Laias laastus on eestlased minemas sama teed, mida on läinud rootslased ja soomlased – algul häbenetakse, siis lahjendatakse rahvuslust ja lõpuks loobutakse sellest. Kõige selle taga on nii pime usk võimukandjatesse, naiivsus, loogilise ja selge mõtlemise puudus, tahtmatus tõeliste väärtuste eest sõdides ühiskonna ladvikuga tülli minna ja palju muudki, leiab rahvuslasest ajakirjanik Jüri Kukk.
Hiljuti kirjutas üks inimene Facebooki lehel EKRE Sõprade Klubi, et ega see, mida rahvuslaste toetusest ametlikus ja peavoolumeedias kirjutatakse, polegi väga vale – just niipalju meid nimelt ongi. Rahvuslus pole Eesti moes, seda väärtust kannab vaid vähemuses olev seltskond, ülejäänud on kas otseselt multikultuursuse ja globalismi poolt või on neil toimuvast täiesti ükskõik, osa eestlastest aga hoidub lihtsalt kõigest kõrvale, lootes, et ehk asjad väga hulluks ei lähe. Aga nagu ikka, kui head inimesed vaikivad, saavad halvad tegutseda, ja nii me sammumegi rahvusliku enesetapu teed.
Olen viimasel ajal palju mööda Eestimaad sõitnud ja see, mida meie metsadega tehakse, on tõesti masendav – aina lank langi otsa ning tselluloositehase ehitamine näib samuti kindel olevat. Võimulolijad ja nende tööriist RMK lammutavad Eesti suurimat rikkust, meie metsavarusid. Aga ega paljud eraisikutest metsaomanikud targemad pole, ka nemad näevad puude asemel rahapakke ja lasevad saagidel müriseda. Olen olnud metsaomanike seltskonnas ja sealgi käib jutt vaid tihudest, paberipuu ja palgi hindadest, mitte aga tedre kudrutamisest või lendoravast metsatukas. Oma metsa maha võttes ei arvestata naabriga, näiteks avatakse lageraidega tuulte tee tema metsade kallale, lõhutakse teed, kõikvõimalikud elektrimehed sõidavad tööd tehes läbi noorendike – metsades käib meeletu lagastamine ja sageli teevad seda ka needsamad talumehed. Maal pole enam seda õiget peremehetunnet.
Rail Balticu vastu tõsteti küll kõvasti häält, aga tundub, et hoolimata tohututest möödapanekutest selle ehituskulude ja tegeliku kasutamise prognoosimisel see monstrum ikkagi tuleb, sest nii on otsustanud Brüssel ja tema käepikendus kohapeal ehk riigivõim. Tavaeestlasel pole taas maad lõhestavast raudteest sooja ega külma, teda see otseselt ei puuduta, ei selle kaubaveod ega reisimine, aga kiiresti möödakihutavat rongi on tore vaadata – olgem ausad, ka lihtinimene, eriti kui ta elab linnas, ei hooli vähimatki sellest, kuidas konn, metskits ja siil üle raudteetammi saavad või mitu allikat kaob. Talle on tähtsamad pensioniiga, kättesaadav palganumber, töökoht ja muu olmeline. Nii ei leia keskkonnavaenulik magistraal mingit vastuseisu peale selle väikese, asju tõsiselt läbi mõtleva seltskonna. Ilmselt läheks samamoodi ka maavarade kaevandamisega, sest hiiglaslike põlevkivikaevanduste ja tossavate korstnatega ollakse juba harjunud – mis see paar fosforiidikaevandust siis ära ei ole!
