Eesti ajuteadlase Jaan Aru hinnangul kahjustavad sotsiaalmeedia ja nutiseadmed laste mõtlemis- ja keskendumisvõimet, mistõttu kutsub ta selliseid seadmeid koguni nutihävitusseadmeteks, mis teevad meie lastest nutinarkomaanid ja digitaalsed demendid, vahendavad Õpetajate Leht ja ERR Novaator.
Ajuteadlane Jaan Aru, kes on töötanud Tartu Ülikooli juures ja on praegu ametis Saksamaal Berliini Humboldti ülikoolis, rõhutab, et faktide meeldejätmine ei ole sugugi ajast ja arust, nagu mõnikord väidetakse, vaid et see on ajutreening, mistõttu tuleks nii lastele kui ka lastevanematele selgitada, et kuigi kogu info saab tänapäeval kätte internetist, treenib meeldejätmine aju. "Kool on aju treeninglaager, kool peabki olema raske," leiab Aru. Tema hinnangul on keskendumine ja meeldejätmine samasugused oskused nagu oskus ujuda, viiulit mängida või maalida, mida tuleb koolis õppida ja teadlikult treenida.
Teadlased on tema sõnul näidanud, et edukust ei ennusta elus mitte geenid, IQ-testid ega lõpueksamipunktid, vaid see, kui südikas on laps ning kui hästi ta suudab keskenduda, ennast kontrollida ja eesmärgi nimel pingutada. Selleks aga, et aju midagi ära õpiks, on tarvis tähelepanu: "Niipea kui tähelepanu hajub, ei jäta aju enam meelde ega õpi."
Halva keskendumisvõime ja mälu põhjused
Kui õpetajad kurdavad laste halva keskendumisvõime ja mälu üle, siis on see Aru hinnangul tingitud nii bioloogilistest kui ka digitaalsetest teguritest. Bioloogilistest põhjustest rääkides selgitab ta, et mõnedel jäävad küll asjad lihtsamini meelde kui teistel, kuid kahtlemata saab keskendumist ja meeldejätmist ka harjutada ja parandada ning lapsi sellel teel aidata.
Näiteks on tema sõnul lapsel (aga ka täiskasvanul) raske keskenduda, kui ta peas keerlevad kodused muremõtted või kui ta on vähe maganud: "Arvan, et üks suur põhjus, miks lapsed halvemini keskenduvad, ongi see, et nad magavad vähem. Miks nad vähem magavad? Sest nad ei suuda käest panna oma nutiseadmeid." Seetõttu on Aru hinnangul tähtis, et laps oleks hästi söönud, maganud ning et teda ei häiriks kodused probleemid, sest alles siis, kui need tingimused on rahuldatud, suudab lapse aju hästi õppida ja tunnis keskenduda.
Keskendumisvõime languse digitaalsetest põhjustest rääkides süüdistab ta selles eelkõige sotsiaalmeediat ja nutiseadmeid, mis on tema hinnangul teinud lastest omamoodi "digitaalsed demendid". Kuigi uhkus oma e-riigi üle ning väga varajane nutiseadmete kasutamine on muutunud justkui eestlaste identiteedi osaks, on tema sõnul ainsaks nutiseadmeks, mille eest hoolt kandma peame, laste aju. "Neid teisi seadmeid kutsuksin pigem nutihävitusseadmeteks, sest nad haaravad kontrolli laste aju üle, muudavad neid nii, et lastel on raskem keskenduda ja mõelda," annab ta nutiseadmetele hävitava hinnangu.
Aru näeb probleemi eelkõige selles, et kuna aju jaoks on sisendi uudsus väga tähtis ning kui inimene saab kõik teda huvitava kätte ühe hetke ja pöidlaliigutusega, siis harjubki ta sellega, et kohe, kui igav hakkab, tuleb uue klikiga midagi uut ja lahedat. Selline aju ei suuda tema sõnul aga võtta vastu olulisi otsuseid ega luua midagi uut. Sellest on tal ka ajuteadlasena kõige rohkem kahju, kuna ta leiab, et meid teebki inimeseks eelkõige võime uusi asju välja mõelda.
