Oktoobri lõpus postitas Ontario elanik Levi denBok oma Facebooki kontole fotojäädvustuse temale ja ta abikaasale Ontario lasteabiühingu poolt saadetud kirjast, milles anti neile teada, et nad ei sobi hooldusvanemateks oma kristliku usu tõttu, vahendab The Christian Post.
Levi denBok kirjutas oma postituses, et tema ja ta abikaasa Amanda on juba pikemalt tundnud kutsumust avada oma kodu hoolduslastele või koguni lapsendamisele:
„Me armastame lapsi. Meil on piisavalt toitu, mida jagada ja piisavalt ruumi oma kodus ning oma südametes veel mõne lapse jaoks, mistõttu algatasime pika protsessi Ontario lasteabiühinguga. Ning nüüd me saime just kirja, milles anti meile teada, et meie taotlus on tagasi lükatud."
Kiri ise oli aga järgnev:
„Kallid Amanda ja Levi,
Selle kirjaga teavitame teid teie toimiku sulgemisest meie agentuuris. Täname teid, et andsite meile teada, et olete ootamas taaskord perelisa ning me soovime teid selle imelise saabuva sündmuse puhul õnnitleda.
Me soovime teid ühtlasi teavitada sellest, et meie agentuuri poliitika ei paista ühtivat teie väärtuste ja uskumustega, mistõttu pole meil võimalik liikuda edasi teie perekonna heakskiitmisega hoolduspereks.
Me usume, et te mõistate seda dilemmat ning me ootame meeleldi teie tagasisidet või küsimusi, kui teil peaks neid pärast selle kirja kättesaamist tekkima.
Olge tublid ning me soovime teie perekonnale kõike paremat.
Lugupidavalt,
[nimi eemaldatud]"
Küsimused kiriku ja piibli kohta
DenBok selgitas, et intervjuu käigus Ontario lasteabiühinguga küsiti temalt ja tema naiselt, et kas nad kuuluvad ühte sellisesse kirikusse, mis veel endiselt usub, et Piiblis kirjutatu on tõene? „See kirjutati tuhandeid aastaid tagasi ning ilmselgelt on maailm vahepeal muutunud," lisati veel kommentaarina juurde. Sel hetkel mõistsid Amanda ja Levi, et Ontario lasteabiühinguga võib probleeme tekkida.
DenBok ei nõustunud arusaamaga, et kuna neil on kristlikud uskumused, siis pole nad võimelised laste eest korralikult hoolitsema, seda enam, et nad kannavad hetkel hoolt ka enda väikese hällilapse eest:
„Ma olen kindel, et paljud võivad minu usku veidraks pidada – ning ehk isegi eemaletõukavaks. Kuid kas te tõesti ütleksite, et minu usk diskvalifitseerib mind [lapse eest hoolitsemast]? Kui te olete valmis diskvalifitseerima usuinimesi sellest vastutusest, siis avage parem ka oma kodud, sest vähemalt üks väikelaps vajaks siis endale uut kodu."
Laste füüsiline noomimine
Hilisemas postituses selgitas denBok, et Ontario lasteabiühingule tegi konkreetsemalt muret paari seisukoht laste füüsilise noomimise ja inimseksuaalsuse osas.
„Meie väljaõppe käigus kerkis üles laste füüsilise noomimise teema [lastele laksu andmise kujul]. Selle seansi vältel saime teada, et me peaksime allkirjastama formulari, millega kinnitame, et me ei tee ühelegi oma lapsele oma kodus füüsilist noomitust, sealhulgas oma bioloogilistele lastele." Kuigi paar nõustus Ontario lasteabiühingu tingimustega, häiris ühingu töötajaid siiski tõsiasi, et paaril olid selles küsimuses endiselt oma usulised veendumused, mida nad ei olnud valmis muutma.
Homoseksuaalsus
Teiseks probleemiks kujunesid aga nende vaated homoseksuaalsusele. DenBok ütles lasteabiühingu töötajatele, et kui ükski nende lastest määratleks end homoseksuaalina, armastaksid tema ja ta naine teda endiselt täielikult. Seejärel küsiti neilt, kas nad usuvad Piibli õpetust seksuaalsuse kohta. „See ei olnud neutraalne küsimus, see on selge selle esitamise viisist. Meil oli väga keeruline ja avameelne vestlus. Tema oli aus, meie olime ausad ning see tuletas mulle taaskord meelde, kui kasulik on selliseid vaidlusküsimusi näost-näkku arutada," selgitas denBok. Ühtlasi toonitas ta aga ka tingimusteta armastuse olulisust:
„Igal lapsevanemal on ideaalid ja iga laps paratamatult ei küündi oma vanemate ideaalideni. Aga head vanemad armastavad oma lapsi sellest hoolimata, millises suunas nad otsustavad liikuda. Me ei ole selles suhtes erinevad."
