Ordurüütlid ei tulnud meile ristiusku tooma, vaid ristiusu toomise nime all meie maad endale võtma. Paraku näitab meie kaasaeg, et inimene ilma usundita mõistlikult elada ei oska, kirjutab Malle Pärn.
Mõned inimesed ütlevad, et usk on ajupesu nõrkadele inimestele. Mõned inimesed on öelnud, et kirikud tuleks maa pealt ära hävitada ja usk ära keelata.
Enne, kui ristiusu vastu avalikkuses sõna võetakse, tuleks pisut tõsisemalt mõelda, kas me ikka saame endale lubada usu ja kiriku kõrvaleheitmist.
Mitte kõik inimesed ei otsi oma elu jooksul mingeid erilisi kontakte mingite vaimsete õpetustega. Seda ei nõua tänapäeval neilt keegi. Ent nemadki vajavad rituaale, mis neis kasvõi selleks üheks korraks mingi pühadusetunde tekitavad.
Tunnistagem, et üsna tavalise inimese jaokski on olemas vahe, kas ta ütleb oma "jah-sõna" kusagil rutiinses büroos, kus mingi suvaline ametnik igale paarile ühtesid ja neidsamu päheõpitud sõnu ette loeb, või saab ta osa pühast rituaalist kaunis kirikus, kus talle kinnitatakse, et tema nimi on kirjutatud ta armastatud abikaasa nime kõrvale kuni igavikuni välja. Kus talle enne seda ka abielu pühadusest ning abielulisest vastutusest räägitakse. Ning tema surematust hingest.
Veel enam vajavad inimesed kindlat riitust, kui on tegemist oma lahkunud omaste matmisega. Ilmalik matusetalitus jätab leinajad hingelise toetuseta, sageli pikaks ajaks uppuma oma kaotusevalusse. Ent kiriklik matusetalitus ja sellele eelnev hingehoidlik vestlus õpetajaga annab leinajaile sisemise rahu. Olen seda ise kuulnud mitmete inimeste suust, kes on lasknud kiriklikult matta oma ootamatult lahkunud armsa inimese, ehkki nad ise palju kirikust ei tea.
Jah, meie iidsetel eelkäijatel, vanadel eestlastel, oli enne ristiusku olemas oma usund. Igal rahval on mingi usund – mis muidu hoiab inimest vaos, et ta oma naabrit nahka ei pane ega iseennast ära ei hävita? Mis annab talle mingigi elu mõtte, usu ja enesekindluse? Inimväärikuse?
Iga rahvas tahab teada – vähemalt eesrindlikum, vaimsem osa rahvast – kes ta on, missugused on tema ülesanded siin maailmas, missugune on tema koht, missugune peaks olema tema vahekord kõige muuga tema ümber.
Eestlaste iidsed uskumused ja müüdid on kaunid ja rikkad. Muidugi me peaksime neid tundma ja austama. Eesti rahvausund peaks olema kooliprogrammis. See aitaks kaasa meie rahvusliku uhkuse või väärikuse tõstmisele, teadmine, et me ei ole alati olnud orjarahvas, suuremate rahvaste käskida ja keelata, et meil on omad iidsed tarkused ja traditsioonid, äärmiselt rikas vaimudemaailm, üldtunnustatud väärtused ja tabud, ja koguni omad kuningad, ehkki me neid kuningateks ei nimetanud, sest nad olid rohkem targad rahvajuhid kui omakasupüüdlikud ja rumalad varanduseahnitsejad. Et naine on eestlaste maal juba iidsetel aegadel olnud väärikas paariline mehele, mitte mingi õigusteta alamat sorti inimene.
Ja tore on, et meil on inimesi, kes tegelevad nende iidsete uskumuste uurimisega ja alleshoidmisega. Loomulikult tuleks seda riiklikult toetada.
