Objektiivi toimetus näeb Eesti riikluse peamiste probleemidena suveräänsuse defitsiiti ja demokraatia defitsiiti koos laiaulatusliku moraalse kriisiga. Millist riigireformi või poliitilise elu uuendamist me ka ei sooviks ette võtta, peame me esmalt lahenduse leidma neile kolmele probleemile.
Juba aastaid käärib Eesti ühiskonnas rahulolematus poliitilise olukorra ja süsteemiga. 2012. aasta Harta 12 ja nn Jääkeldri algatus lõppes kosmeetiliste parandustega. 2014. aastal koondus suur osa ühiskonnast kooseluseaduse vastu ning selle seaduse läbisurumine ja kartellierakondade ignorantsus viis parlamenti kaks uustulnukat – Vabaerakonna ja EKRE.
Nüüd on EKRE kinnistumas kolmandal positsioonil, Vabaerakond on langenud allapoole valimiskünnist. Aasta enne riigikogu valimisi ilmuvad välja uued algatused – kihelkonnakogude ja Maakogu liikumine, Eesti 200, kahekümne kaheksa tuntud ettevõtja riigireformi-initsiatiiv… Juba mõnda aega tegutseb otsedemokraatiat taotlev sihtasutus Terve Rahvas. Protestitakse Rail Balticu, tselluloositehase ja metsade raiumise vastu.
Vähemalt osade kodanike ühiskondlik aktiivsus on kõrge ja seda võib heaks pidada. Küll aga on küsimus selles, milles probleemi nähakse ja mida parandada tahetakse. On see bürokraatlik ametnikukeskne riik, ülbete erakondade toimetamine ja toiduahelate vohamine, võimu võõrandumine rahvast, pseudokodanikuühiskond või midagi muud, millele tahetakse piiri panna?
Efektiivne ravi algab õigest diagnoosist. Kui tegelikud probleemid on sügavamal, siis ei piisa sellest, et vähendada ülepaisutatud riigiaparaati ja muuta see tõhusamaks, riiklikud teenused kvaliteetsemaks, riigivalitsemine "kaasavamaks" jne.
Objektiivi toimetus näeb Eesti riikluse peamiste probleemidena suveräänsuse defitsiiti ja demokraatia defitsiiti koos laiaulatusliku moraalse kriisiga. Millist laadi riigireformi või poliitilise elu uuendamist me ka ei sooviks ette võtta, peame me esmalt lahenduse leidma neile kolmele probleemile.
Neist esimene ja osaliselt ka teine on seotud meie kuulumisega Euroopa Liitu. Lämmatav euroregulatsioonide rägastik ja rahvusriigi surumine liiduvabariigi Prokrustese sängi on kui kaks sangpommi meie riigi jalgade küljes. Meie poliitiline "eliit" usub, et Eesti kuulumine Euroopa Liitu ei ole üksnes hädavajalik, vaid et mida "rohkem Euroopat" ja "solidaarsust", seda kasulikum see meile on. "Halb eurooplane ei saa olla hea eestlane. Meie turvalisus ja majanduslik käekäik sõltub sellest, milline on Euroopa Liit," kõneles alles möödunud nädalal president Kersti Kaljulaid, kelle hinnangul võib tuleviku Euroopa ehitamine nõuda mõnikord ka selliseid järeleandmisi, mis ei olegi 100% meie huvidega kooskõlas.
Demokraatia defitsiit väljendub võimu nõrgas seotuses rahva tahtega, otsedemokraatia tõrjumises ja Euroopa Liidu enda ebademokraatlikus iseloomus. Kuivõrd suur osa Eesti õigusnormidest tuleb Euroopast, ilma et Eesti valija saaks oma sõna sekka öelda, siis on demokraatia põhimõtet – ja ka meie põhiseaduslikku printsiipi, et riigivõimu kõrgeim kandja on rahvas – oluliselt moonutatud.
Praegune poliitiline süsteem on tuunitud selliseks, et rahva või kodanike roll on muutunud minimaalseks, piirdudes suuresti oma hääle andmisega ühele ja samale poliitkartellile. Paljuski pigem parteide kui rahva tahte teostumist soosiva valimiskorra tõttu on "esindusdemokraatia" tingimustes võim tegelikult parteide tagatubade ja muude varjatud struktuuride käes, kes vajadusel manipuleerivad avaliku arvamusega, tagavad sobivad valimistulemused ning suruvad jõhkralt läbi seadusi, algatusi ja reforme, mida ühiskond ei poolda (meenutagem kasvõi kooseluseadust). Sellega kaasnevad suured riiklikud toetused parteidele, parteilised toiduahelad, maksumaksja raha helde suunamine "omadele jopedele" ja meelepärastele ideoloogilistele projektidele jms.
Moraalne kriis seondub muuhulgas orjameelsusega – hoiakuga, mis asetab esikohale isikliku kasu ja heaolu ning loobub vabale inimesele omasest moraalsest käitumisest. See on mõtteviis, mida on hästi kirjeldanud 18. sajandil elanud kirikuõpetaja ja valgustaja August Wilhelm Hupel: "Meie leiame Liivimaal talupoegi, kes elavad kümme korda rahulolevamalt ja õnnelikumalt kui Prantsusmaal. Nad on harjunud oma orjapõlvega ega tunneta seda – leiva, vilja või rakmeloomade puudusel nõuavad nad vajaliku oma härralt, kes on sunnitud neid aitama."
Rahvusriik – mida Eesti Vabariik põhiseaduse järgi on – on palju enam kui liberaalsed vabadused ja majanduslik heaolu. Kui eesti rahvas soovib tõesti rahvusriigi ehitamise jätkamist ja mitte multikultuurilist liberaalset europrovintsi, mille kohale on liitlastelt välja nurutud "anglosaksi kaitsekilp", on vaja üldist meeleparandust ja hoiaku muutumist. On vaja hakata peremeesteks omal maal ning kanda hoolt rahvuse kestliku arengu eest.