Asjaolu, et valitsus ei toeta rahvastikukriisist hoolimata abielu, perekonna ja lasterikkuse ideaali esiletõstvaid initsiatiive, vaid pigem hooramist ja homoseksualismi propageerivaid kampaaniaid, annab tunnistust sellest, et avalik võim on haigest ideoloogiast halvatud, nendib Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.
Kindlasti on paljud inimesed märganud juba mõnda aega telekanalitest kajastunud kampaaniat "Iga laps on kingitus", mille osaks on tuntud muusikute ja nende laste osalusel taaselustatud laul "Maa tuleb täita lastega".
Ansambli Justament poolt n-ö 1980-ndatel kuulsaks lauldud pala taasesitusega tõstetakse lihtsalt, ilusalt ja siiralt esile perekonna ja lasterikkuse ideaale. Kampaania sõnum on lihtne: iga laps on kingitus ning ühiskonnana peaksime lastesse suhtuma kui kalleimasse varandusse, väärtustades laste saamist ja kasvatamist.
Kuivõrd Eestis on juba pikemat aega valitsenud tõsine perekonnakriis ja sellega käsikäes ka katastroofiliselt madal sündimus, siis oleks loomulik, et valitsus toetab süstemaatiliselt selliste kampaaniate elluviimist ja annab oma järjepideva panuse lasterikkuse ideaali au sisse tõstmiseks.
Ometi ei meenu varasemast ajast mitte ühtegi sarnase sõnumiga kampaaniat ning ka vaieldamatult suuri rahalisi kulutusi nõudnud kampaania "Iga laps on kingitus" ei ole viidud ellu avaliku võimu initsiatiivil ja rahastusel, vaid eraalgatusel.
Sotsiaalministeerium on seevastu kinnitanud, et pole mitte kunagi ei ise ega oma allasutuste kaudu läbi viinud ega ka rahastanud ainsatki kampaaniat, mis tõstaks esile abielu, perekonna, truuduse ja lasterikkuse ideaale.
Küll aga on juba aastaid toetatud suurte summadega selliseid uskumatult labaseid kampaaniaid nagu "Kumm on seks" ja "Erinevus rikastab", rääkimata sellest, et igal aastal paneb valitsus rahaliselt õla alla ka rohkem kui nelja tuhande lapse sünnieelsele tapmisele.
Seega näeme taas, et meie võimuringkonnad on haiglasest ideoloogiast halvatud. Ajal, mil perekonna ja lasterikkuse ideaale oleks vaja hädasti esile tõsta, keskendutakse hoopis neid ideaale õõnestava sõnumi propageerimisele.
Veel 4-5 aasta eest olnuks selline tõdemus üllatav, ent enam mitte. Seetõttu pole ka ime, et aina süveneva võõrandumise ja võõrdumise kontekstis märgivad paljud inimesed üha varjamatumalt, et sisuliselt oleme oma riigi kaotanud ning et sellest, mis kunagi oli iseseisev riik, on saanud välisisandatele kuulekate asehaldurite manageeritav koloonia.
