Riigikogu IRL-i fraktsiooni esimehe Priit Sibula arvates on Okupatsioonide muuseumi nime Vabamuks muutmine ning seal homonäituse avamine muuseumi algse mõtte hägustamine. Sibula arvates tuleks kaaluda, kas maksumaksja vahendeid ikka tasub sellise ettevõtmise peale panna.  

"Kahjuks on nõnda, et kildhaaval püütakse nihkuda väärtustest, milleks mingid asjad loodud on, järjest eemale. Okupatsiooni muuseumist sai Okupatsioonide muuseum, nüüd uute eestvedajate mõttealgatusel on see muutumas Vabamuks. Minule tundub, et esialgne mõte hakkab sealt muuseumist kaduma. Üha enam tekib mõte, kellele ja milleks sellist muuseumi tarvis on. Tänapäeval ma hästi enam ei kujuta ette, et ma oma lastega sinna saaksin minna," ütleb Priit Sibul.

Kui rääkida sõna "vabamu" võimalikust tähendusest, siis assotsieeruvad Priit Sibula arvates sellega eelkõige kõikelubatavus ja kõige võimalikkus. Nimena võib Vabamu tema arvates tuua pinnale ka positiivseid seoseid, ent mitte ainult: "Kui on kõikelubatavus, siis kaob ära eesmärk ja fikseeritud ülesanne," ütleb Sibul ja küsib: "Miks me üleüldse mingeid asju teeme, kui kõik on lubatud? Siis kaob ka siht."

Priit Sibul nendib, kuidas okupatsioonist on enamik Eesti perekondi ja inimesi pidanud osa saama ning see seondub väga konkreetsete ja kurbade mälestustega: "25. märtsil möödus 67 aastat märtsiküüditamisest, kus ka minu vanaema kahe lapsega Siberisse viidi, kuna tema abikaasa oli juba viidud 1941. aastal ära. Tol samal hommikul käisin naabrimehe juures piima järel. Taadu, nagu seda meest tuntakse, jutustas, kuidas kohaliku kiriku preester Johannes Värk lasi ennast kolm korda ümber kiriku viia, enne kui ta rongile saadeti. Iga õigeusklik teab, et kirikuõpetaja jaoks oli selge, et tema enam tagasi ei tule. See oli surmasõit, mis teda ees ootas," toob Priit Sibul näiteid kurbadest ja keerulistest mälestustest, mis inimestel okupatsiooniga liituvad.

Sibula sõnul ei peaks me elama kogu aeg negatiivsetes mälestustes, kuid samas ei tohi me neid ka unustada. "Asjade ähmastamisega on unustus suhteliselt lihtne tulema. On selge, et kolmas-neljas põlvkond ei tea neid asju enam. Mina saan nendest veel oma lastele rääkida, kuna elan oma vanaema kodus, kes tuli Siberist tagasi," ütleb Priit Sibul.

"Neid mälestusi minu lastel enam ei pole. Olen vaid mina, kes neile seda võib rääkida, ja muuseum, ent nagu ütlesin, on muuseumi kontekstis nendest juba väga keeruline rääkida," seletab Sibul.

Priit Sibula arvates on Okupatsioonide muuseumi nime muutmine ja sinna homonäituse toomine asetatav laiema ideoloogilise võitluse taustale. "Okupatsioonide muuseum oli algselt eraalgatusel rajanev, ent tänaseks toetatakse seda maksumaksja rahast. Täna leidub neid, kes nimemuutusesse ja homonäitusesse suhtuvad positiivsemalt," ütleb Sibul ja lisab, et tema kindlasti nende hulka ei kuulu.

"Selle muuseumi rajamisel oli üks eesmärk. Kui see nüüd on muutumas, siis minul tekib küsimus, millisel põhjusel me maksumaksja vahendeid sellisesse ettevõtmisesse panustame," küsib Priit Sibul.

Paar nädalat tagasi avati Okupatsioonide muuseumis noore kunstniku Jaanus Samma näitus "NSFW. Esimehe lugu", mis tutvustab homoseksuaalse kolhoosiesimehe loo näitel seksuaalvähemuste olukorda nõukogude ajal. Nn homonäitus Okupatsioonide muuseumis on pälvinud paljude inimeste pahameele.

Okupatsioonide muuseumi nimemuutus on saanud avalikku kriitikat ka Eesti Muinsuskaitse Seltsilt, mis otsustas tänavuse Karuteene medali anda Okupatsioonide muuseumi Vabamuks ümbernimetamise ja muuseumi kontseptsiooni hägustamise algatajatele ja propageerijatele.