Aga me ei saa neid uskumusi ja müüte päriselt taastada, nende järgi uut vanausku üles ehitada, nagu me ei saa taastada seda keelt, mida meie esivanemad tollal kõnelesid. Meil tuleb leppida selle keelega, mille loomisele on suuresti kaasa aidanud kunagi siin elanud saksa soost kirikuõpetajad ja haritlased. Me teame ka, et saksa mõisnikud rääkisid meie keelt pisut teistmoodi, ja mitte selle dialekti järgi pole loodud meie keel. Meie omad eesti keelemehed on seda keelt saksa keele liigsetest mõjudest puhastanud. Hääldusaluselt on meie keel lähedane ladina keelele.
Me teame ju ka, et ordurüütlid mitte ristiusku meie maale tooma ei tulnud, vaid ristiusu toomise nime all meie maad endale võtma, meie rahvast endale orjaks tegema. Ordurüütlite tulek pani ju tegelikult piduri peale ristiusu levikule meie maal. Ja teeb seda siiamaani.
Kas saab Kristust ja ristiusku süüdistada kõikides pahategudes, mis on läbi ajaloo korda saadetud ennast usuteenriteks kuulutanud inimeste poolt? Kõigepealt: kas me teame piisavalt nende sündmuste tagamaid ja põhjusi?
Ja kas on need pahateod Kristuse õpetuse ja ristiusu põhitõdedega kooskõlas? Kas ristisõjad ja inkvisitsiooni väidetav julmus sobivad kokku Jeesuse Mäejutlusega?
Ajaloos on alati nõnda juhtunud, et inimeste ideeliselt head plaanid pööratakse pea peale mingisuguse grupi kasuahnete praktikute poolt, kes näiliselt võtavad üle need head ideed, mis mõistlikus inimkoosluses sünnivad, ent tegelikult nende ideede sildi all hakkavad ellu viima hoopis teistsuguseid plaane.
Kas meil on arukas hukka mõista need ideed ja ideaalid – või oleks siiski targem paljastada need petised, kes kuritarvitavad inimkonna ideesid ja ideaale, ning suunata oma võitlusvaim ja energia nende vastu?
See oleneb kahtlemata sellest, kui palju keegi üldse taipab ideedest ja ideaalidest. Suurem enamus inimesi elab ju puhtalt materiaalses maailmas, sööb, seedib, sõimab ja sõdib ega tunne huvigi mingite ideede ja ideaalide vastu.
Religioonid iidsetel aegadel tegelesid vist rohkem igapäevase materiaalse eluga, kaasajal tegelevad religioonid enam vaimse ja vaimuliku eluga. Kristus tegeles rohkem inimese meelsuse arendamisega kui konkreetsete ettekirjutuste ja käskude-keeldude kehtimapanemisega. Sest tegelikult oleneb just inimese meelsusest see, kuidas ta käitub iseendaga, loodusega ja kaasinimesega. Niisiis: kristlus eeldab ja tahab arendada teadlikku inimest. Kristlus ei tee ajupesu, vaid kõneleb teadliku ja mõtleva inimesega.
Armasta Jumalat, armasta ennast ja armasta kaasinimest, ütleb kristlus. Mõistusega inimesele.
Tee teistele seda, mida sa tahad, et nemad sulle teeksid, ütleb kristlus.
Mis on siin ebamõistlikku või vägivaldset, loomuvastast või tagurlikku? Kus on siin vastuolu teadusega või mõistliku elukorraldusega? Kus on siin üleskutse teisitimõtlejate hävitamisele?
Minu arvates oleks meil mõistlik ristiusk, ja nimelt selle kõige intellektuaalsem osa – luterlus – oma rahvausundiks vastu võtta, nagu me oleme leppinud selle abiga meile kujundatud keelega. Sest meie kaasaeg näitab, et inimene ilma usundita mõistlikult elada ei oska. Paraku. Ta tõttab ennast ära hävitama.
Meie iidne rahvausund oli nagu lapsepõlv, kristlus võiks olla meie täiskasvanu-ea üldharidus… Kui me oma ühiselu korraldamisel lähtuksime ristiusu õpetustest, siis poleks meil vaja nii palju meid omavahel tülliajavaid seaduseelnõusid, meie suhted oleksid endastmõistetavalt reguleeritud igiigaveste eetiliste kategooriatega.