21. jaanuaril möödus 93 aastat kurikuulsa tsaaritapja Vladimir Iljitš Uljanovi ehk Lenini surmast. Veel hiljuti jumaldatud ja praegugi sotsialistide-marksistide poolt taga nutetud suur juht oli osav manipulaator, kes oskas oma kuritegusid välisilma eest varjata. Katte "laste sõbra" ja "vaeste kaitsja" tõeliselt olemuselt tõstab sotsiaalmeedias levivas sõnavõtus Aserbaidžaani poeet ja helilooja Samir Radžabov.
1924. aasta paukuva pakase käes raiusid töölised kirkade ja kangidega vundamendiaset ajutisele mausoleumile. Keegi lõi kangiga läbi kanalisatsioonitoru, ent tookord ei pannud keegi seda tähele. Esimeste sulailmadega toru lõhkes ning selle sisu voolas puidust mausoleumi, kus puhkas suure juhi ja õpetaja balsameeritud keha. Lenini laip ujus ninasõõrmeteni **** sees.
Sellest teada saades tegi koduarestis viibiv kirikupea patriarh Tihhon märkuse: "Millised on säilmed, selline on ka nendest eralduv õli." ("По мощам и елей.") Aamen.
"Sotsialism on kadeduse ideoloogia," tõdes juba 1918. aastal kirjanik Berdjajev talle omase pedantse täpsusega… Kriminaalse elemendi diktatuur ja eraomanduse eitamine viisid seadusetuse bakhanaalini. Lenini imidž – südamlik vanaisa, maailma proletariaadi juht – on ilmselt kõige petlikum asi, mis eales olnud.
Täna on see selge, ent veel 20 aastat tagasi said vaid vähesed aru, et Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni nime all nõukogude ajalooõpikutesse topitud sündmus ei olnud tegelikult midagi muud kui kõige julmem, massilisem, küünilisem ja samas banaalsem röövimine.
Venemaal rööviti paljaks kõik: aristokraadid, kaupmehed, vaimulikud, heal järjel intelligents (no see on iseenesest mõistetav), ent seejärel rööviti halastamatult paljaks ka suur hulk käsitöömeistreid, kelle kuulsus ja oskused oli Venemaale palju au teinud. Rööviti paljaks mitmemiljoniline talurahvas ja töölisklass, kelle nimel Lenin koos oma rahvusvaheliste avantüristide bandega (uhkelt bolševikeks nimetatud) üldse tegutseski.
Kõik need, kes kas või hetkekski mõtlesid sellele riisumisele vastu hakata (teiste seas ka need, kes sellele ei mõelnud), hävitati kõige halastamatumal moel. Äratades massides üleüldise võrdsuse epideemia, nakatades miljonid luuseritest päevavargad kadeduse batsilliga, õnnestus Leninil ühiskonnas valla päästa kõige verisem sõda võimalikest – kodusõda. Selle sogase vee voogudes ja kõlavate "ideeliselt puhaste" loosungite all suutis ta oskuslikult maha lüüa, alla suruda ja hävitada kõik, kes seisid sellele punasele terrorile vastu, relv käes, või lootsid vaikselt oma mugavas elamises keerulised ajad üle elada.
Just see üleüldise võrdsuse batsill (või kadeduse – nimetage, kuidas tahate) meelitas rahvusvaheliste terroristide lippude alla mitmemiljonilised venelaste massid. Justnimelt üleüldise võrdsuse nimel pandi toime arvutud eksproprieerimised, konfiskeerimised, natsionaliseerimised, just nimelt selle batsilli altarile toodi loendamatud ohvrid, just see võimaldas bolševikel jääda võimule ja just nimelt selle pärast said kaotuse osalisteks nende vastased, kes loogika ja mõistuse abil üritasid peatada maad haaranud massilist meeletust.
Bolševismi meeletus – see haigus on midagi üldrahvaliku marutaudi sarnast. Selle diagnoosi annavad sotsioloogid kahjuks liiga hilja, arvates, et asjaga peavad tegelema psühhiaatrid.
"Sotsialism on kadeduse ideoloogia," tõdes juba 1918. aastal kirjanik Berdjajev, ent õnneks ei kuulnud teda keegi. Muidu oleks ta sealsamas koha peal maha löödud.
Hulkurid, alkohoolikud, lumpen, bandiidid, mõrtsukad, ideelised anarhistid, mässupoeedid nagu Ilja Selvinski, külamoonakad, loodrid, ebaõnnestujad – kogu see armee pandi Lenini poolt püssi alla ja saadeti sõtta tööd tegevate, edukate ja hästi hakkama saavate vastu.
"Mõttetu ja halastamatu vene mäss" on hirmus, ent Lenin oskas selle ohtliku stiihiaga ümber käia, neutraliseerida intelligentsi valelike lubadustega ning panna need vastutustundetud idealistid isegi enda kasuks tööle (Tsiolkovski, Majakovski, Jessenin, Bagristki, isegi Blok ja Grin, Leonid Andrejev ja Maksim Gorki, hulgaliselt kunstnikke ja arhitekte, ohvitsere, ametnikke).
Ja ei olnud sellist kuritegu, mille ees Lenin oleks peatunud.
Ei olnud sellist ausõna, millest ta ei oleks suutnud lahti öelda.
Ei olnud sellist liitlast, keda ta ei oleks võinud reeta.
