmel pool proovile. Piiskopid kõnelesid samuti ülesannetest ja vastutusest, mis seisavad nende kirikute ees, otsides paremaid võimalusi koostööks tulevikus. Kristlik usk tähendab elamist Kristusega ja üksteise teenimist.
Iseäranis praegusel ajal, mil paljud inimesed on kaotanud nii seesmise rahu kui välised pidepunktid meid tabanud majandusraskuste tõttu, kutsume oma kaasmaalasi üles väärtustama meie kristlikku pärandit ja ammutama vaimulikku rikkust, mis on ilmutatud Pühakirjas ja mida pakutakse kõigile, kes Tema poole pöörduvad ja Temasse usuvad. Käesolev kriis maailma majanduses on pikaajalise ebaõnnestumise vili, et me pole suutnud toimida nende põhimõtete kohaselt, mille Jumal on loomises seadnud. Moodsa ühiskonna tarbijamentaliteet ja individualism võtavad oma osa. Probleemi lahendamine ainult majanduse parandamisega tähendaks sama vea kordamist. Esmalt peab saabuma vaimulik uuenemine, uus arusaamine õiguste ja kohustuste tasakaalust, osadus, empaatia, solidaarsus ja vastastikune toetamine. Me usume, et kõige veenvam sisemine motivatsioon muutustele tuleneb kohtumisest elava Kristusega. Jeesus Kristus ütles: "Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!" (Mt 28,19–20)
Kristlik kogudus ühiskonna osana on haaratud kõigisse diskussioonidesse, mis on seotud looduse ja inimkeskkonnaga nii kohalikul kui ülemaailmsel tasandil. Meie Läänemere kaitsmine riikide hoolimatuse ja korporatiivse ekspluateerimise eest on üks kriitilisemaid näiteid sellest valdkonnast. Meie kirikud kui Jumala Sõna ümber koondunud kogukonnad ja kristliku eetose alalhoidjad peavad juhtima tähelepanu kaasaja probleemide vaimulikele põhjustele. Kirikud ei tohi unustada, et kõige olulisem Jumala poolt neile usaldatud tööriist on Tema Sõna – käsk ja evangeelium – ja ligimese teenimine armastuses.
Me kutsume valitsusi üles selgemini nägema inimelu vaimulikku mõõdet ning riigi, omavalitsuste, koolide ja kiriku positiivse koostöö häid vilju. Kristlike põhimõtete õpetamine ja rakendamine toetab nii perekonda kui kogukonda. Ühiskonna väärtuste hulka kuuluv südametunnistuse- ja sõnavabadus määratlevad religioosse elu mitte ainult privaatse, vaid ka avaliku sotsiaalse õigusena, mida tuleb soodustada ja edendada. Religiooniõpetus ja kristlik kasvatus on selle õiguse lahutamatu osa.
Käesoleval ajal on kirikute ühine tunnistus äärmiselt oluline, mistõttu avaldame muret arengute üle, mis nõrgestavad kristlaste osadust ja põhjustavad lõhesid kirikutes ja kirikute vahel. Luterliku Maailmaliidu mõne liikmeskiriku hiljutised otsused kiita heaks samasooliste paaride kiriklik laulatamine ja sellise kooselu võrdsustamine abieluga või ordineerida vaimuliku või piiskopi ametisse homoseksuaale, kes ei ela tsölibaadis, kehastavad neid arenguid, mis lõhuvad kristlaste osadust. Me kinnitame, et abielu on kooselu mehe ja naise vahel ning homoseksuaalse sättumuse praktiseerimine on ühtesobimatu Kristuse järgimisega. Me usume, et neid suundumusi järgides eralduvad kirikud apostlikust õpetusest inimese seksuaalsuse ja abielu kohta. Me näeme, et sellised otsused ja tegevused ohustavad luterlikku osaduskonda ja oikumeenilist koostööd, kuna need viivad välja olukorrani, kus luterlikud kirikud, olles Luterliku Maailmaliidu liikmed, ei saa enam üksteise kiriklikke ameteid täielikult tunnustada, koostööd teha ning üheskoos Sõna kuulutamises ja sakramentide pühitsemises osaleda.
