Mõnedel hinnangutel on Kersti Kaljulaid oma käitumisega Eesti ühiskonda kõige enam lõhestav president, kes tegeleb ühiskonnas vastasseisude loomise ja võimendamisega. Kaljulaid, kelle sõnul "meie front on liberaalsed demokraatlikud vabadused", on presidendina rahva ühendamise ja ühisosa edendamise asemel võtnud endale ideoloogiasekretäri rolli ja süvendab paljude inimeste võõrandumist oma riigist, leiab Objektiivi toimetus.

Ajal, mil poliitilised kired möllavad Urmas Reinsalu umbusaldamise ümber, tuleb tähelepanu tagasi viia probleemi põhjusele. Ja selleks on Kadriorg eesotsas president Kersti Kaljulaidiga.

Eesti Vabariigi juubeliaasta algas pahaendeliselt hümni esitamata jätmisega aastavahetusüritusel, kus kõneles ka vabariigi president. Suures "rahva sekka" tulemise tuhinas ei leitud hümnile kohta. Kuigi tagantjärgi selle pärast vabandati, saab hümni mitteesitamist paigutada samasse ritta teiste katsetega vabaneda 19. sajandi "rukkilillepurusest rahvusromantikast", mis Eesti liberaalseid ja "edumeelseid" ringkondi enam ei kõneta.

Siis sai avalikuks informatsioon, et 24. veebruari juubelivastuvõtu etenduse lavastamine on usaldatud teatrile NO99. Räägitakse, et tegemist on presidendi lemmikteatriga ja et nii vastutusrikka ülesande usaldamisega taheti koht kätte näidata EKRE-le ja teistele, kes on valitseva ideoloogia teenistuses seisva ja alatasa nilbusi produtseeriva teatri riiklikku rahastamist kritiseerinud. Muide, vastutusrikka ülesandega kaasnes 300 000 eurot.

Presidendi soov näha just NO99 teatrit etendust korraldamas oli nii suur, et teda ei heidutanud asjaolu, et lavastaja Tiit Ojasoo tarvitas 2015. aastal oma õpilasest ja armukesest naiskolleegi kallal füüsilist vägivalda ja on maakeeli väljendudes naisepeksja. Ometi juhtis just president ise aasta tagasi vabariigi aastapäeval peetud kõnes tähelepanu koduvägivallale. Tsiteerigem:

"Vägivaldsed mustrid korduvad põlvest põlve, neid murda ei saa teisiti kui avaliku tähelepanuga, mis toob kaasa olulise nihke hoiakutes. Ei piisa, kui delegeerime selle probleemi politseile ja sotsiaaltöötajatele.

Millal te kuulsite viimati poliitilist diskussiooni, näiteks enne valimisi, kuidas lugupeetud kandidaadid võiksid aidata vägivalda välja juurida? Nõudke sellist diskussiooni. Ärge valige inimesi, kes koduvägivalla teemal suudavad genereerida vaid mõne labase nalja. Ärge naerge ja ärge valige.

Omalt poolt luban, et ei lakka pidupäevakõnedes teile sellest rääkimast enne, kui ma tunnen – hoiakud muutuvad. Kui kodudes on inimesed kaitstud, siis oleme ka avalikus ruumis enam kaitstud liiklusraevu, juhusliku peksasaamise ja põhjendamatu halvakspanu eest."

Ja president jätkas:

"Möödavaatamiskultuur sellist tellimust ei tekita. Märkamiskultuuri edendamine on meie kõigi töö. Alustuseks vaadakem iseendasse. Internetist leiate Teomeetri, kus alates tänasest kogutakse ideid vägivallata Eesti saavutamise nimel."

Kõigest mõned nädalad pärast nende sõnade lausumist otsustas president anda EV 100 etenduse lavastamise NO teatrile ja jõhkralt oma alluvuses töötanud noort naist peksnud Tiit Ojasoole. Nüüd, ligi aasta hiljem, teatas Kersti Kaljulaid, et on aeg Ojasoole andeks anda: "Ettepanek Teater NO99le ning seal hulgas selle teatri lavastajale Tiit Ojasoole korraldada selleaastane vastuvõtt ei tähenda vägivalla heakskiitmist, aga kõneleb ühiskondliku andeksandmise võimalusest."

Kuid presidenti – endist ELi ülihästitasustatud ametnikku ja praegust ELi helde toimetulekutoetuse saajat – ei saa süüdistada mitte ainult kahepalgelisuses, empaatia puudumises ja reaalsusest irdumises. Mõnedel hinnangutel on Kersti Kaljulaid oma käitumisega Eesti ühiskonda kõige enam lõhestav president, kes tegeleb ühiskonnas vastasseisude loomise ja võimendamisega. Ja see on tal juba esimese ametiaasta jooksul paremini välja tulnud kui ühe teatava paha suurriigi mõjuagentidel.

Kaljulaid, kelle sõnul "meie front on liberaalsed demokraatlikud vabadused", on presidendina rahva ühendamise ja ühisosa edendamise asemel võtnud endale ideoloogiasekretäri rolli ja on sellisena ühiskonna lõhestaja – ja võib-olla isegi rohkem kui tema eelkäija, põhiliselt eesti rahva häbenemise, manitsemise ja ärmatamisega tuntuks saanud Toomas Hendrik Ilves. See on fakt.

Eesti Vabariik on peatselt saamas saja-aastaseks ja see asjaolu peaks meid, siinset põlisrahvast ja selle riigi kodanikke, täitma rõõmu ja uhkustundega. Selle asemel aga tunnevad väga paljud inimesed pettumust, tõrjutust, kibestumist ja koguni tülgastust üha kaugemaks ja võõramaks muutuva riigi ning selle ennastimetleva "eliidi" suhtes. Ka see on fakt, ja vägagi kurb fakt.