Kuigi paar nõustus järgima lasteabiühingu suuniseid, ei olnud see nende jaoks piisav – paari uskumused Piibli õpetuse osas muutsid nad sellegipoolest ühingu silmis hooldusvanemate rolliks sobimatuks. DenBok näeb sellises käitumises aga otsest rünnakut nende usuvabadusele:
„Sellest ei piisanud, et me näitasime, et me armastaksime igat last, keda meie koju saadetakse. Ei olnud piisav, et me pakuksime lapsele õppimiseks ja kasvamiseks turvalist keskkonda. Me pidime hakkama teisiti USKUMA. See ei ole konformism – see on konversioon [usku pööramine – toim]. Me elame Kanadas – riigis, mida ülistatakse ülemaailmselt meie kaasava vaimu ja mitmekesise kultuuri pärast. Kui me soovime, et kaasavus ja mitmekesisus meie riigis edasi õitseksid, siis peame andma üksteisele võimaluse erinevalt mõelda."
Usuline diskrimineerimine
DenBok põhjendas oma Facebooki postituses ka seda, miks ta otsustas kogu selle juhtumi avalikkuse ette tuua:
„Ma usun kiriku ja riigi lahutatusesse. Riik saab ja peakski kehtestama käitumisnorme. Seadused on head. Need hoiavad meid turvalisena. Kuid riik ei saa ega tohiks üritada uskumusi kehtestada. Riik ei tohi sundida enda ideaale oma kodanikele peale – olenemata sellest, kas riiki valitsevad kristlased, moslemid või sekulaarid. Sellel on läbi ajaloo olnud kohutavad tagajärjed."
Kuid denBok kardab, et Kanadas ongi jõutud juba sinnamaale, kus kodanikke on hakatud usuliste veendumuste alusel diskrimineerima:
„Kui ma rääkisin telefoni teel Ontario lasteabiühingu töötajaga, siis ta kinnitas, et usub, et ma austan ühingu nõudmisi. Ma olin nõustunud alluma nende igale poliitikale. Kuid sellele vaatamata ütles ta mulle, et tal tuli meile ära öelda, kuna ta teab, et meie väärtused erinevad lasteabiühingu omadest. Isegi kui ma järgin programmis kehtestatud ideaale, teab ta, et viimselt kuulub minu lojaalsus minu Jumalale. Selleks, et saaksime olla hooldus- või adoptiivvanemad, peame tegema enamat kui lihtsalt kuuletuma – me peame pöörduma. See on ohtlik.
Sõbrad, ma tahan teile teada anda, et selline asi leiab praegu Kanadas aset. On liiga palju lapsi, kellel polegi perekonda, on liiga palju lapsi, kes jäävadki hoolekandesüsteemi. Me avasime oma uksed ja oma südamed. Me pole küll täiuslikud, kuid me olime valmis end täiel määral ühele nendest mahajäetud lastest pühendama. Kuid me ei saa seda teha, kuna me oleme kristlased. Kuna me usume, et Piibel on tõene ning kuna me elame oma elu selle kohaselt, siis otsustati, et lapsel on parem olla kodutu kui elada meiega. Ma olen lihtsalt kurb selle pärast, kuhu meie riik on omadega jõudnud – me jätaksime pigem orvu hoolekandesüsteemi, kui riskiks, et ta võiks kokku puutuda selliste inimestega nagu denBokid."
Varasem juhtum
Maikuus tühistati Alberta evangeelsete kristlaste paarile määratud laste adopteerimise keeld, mis oli tingitud nende piibellikest vaadetest samasooliste abielule. Abielupaari advokaat John Carpay leidis, et selline usupõhine diskrimineerimine ei ole õigustatud:
„Valitsusel ei ole õigust religiooni alusel diskrimineerida paare, kes soovivad last adopteerida. Sa ei saa öelda, et keegi ei tohi olla adoptiivvanem, kuna ta on moslem, juut või evangeelne kristlane."
Toimetas Martin Vaher