Kolmandaks võiks võtta pagulasküsimuse ja taas – ega see lihtsat eestlast väga ei morjenda. Kolisin hiljuti töö tõttu Lõuna-Eestist Tallinna ja esimene ehmatus oli pealinna venekeelsus. Lisaks kogen ka seda, et Tallinn on tugevasti multikultuursuselembeline, seda erinevalt muust Eestist, kus inimesed on rahvusmeelsemad – kuid nad valivad siiski sotse, IRL-i, Keskerakonda ja poliitoravaid, sest nad ei näe omakeelses keskkonnas rahvusluse eest võitlemise vajadust. Tallinna rahvas, koos Harjumaaga tubli pool elanikkonnast, on harjunud sellega, et pealinn on venekeelne, et Lasnamäe on reaalne no-go-tsoon – asi see siis neegrite ja araablastega harjuda on! Mustamäe on kohe neegerlinnaosaks saamas, tavaline eestlane tulevikus lihtsalt korterit sinna ei üüri ja Tallinn muutub veelgi internatsionaalsemaks. Terrorioht? Minge nüüd, seda meile ei tule, see on Soome ja Rootsi mure, meie mooramaamehed on rahulikud, mõned isegi töötavad – nii arvab naiivne lihtkodanik. Lõuna-Eesti inimesed elavad rahvuskeskses keskkonnas, neeger on seal haruldus, araablane lausa eksikülaline – nemad ei hakka ometi mingite EKRE meestega kampa lööma, sest võõrad pole neile isegi veel ukselävele astunud. Ja kui nad kord astuvad, siis on juba hilja, siis on nad sees koos oma mošeedega! Praegu aga on EKRE isegi eestlust toetavale ja selle pärast muretsevale eestlasele nagu tont, kellega ei tohi tegemist teha!
Eestlusele löövad kirve selga aga hoopis meie noored. See mõtteviis, et nagunii minnakse peagi kogu maailmas üle inglise keelele ja eesti keel kaob, on omane väga paljudele eesti noortele. Lisaks usuvad nad, et ka valge rassi aeg on läbi ja 50 aasta pärast olemegi kõik šokolaadikarva biseksuaalsed anglosaksid – te ei kujutagi ette, kui tugev on see veendumus meie noorte seas! Neile pole mingi probleem see, et Tallinn on neegreid ja rätikandjaid täis – neile on see pigem põnev, sest nii sarnaneme ju Londoni või New Yorgiga. Noored ei tee probleemi ka sellest, et poisid ei vea tüdrukuid voodisse, vaid teisi poisse, sest see ongi nende jaoks tõeline läänemaailm. Noored eesti mehed on solvunud pirtsakate eesti naiste peale, naised tossikeste meeste peale ja nii tormataksegi homoseksuaalsetesse suhetesse, teisel juhul ronitakse neegri või araablase (siiski hetero) voodisse. Mööda maailma ringi reisivad noored näevad kõike seda multikultuurseks muutunud riikides ja peavadki seda kaasaegseks elustiiliks, traditsioonilist peret ja mehe-naise suhet aga igandiks. Siit kurb tõdemus – eestlus hävitatakse meie oma noorte kätega, kusjuures just kõrgharitud noorte poolt, sest tänased ülikoolid on LGBT ja multikultuursuse kantsid, kus akadeemilise hariduse asemel saab hingematva õppelaenu eest ideoloogilise ajupesu.
Eestis on kõik praegu valesti – lammutatakse kristlust kui religiooni, hävitatakse hiiekohti, tõeline eesti kultuur asendatakse pseudokultuuriga, millesse on kaasatud neeger ja süürlane, maakohad tehakse tühjadeks ääremaadeks, loodus laastatakse, inimesed ässitatakse üksteise vastu üles – kõik see tundub justkui organiseeritud üritusena. Ei tahaks olla vandenõuteoreetik, aga vahel tundub, et isegi seakatk on siia sisse toodud – miks see tabab ikkagi vaid väikesi sigalaid, kus hukatakse kohe tuhandeid loomi? Julgen seda avalikult välja öelda – jah, minu arvates on Eesti poliiteliit võimeline teadlikult kõike traditsioonilist hävitama, et teha maad Sorose soovitud maailmale.
Laias laastus on eestlased minemas sama teed, mida on läinud rootslased ja soomlased – algul häbenetakse, siis lahjendatakse rahvuslust ja lõpuks loobutakse sellest. Kõige selle taga on nii pime usk võimukandjatesse, naiivsus, loogilise ja selge mõtlemise puudus, tahtmatus tõeliste väärtuste eest sõdides ühiskonna ladvikuga tülli minna ja palju muudki. Eestluse ja traditsiooniliste väärtuste eest võitleb praegu tõesti vaid umbes neljandik eestlastest, kes on koondunud EKRE, SAPTK ja veel mõnede organisatsioonide selja taha. Vastasleer on tugevam, seda juhivad president, peaminister ja Riigikogu enamus, kelle tegutsemise määravad eurorahad ja lojaalsus Brüsselile. Eestluse tuleviku on tume, kui mitte just…