Olgem siirad ja lõpetagem igasugused vagatsevad jutud Eesti Päevalehest kui ajakirjanduslikust väljaandest. Urmo Soonvaldi vaimusünnitisena on EPLi näol tegu mitte lihtsalt sotsialistliku propagandalehe, vaid võltsuudiste ja valede vabrikuga, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Pole uudis, et pahemliberaalne meedia valetab ja vassib, nii kuis jaksab. Kvaliteetajakirjanduse, sõltumatuse ja objektiivsuse viigilehtedega ehitud meediamajad on end siin ja sealpool ookeani ridamisi näidanud lihtlabaste propagandaasutustena, mille eesmärgiks on edendada pahemliberaalset maailmavaadet, mitte vahendada oma lugejatele maailmast tõest pilti.
Näiteks CNN oma fanaatilises liberaalsuses ja kõiki vahendeid käiku laskvas Trumpi-vastasuses jõudis nii kaugele, et president Donald Trump kutsub tänini CNNi uudistetoimetust talle omase otsekohesusega võltsuudisteks. "Fake news," kõlab tihti Trumpi suust näpuvibutuse saatel CNNi reporterite suunas. Tuleb märkida, et sellist suhtumist meedia vastu pole ükski teine USA president enne üles näidanud. Ent lisaks sellele tuleb mõista, et samasugust totaalset sõda – lubatagu kasutada seda terminit – pole meedia ühegi teise presidendi vastu ka enne korraldanud.
Eesti meediamaastikul on CNNist ja teistest suurtest meediamajadest tuttava mustri järgi toimetanud äärmusliberaalne ja sotsialistlik Eesti Päevaleht. Juba aastaid võib EPList lugeda välisuudiste toimetaja Raimo Poomi "reportaaže" ja välispoliitika käsitlusi, mis parimal juhul kvalifitseeruvad maailmavaatelise arvamusloona, alatasa langevad aga siiski puhtatõulise propagandapamfleti kategooriasse, kasutades näiteks Poolast rääkides allikana sealset Komsomolskaja Pravdat ehk Gazeta Wyborczat.
Delfi ja EPLi poolt üles köetud EKRE ja konservatiivide vastasest hüsteeriast koos igapäevaste röögatustega "natsivalitsuse äärmusparempoolse ikke" suunal on saanud sedavõrd tavaline nähtus, et keegi ei viitsi neid infantiilseid totrusi isegi enam registreerida ega üles lugeda.
Kvaliteetajakirjanduse sildile pretendeeriv Eesti Päevaleht on maailmavaate edendamise tuhinas juba aastaid näidanud end professionaalselt alla igasugust ajakirjanduslikku standardit. Hüsteeria lõõtsumise käigus on uudise ja arvamuse formaat lootusetult sassi läinud. Kui me räägime nõudest, et uudis ei tohi sisaldada otsekõnes hinnangulisi väiteid, vaid need tuleb reserveerida arvamuslugudesse, ei räägi me millestki muust kui ajakirjanduse ABCst, mida Delfi ja EPLi toimetajad peatoimetaja Urmo Soonvaldi õnnistusel igapäevaselt rikuvad.
Omaette peatükk EPLi vassimiste ajaloos on Sihtasutusest Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ning Objektiivist kirjutatud artiklid, milles on korduvalt valetatud eesmärgiga heita meile halba varju. Kui palju kordi oleme me pidanud ümber lükkama meelevaldseid üldistusi ja otseseid valeväiteid, nagu oleks SAPTK kuidagi seotud Vladimir Putini lähiringkonda kuuluvate isikutega? Kümneid, kui mitte sadu kordi.
Alles hiljuti tuli aga Vahur Koorits lagedale soperdisega, millel puuduvad kõik elementaarse kodutöö tunnused, kukkudes oma totrate üldistustega kohe esimesel võimalusel ninali. Koorits eeldab, et SAPTK ainsad avalikud kampaaniad väikeannetajatele on kaks Objektiivi kampaaniat aastas. Järelikult pärinevad kõik ülejäänud majandusaasta aruandes avalikustatud SAPTK eelarvelised vahendid varju jäävatelt müstilistelt suurannetajatelt!?
Ei pärine. Võiks, aga kahjuks mitte. Nimelt pöördume me väikeannetajate poole paljude teiste kampaaniatega peale Objektiivi omade ning ülejäänud vahendid tulevadki sealt. Koorits väidab aga korduvalt ja kindlas kõneviisis, et kaks kolmandikku SAPTK annetustest pärineb "avalikkusele teadmata" allikatest ning seal luuravad juba kes teab millised ähmased suurannetajad. Siin ajab ta avalikkuse mõiste lootusetult sassi, teeb puuduliku kodutöö pinnalt täiesti meelevaldse järelduse ning viimaks levitab kindlas kõneviisis valet.
Kooritsa lohutuseks võime kinnitada, et mitte üksnes kaks kolmandikku vaid suisa sada protsenti SAPTK annetustest pärinevad avalikkusele "teadmata allikatest", sest me pole mitte ühegi annetaja nime avalikult välja öelnud ega kavatse seda ka tulevikus teha. Meile endile on iga väikseimgi annetaja loomulikult teada. Ühtlasi on ka audiitorkontroll aastast aastasse kinnitanud SAPTK rahastamise korrektsust.
Lühidalt öeldes, Eesti Päevalehe ja Delfi sellist taset vaadates võime rahumeeli jätta kõrvale isegi nende infantiilsed neuroosid ning ideoloogilised kategooriad. See, mida me näeme, on lihtsalt meedia mudaliiga – vilets, ebaprofessionaalne, ajakirjanduse žanrimääratlustele vilistav, teadlikult valetav ja amatöörlik käkk.
Pole just ilus pilt, mis Urmo Soonvaldi poolt juhatatavatest väljaannetest vastu vaatab. Seega, olgem siirad ja lõpetagem igasugused vagatsevad jutud Eesti Päevalehest kui ajakirjanduslikust väljaandest. Eesti Päevalehe näol on tegu mitte lihtsalt sotsialistliku propagandalehe, vaid võltsuudiste ja valede vabrikuga. Vähim, mida konservatiivne publik Eesti Päevalehe ja Delfiga ette võib võtta, on loobuda oma raha andmisest nendele väljaannetele. Nad ei ole väärt teie huvi, klikke ega tellimust – reklaamirahast rääkimata.
Päisepildil Eesti Päevalehe pikaajaline peatoimetaja Urmo Soonvald. Foto: Scanpix