Kui püüda kehtivat ideoloogilist süsteemi või korda defineerida ja kategoriseerida, võiks seda pilkamisi nimetada libaliberaalseks (või illiberaalseks) seksuaaldemokraatiaks, kus vabadust ja demokraatiat hinnatakse üksnes indiviidi kehalise, seksuaalse ja soolise eneseteostuse seisukohalt. Selle korra lipuks on kujunenud vikerkaarevärvides homolipp, mis peab sümboliseerima armastust, vabadust ja õnne ning mis heisatakse kohe, kui uut territooriumi juurde võidetakse, kirjutab Veiko Vihuri.
Ausalt öeldes on piinlik lugeda niinimetatud peavoolumeediast, sealhulgas riigi poolt kinnimakstud väljaannetest viimsepäevahõngulist hala sellest, kuidas liberaalne demokraatia on sattunud löögi alla ja Euroopas tõstavad pead illiberaalsed režiimid (näiteks nagu Ungaris ja Poolas, Venemaast rääkimata).
Selle näol, mida peavoolus nimetatakse heldinult liberaalseks demokraatiaks ja mida peetakse inimühiskonna arengu kõrgeimaks vormiks, ei ole paraku tegemist ei liberaalsuse ega demokraatiaga. Nagu näiteks küsib Objektiivi kolumnist Malle Pärn – ja ta pole muidugi esimene, kes seda küsib:
""Liberaalne, avatud, demokraatlik ühiskond" – KUS see on? Igatahes Eesti riigis sellist ühiskonda küll ei ole. Ei ole enam terves Lääne-Euroopaski. Tänapäeva euroopa uus-liberaal on liberaalne, avatud ja demokraatlik ainult VALITUD seltskonna ja nähtuste suhtes. Euroopa liberaalsus, avatus ja demokraatia koos sõnavabaduse ja teiste inimõigustega on nagu ÜHESUUNALINE liiklus. Varem nimetati seda totalitarismiks, kõigile ühesuguse meelsuse pealesurumiseks."
Tõepoolest – me kuuleme päevast päeva meedias kurtmist kodanikuõiguste ja -vabaduste piiramise pärast Venemaal, võimude lahususe printsiibi väidetava rikkumise pärast Poolas (kohtureform) ja autoritaarsuse ilmingute pärast Ungaris, kuid praktiliselt mitte midagi kodanike õiguste ja vabaduste piiramise kohta meil ja mujal läänemaailmas.
Kui demokraatlik on tegelikult "sooneutraalse" abielu kehtestamine kõikides Ameerika Ühendriikide osariikides ülemkohtu otsusega (häältega 5 : 4)? Ilma demokraatliku debati ja rahva- või esinduskogu hääletuseta? Kas seda nimetataksegi liberaalseks demokraatiaks? Eesti kooseluseaduse läbisurumise saagat pole siinkohal mõtet mainidagi.
Sekkumine eraettevõtlusse ja eraõiguslikesse suhetesse (ettevõtete kohustuslikud sookvoodid, võrdse kohtlemise ideoloogiaga arvestamine teenuste osutamisel), samuti laste kasvatamisse (seksuaalsuse ja sooidentiteedi "avardamine" lasteaedades ja koolides ka ilma vanemate nõusolekuta), sõnavabaduse piiramine (teatud seisukohtade kuulutamine ühiskonna "väärtustega" kokkusobimatuks ja nende väljendamise eest represseerimine) ja palju muud taolist, millega lääne inimesed viimasel ajal üha enam kokku puutuvad – kas see kõik ongi normaalne liberaalne demokraatia?
Kui püüda kõnealust ideoloogilist süsteemi või korda kuidagi defineerida ja kategoriseerida, võiks seda pilkamisi nimetada libaliberaalseks (või illiberaalseks) seksuaaldemokraatiaks, kus vabadust ja demokraatiat hinnatakse üksnes indiviidi kehalise, seksuaalse ja soolise eneseteostuse seisukohalt. Selle korra lipuks on kujunenud vikerkaarevärvides homolipp, mis peab sümboliseerima armastust, vabadust ja õnne ning mis heisatakse kohe, kui uut territooriumi juurde võidetakse.
Kui püüda kõnealust ideoloogilist süsteemi või korda kuidagi defineerida ja kategoriseerida, võiks seda pilkamisi nimetada libaliberaalseks (või illiberaalseks) seksuaaldemokraatiaks, kus vabadust ja demokraatiat hinnatakse üksnes indiviidi kehalise, seksuaalse ja soolise eneseteostuse seisukohalt.
Loomulikult on revolutsionääride jaoks küsimus inimese vabastamises mistahes laadi rõhumise struktuuride ja institutsioonide alt – inimese keha, sugu ja seksuaalsus on vaid üks valdkond, kus seda teha tuleb. Kui üks revolutsiooniline projekt on ellu viidud, asutakse uue kallale. Progress ei peatu!
Aga teatavasti on iga revolutsiooni saavutusi vaja kaitsta kontrrevolutsiooniliste jõudude eest, mistõttu on möödapääsmatu, et õilsatel eesmärkidel tuleb kehtestada diktatuur ja võtta kasutusele sunnimeetmed, kuni opositsioon on maha surutud ja ühiskond kahjulikest elementidest puhastatud. Me näeme ideoloogilise diktatuuri laienemist reaalajas. Meie ajal on revolutsiooni valvuriteks ja kaardiväeks inimõiguste ja sooküsimustega tegelevad ametnikud-komissarid, aga samuti kohtunikud ja juristid, keda toetab vajadusel riiklik sunniaparaat.
Tingimuseks on, et "avatud" ja "mõistlik" konservatiiv jagab kõiki peamisi liberaalse demokraatia "väärtusi" ja esindab alalhoidlikkust vaid sellistes asjades, mis ei sega progressi.
Et säilitada vaba ja pluralistliku ühiskonna illusiooni, ei saa seksuaal- ja soorevolutsionäärid konservatiivset maailmavaadet päris ära keelata – kuigi ilmselt tahaks. Aga kui konservatism "bezatreerida" (mõiste pärineb Stanisław Lemi ulmeromaanist "Tagasitulek tähtede juurest") ja sellele külge riputada silt "avatud", "liberaalne" või "mõistlik", võib tagurluse olemasoluga isegi leppida. Tingimuseks on, et "avatud" ja "mõistlik" konservatiiv jagab kõiki peamisi liberaalse demokraatia "väärtusi" ja esindab alalhoidlikkust vaid sellistes asjades, mis ei sega progressi.
Sellepärast ei olegi peavooluerakondadel ükskõik kus Läänes olulist vahet, sest nad esindavad põhimõtteliselt üht ja sama maailmavaadet ja süsteemi.
Seda enam on ehtsate konservatiivide ülesanne tänases olukorras mitte minna kompromissile süsteemiga, mis põhimõtteliselt on rajatud tõsiasjade eiramisele, silmamoondusele ja valele. Aleksandr Solženitsõni sõnadega: teadlikult mitte milleski toetada valet – "Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu minu vahendusel!" See ei ole lootusetus olukorras tehtud üleskutse, viimane kaitseliin enne lõplikku lüüasaamist, vaid imperatiiv, mis on võidu ja normaalsuse taastamise eelduseks.