Olles teinud Venemaast Saksamaa protektoraadi ja tänades viimast abi eest võimu haaramisel Bresti rahuga, andis ta sutenöörliku kergusega neile ära pool Venemaa impeeriumist. Esimesel sobival momendil sülitas Lenin selle rahulepingu peale.
Lubades talupoegadele maad ja saades nad nii oma lipu alla, kirjutas ta kohemaid artikli "Näljahädast kui bolševike relvast", ja küladesse tõttasid toiduvarumise brigaadid, külvates seal surma ja nälga.
Sõlmides liidu tollal kõige võitlusvõimelisemate võitlejatega ja nende juhiga – batjka ("isakese") Mahno armeega, kasutades neid efektiivselt oma võimu jaoks kõige kriitilisematel momentidel. Lenin reetis ka tema.
Lõppude lõpuks ta reetis isegi oma idee. Niipea kui kõmatasid Kroonlinna (mida peeti bolševistliku võimu nurgakiviks) mässu algust kuulutanud kahuripaugud ja üles tõusis kogu Tambovi kubermang, sülitas Lenin – et jääda kõikuma löönud troonil püsima – sealsamas oma sõjakommunismile ja toiduainete kokkuröövimise poliitikale ning viis sisse "uue majanduspoliitika" ehk NEP-i.
Mõistate – NEP-i. See tähendab, et ta lubas eraomanduse. Teisisõnu – taastas kapitalismi, mille vastu ta oli sõdinud neli aastat, hävitades miljoneid kaasmaalasi.
Kas ta oli üldse inimene? Või oli ta bioloogiline masin (tänapäevase interpretatsiooni järgi "Terminaator") või Antikristus?
Vapustavad on tema telegrammid, mida varjatakse Riigiarhiivis, ent mis perestroika ajal said mingi ime läbi hetkeks ka loa olla avaldatud: "Maha lasta, puua, põletada."
Maailmarevolutsiooni Juhi võtmefraasid: "…tuleb koheselt viia läbi massiline terror, maha lasta ja välja saata (laagritesse) sadu prostituute, joodikutest sõdureid, endisi ohvitsere jne. Ei minutitki viivitust. Tuleb tegutseda igas plaanis; massilised läbiotsimised. Maha lasta relva peitmise eest. Menševike ja ebausaldusväärsete isikute väljasaatmine."
"Kohus ei tohi terrorit mitte kaotada. Seda lubada oleks enesepettus ja valelikkus. Peame terrori põhimõtted seadustama, ilma valskuse ja ilustamiseta."
"…hädavajalik on läbi viia massiline halastamatu terror kulakute, pappide ja valgekaartlaste vastu. Kahtlased panna kinni kontsentratsioonilaagritesse…"
"Kui tekib oht, et inglased vallutavad Bakuu, tuleb linn maha põletada."
Mõistate – MAHA PÕLETADA. Mitte millegagi arvestades. Seal elavad inimesed. Rikkad ja vaesed, naftatööstuse insenerid ja töölised, veemüüjad ja parfüümimüüjad. Neil on perekonnad, väikesed lapsed, eakad vanemad, naised… Ükskama kõik. Maha põletada ja kõik. Eesmärk pühitseb abinõu.
Kesk-Aasia pärast mongolite pealetungi, Euroopa pärast Kolmekümneaastast sõda, Prantsusmaa pärast kümneaastast katkulainet – isegi kõik kokku lüüa, pole see võrreldav sellega, mida kujutas endast Venemaa pärast seitset aastat Lenini võimu. Valdav enamus Vene ühiskonnast haihtus – hukkus või põgenes õuduses kodumaalt. Mitmemiljoniline inimmass, minema aetud näljast, terrorist ja sõjategevusest haaratud piirkondadest, laotus üle kogu maa. Revolutsioonieelne väikesearvuline proletariaat hävines täielikult. Kõige eesrindlikumad põllupidajad, kes juhtisid oma majapidamist euroopalike standardite kohaselt, löödi maha või nad põgenesid. Majandus lagunes koost.
Kunagine maailma võimsaim jõelaevastik hävis.
Venemaa uhkus – tema raudteed – purustati, veerevkoosseis faktiliselt hävitati.
Purustatud pühakojad kõrgusid monumentidena keset hukkunud tsivilisatsiooni jäänuseid.
Ja nüüd, kui on möödunud juba 26 aastat Lenini poolt loodud ja ehitatud riigi uhamisest Ajaloo kempsupotti, on see riik jätnud endast maha kustumatud rahvusvahelised konfliktid. Ehkki mitte ükski leninlik, soniv dogma ei ole osutunud tõeseks, mitte ükski Lenini poolt loodud võimuinstitutsioon ei ole alles jäänud (peale selle kõige tähtsama, loomulikult), ikkagi veel miljonid inimesed usuvad temasse kui prohvetisse, hellitades oma ajudes kujutelma "südamlikust vanaisast", proletariaadi ülemaailmsest juhist, vaeste ja vaevatute kaitsjast.
Kuni Lenin lebab mausoleumis Impeeriumi südames ja kuni tema monumendid seisavad paljude maade linnades ja nurgatagustes, jääb ettekujutus Leninist pesitsema miljonitesse ajudesse. Vaeseks tehtud noored ja vanad Venemaal ja postsovetlikus maailmas jäävadki siis niisugusteks.
Ta on aga osutunud VALEPOHVETIKS. Kõik on läinud nii, nagu on ennustatud Johannese Ilmutusraamatu 13. peatükis. Olgu ta neetud.
Sotsiaalmeedia vahendusel tõlkinud Roland Tõnisson