Kutsume oma luterlikke õdesid ja vendi ühtsusele ning koostööle Pühakirja alusel ja järgides luterlikke usutunnistusi. Kaasaja väljakutsed nõuavad kindlat seisukohavõttu, mis toetub ajatutele tõdedele ja väärtustele. Kirikute ühine arusaam evangeeliumist on varandus, mille kadumist me ei saa lubada ning see tuleb anda edasi nii praegusele kui ka tulevastele põlvkondadele. Meie ülesanne on olla ustavad selles, mille osaliseks oleme Jumala armust saanud ning teenida ligimest nõnda, et me kõik jõuaksime usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse (Ef 4,13).
Peapiiskop Andres Põder, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
Peapiiskop emeritus Kuno Pajula, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
Piiskop Einar Soone, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
Piiskop Mindaugas Sabutis, Leedu Evangeelne Luterlik Kirik
Riia peapiiskop Janis Vanags, Läti Evangeelne Luterlik Kirik
Daugavpilsi piiskop Einars Alpe, Läti Evangeelne Luterlik Kirik
Liepaja piiskop Pavils Bruvers, Läti Evangeelne Luterlik Kirik.
+ + +
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogu avaldus
Suhtumisest homoseksuaalsesse käitumisse kirikutes ja kirikuosadusest
Viimastel aastatel on mõnedes kirikutes toimunud arutelud inimese, tema seksuaalsuse ja abielu üle, mis on viinud uue suhtumiseni homoseksuaalsesse käitumisse. See kajastub kiriku praktika muutmises – on hakatud õnnistama või laulatama samasoolisi paare ning ordineerima ka vaimulikke, kes elavad koos samast soost partneriga.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogu jälgib murega taolisi arenguid mõnedes Luterliku Maailmaliidu, Porvoo Osaduskonna ja Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas liikmeskirikutes. Kirikuosadus kasvab välja ühisest usust ning väljendub ka õpetuslikus üksmeeles. See tähendab, et kirikuosaduse liikmeskirikud ei langeta kiriku ajaloolist õpetust ja praktikat puudutavaid otsuseid ilma konsensuseta kirikuosaduse tasandil. Vastasel korral pingestatakse ja pärsitakse kirikutevahelist osadust, mis rajaneb evangeeliumil Jeesusest Kristusest ning teostub ühises tunnistamises ja teenimises.
2008. aastal väljendas Eesti Kirikute Nõukogu oma liikmeskirikute ühist seisukohta, et "pühakirjatraditsiooni ei saa ümber tõlgendada homoseksuaalset praktikat heakskiitvas tähenduses. Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uues Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu "normaliseerida"."
Samasugust arusaama on korduvalt väljendanud ka Eesti, Läti ja Leedu evangeelsete-luterlike kirikute piiskopid. Nad juhivad tähelepanu raskustele, mis tekivad kirikutevahelises suhtlemises seoses ühepoolsete muudatustega kiriku senises õpetuses inimesest, abielust, inimese seksuaalsusest ning sellest juhinduvas praktikas.
Sellest lähtuvalt EELK kirikukogu avaldab, et samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas Pühakirja ja kristliku usuga. Kui üks kirik taolise tegevuse ametlikult heaks kiidab, avaldub selles selge erinevus kristliku usu ja kiriku õpetuse mõistmises, mis takistab altari- ja kantsliosaduse teostamist kirikute vahel.
Ustavus Jumalale ja Tema sõnale nõuab meilt, et me õpetaksime, kuulutaksime ja järgiksime ainult seda õpetust, mille Issand on oma Kirikule usaldanud, et inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele (1Tm 2:4). Me nendime, et Luterlikus Maailmaliidus, Porvoo Kirikuosaduses ja Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas puudub üksmeel suhtumises homoseksuaalsesse käitumisse. Me kutsume kirikuid, kes ühepoolselt on senist praktikat muutnud või kes kaaluvad selle muutmist, naasma Jumala sõna kindlale alusele ja palvetame, et Püha Vaim juhiks meid kogu tõesse (Jh 16:13).
Tallinnas, 25. novembril 2009