Lastevanemate vastutus
Aru toob ühtlasi välja, et kõigis valdkondades muutuvad saavutused kogu aeg paremaks, näiteks on muusikud võimelised esitama instrumentidel üha keerulisemaid palasid, sportlased suudavad sooritada harjutusi, mida veel pool sajandit tagasi keegi ei suutnud. Tema arvates peitub sellise arengu põhjus selles, et meil on kaasajal paremad treeningumeetodid ja me teame, kuidas aju treenida, et see õpiks neid asju tegema.
Tema sõnul saab aju kasutada kas mitte eriti otstarbekalt või siis proovides, milleks see võimeline on. Selle juures lasub aga kohus ja vastutus täiskasvanutel: "Laste ajud on kõige võimsamad õppimismasinad universumis, nii et peaksime väga tõsiselt mõtlema, millega me neid toidame, et aidata neil oma arengupotentsiaali võimalikult hästi kasutada."
Nutinarkomaania
Aru on ka juba varasemalt nutisõltuvuse teemal sõna võtnud, nimetades seda teadusportaalis ERR Novaator avaldatud artiklis koguni nutinarkomaaniaks:
"Igasuguse sõltuvuse tagajärjeks on see, et sõltuvuse objekt (heroiin, hasartmängud, nutiseadmed) kontrollib meie tähelepanu. Kui kevadises metsas, tähtsal koosolekul või meeleolukal õhtusöögil tunnete vajadust oma nutiseadet vaadata, olete nutinarkarid."
Teadlane tunnistab, et oli kunagi ka ise nutinarkar. Mingil hetkel sai ta aga aru, et ei suuda enam nii hästi mõelda ega nii pikalt süveneda, kuna ikka ja jälle liikus tähelepanu nutiseadmele. See on aga sügavalt problemaatiline, kuna tema sõnul on tähelepanu ajus õppimise ja töötluse kiirtee ning kõik muud teed on kõigest kruusateed. "Ainult keskendudes kasutame aju efektiivselt," rõhutab ta.
Katsed on näidanud, et tähelepanu hajudes langeb meelde jäänud teabe osakaal drastiliselt, sest teadmised ei hakka ilma süvenemata niisama külge – kui näiteks lugedes või mõnda dokumenti koostades läheb mõte sotsiaalmeedias toimuvale, siis langeb töö efektiivsus järsult, kinnitab Aru.
Nutiseadmed kontrollivad meie tähelepanu ning seeläbi meie aega ja tulevikku, kuid Aru jaoks pole see veel nende kõige kahjulikum aspekt. Kuna täiskasvanute ajudega võrreldes on laste ajud palju plastilisemad ning seetõttu ka palju vastuvõtlikumad nii heale kui ka halvale, mis nutiseadmetega kaasneb, siis muudab tema hinnangul varajane kokkupuude nutiseadmetega lapsed küll osavateks nutiseadmete kasutajateks, kuid tekitab puudujääke näiteks teiste inimeste mõistmises ja keele arengus – ehk siis nendes valdkondades, mis on laste sotsialiseerumise seisukohast keskse tähtsusega –, kuna need vajavad väljaarenemiseks suhtlust ja vahetut kokkupuudet teiste inimestega.
"Seega, kui annate lapsele õhtul kätte nutiseadme, et ise sel ajal oma nutiseadmes istuda, rikute te enda aju ja muudate oma lapse aju arengutrajektoori kogu ta ülejäänud eluks," manitseb Aru lapsevanemaid, kes kasutavad nutiseadmeid mugavate lastekasvatuse vahenditena.
Viis praktilist soovitust nutinarkomaaniast vabanemiseks
Kuigi Aru nendib, et ühtegi sõltuvust ei murra üleöö, pakub ta siiski välja mõned lihtsad reeglid, mille abil oma nutisõltuvust vähendada:
- Pane nutiseade tööl ja koolis kotti, võta maha heliga märguanded.
- Ära kasuta nutiseadmeid autoroolis – see on ohtlik ja rumal.
- Kehtesta endale mingi lihtne reegel koduseks nutiseadmete piiramiseks (nt ära võta nutiseadet kunagi söögi ajal välja).
- Anna lapsele nutiseade nii hilja kui võimalik – lapse aju vajab sisendit oma vanematelt, mitte nutiseadmelt.
- Ära luba oma last kunagi nutiseadmega voodisse – see röövib lapselt aju tervise jaoks vajalikku uneaega.
Tunnustatud Saksa neuroteadlane hoiatab digitaalse dementsuse eest